Püsivuse püsiväärtusest

LEA TORMIS

Ivika Sillar on teatrikooli usaldusväärsuse märk Kirjutab Ivika Sillar kahjuks hirmus harva. Aga siis ka ainult väga häid artikleid. KALJU ORRO

Mis siin eluteatris ja teatrielus üldse püsivat olla saab? Aga näe, saab. Vähemalt meie praeguse teatri peaaegu kõigi põlvkondade jaoks, alates GITISe eesti stuudio lõpetanud Ita Everist kuni EMA kõrgemast lavakunstikoolist hiljaaegu teatrisse jõudnud XX lennuni välja. Selle nähtuse nimi on Ivika. Teatrirahvas nimele kommentaare ei vaja, teised teavad vähem. Nimetatud kooli III lennust (Jaan Tooming, Kalju Komissarov?) peale on enamik tänastest teatritegijatest Ivika Sillari läbinägeliku pilgu ja hoolitseva käe all teed alustanud. Tänaseks on teatrikoole mitu, aga teisigi juhivad Ivika kasvandikud.

Kes ta lavakoolis on? Nõukogude ajal kandis Ivika töökoht ametlikult kentsakat nime: laborant. Naerukoht; aga tagantjärele mõeldes ? ehk polegi pelgalt absurdne ja bürokraatlik nimetus? Teatrikool on ju ka omamoodi labor, enesekatsetamise ja inimuuringute paik. (Grotowski rääkis üksvahe teater-laboratooriumist.) Tähelepanelik, pikaaegsest kogemusest teritatud teatrivaistuga ?laborant? on hästi oluline.

Aegade jooksul on Ivika koolis teinud peaaegu kõike, vähemalt mis õppetöö korraldusse puutub. Kunagi oli ta TRK lavakunstikateedri vist ainus põhikohaga tööjõud, sisuliselt kooli perenaine. Teised pedagoogid lavastasid, mängisid, laulsid, tantsisid, kirjutasid ja pidasid loenguid veel mujalgi. Ivika loobus peatselt loengupidamisest (ometi on tal teatriloolase haridus!), et pühenduda täielikult kooli kooshoidmisele. See oli Panso, Tohvi, Kaarupi, Kromanovi; aga järgmiseks juba ka Üksküla, Mikiveri, Raidi, Karusoo, Petersoni, Komissarovi aeg, kuni Ivika kolleegideks said ka õpilaste õpilased. Ivika oli see, kes loovalt kooskõlastas inimesi, instantse, õppeprogramme, tööpäevi, kellaaegu ja õpperuume. Võitles bürokraatiaga ja aitas kooli viletsaid rahalisi võimalusi trotsides ajuti mujaltki andekaid õppejõude juurde organiseerida.

Kui aastat 14 tagasi kolleegid TMK veergudel Ivika rolli kuidagi sõnastada püüdsid, ütles Kalju Komissarov: ?Ivika õige nimetus ongi Ivika, ta roll on sama haruldane kui ta nimigi.? Tänaseks varsti juba 40 aastat.

Perenaise rolli tähendus on lavakoolis püsinud ka uuel Eesti ajal. Ingo Normeti koolijuhiajal, Nüganeni, Pedajase jt. erialaõpetajate ajal. Juhikohustused on nüüd võrreldamatult laienenud ja keerukamaks muutunud, bürokraatiat juurdegi tulnud. Ammugi ei saaks koordineerimine enam olla ükspäinis Ivika õlgadel ? aga tema abil küll. Ja tema kõrval on ka perenaise järelkasvul küllap kindlam ja turvalisem ametisse sisse elada. Ehk jääb Ivikal nüüd aega üle ka kooli ajaloo materjalide korrastamiseks? Loodetavasti säilib ühtlasi tema tänapäeval küllalt harv oskus: pidev nõudlikult hooliv tähelepanu iga üksiku üliõpilase arengu, ta rõõmude ja murede suhtes kooli igapäevatöös.

Kirjuta Ivikast ka midagi isiklikku, soovitati. Aga umbisikuliselt polegi võimalik. Ivikale sai lavakoolist isiklik asi, kui Panso ta ETV toimetajakohalt 1965. aastal siia teatrikooli meelitas. (Sest vahepealne ?laborant? Andres Ots, nüüd näitlejatöö kõrval ammugi lavakõne pedagoog, pidi siis III lennu üliõpilasena ju tundides viibima!)

Kui veel isiklikumaks minna, siis Ivikaga oleme enne lavakooli veel paljudes koolides koos olnud. Oli väike hubane (tänaseks lammutatud) 14. kool Tatari tänaval, kus töötas nõudlik ja austatud õpetaja Sillar, Ivika ema. Ja oli Estonia teatri balletistuudio sõjajärgses kütmata võimlas Tõnismäel. Siis 7. keskkool endises (nüüdseks taas) Prantsuse lütseumi hoones. Ja Moskva GITIS, praegune Vene Teatrikunsti Akadeemia.

Kõik oleks nagu selge, aga ometi on Ivika tänini, oma sõbralikule avatusele vaatamata, ka mõneti salapärane nähtus! Tuleb tasakesi, lahkub kõikjalt alati märkamatult, inglise moodi. (Inglismaa on ta nõrkus, vene teatri ja kirjanduse kõrval.) Ta kohalolek on sageli tagasihoidlikult nurka taanduv ja vaikiv (kahjuks ka kooli koosolekutel ja aruteludel). Kui kõik sõnavõtjad on ära vahutanud ja vaielnud, küsib Normet: aga mis ütleb Ivika? Siis tuleb küll mõni eriti täpne määratlus või oluline märkus. Mõnikord aga jätkub kõnekas vaikimine. Ivika püüab hoiduda hinnangute või hinde mõjutamisest, jättes otsuse erialaõpetajaile. Viimased pole õnneks häbenenud keerulistel puhkudel Ivika arvamust küsida; tal on ikka väga professionaalne teatripedagoogi pilk.

Kirjutab Ivika kahjuks hirmus harva. Aga siis ka ainult väga häid artikleid.

Ivika sünnipäev on kevadõite ajal ja alati ? eksamite ajal. Tänavu on peale XXII lennu üleminekueksamite veel XXI lennu lõpetamise ja XXIII lennu vastuvõtueksamite kevad. Sädin ja sagin, elu lõputu ringkäik ? nagu alati. Ja alati on see milleski kordumatu. Praegustel tulejatel-minejatel on vedanud, sest elu ja kooli kiires muutuvuses leidub ikka veel ka vajalikke pidepunkte. Me vist ei püsiks, kui pealetükkiva pealiskaudsuse pealispinna all poleks järjepidevuse voolusängi. Tänane teatrikool pole mingi suletud omailm. Välisõppejõud, üliõpilasvahetus, koolivälised rollid ? elu keeb, eluvõitlus algab varakult. Aga koduse kindlustunde võib kool edasiarenemise aluspõhjaks kaasa anda küll. Ivika on siin üks kindel mõiste ja usaldusväärsuse märk.