Paarisuhe neljale

Näitlejalt eeldab „Perplex“ teravat teadlikkust oma tegelaskujudest, aga ka loomingulist distsipliini, et jääda ka ümberkehastumisel kindlaks samale tegelasülesele rollituumale.

OTT KARULIN

TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti XIII lennu „Perplex“, autor Marius von Mayenburg, tõlkija Liis Kolle, lavastaja ja helikujundaja Tõnis Veelmaa, juhendajad Katariina Unt ja Lennart Peep, kostüümikunstnik Triinu Paabut, kunstnik Lisette Lepik, valguskujundajad TÜ Viljandi kultuuriakadeemia valguskunsti tudengid (juhendaja Siim Reispass), liikumisjuht Anumai Raska. Mängivad Rainer Elhi, Maria Paiste, Miika Pihlak ja Elise Pottmann. Esietendus 14. X TÜ Viljandi kultuuriakadeemia mustas saalis.

Marius von Mayenburgi näidend „Perplex“ on teatrikiibitsejale orgastiline lugemiselamus: situatsioonid ja tegelaskujud vahetuvad stseenide sees nii mõnigi kord peaaegu märkamatult, kuid seejuures on need selgelt eristatavad ja temaatiliselt loogilises järgnevuses. Tõnis Veelmaa on otsustanud oma lavastuses seda võtet veelgi rõhutada, pannes kahele lavaküljele jagatud publiku istuma silmitsi tühja lavaga ehk iseenda kui vaataja peegelpildiga teisel pool seda tühjust. See on julge ja õigustatud valik mitmel põhjusel.

Mayenburgi kümme aastat vanas tekstis võetakse ennekõike kritiseerida nooremat keskklassi (tegelastel terendab silmapiiril õudne 40. sünnipäev, nagu ka autoril näidendi kirjutamise ajal), ironiseerides nende kenasti pakendatud paarisuhete, kohustuslike puhkusereiside ja täieliku teineteisest irdumise üle. Olnukski jabur sundida TÜ Viljandi kultuuriakadeemia XIII lennu tudengeid sellist šokki ette kujutama ja ette mängima (see ebaõnnestunuks peaaegu kindlasti), mistap on põhjendatud ka Veelmaa abstraheeriv algteksti tõlgendus – muu hulgas eamarkerite tähenduse vähendamisega, aga ka sellesama lava tühjaks jätmisega. Selle valikuga nihkub võrreldes näidendiga lavastuse fookus üldinimlikumaks ja ka tegevuspaigast sõltumatumaks, mis sobib kenasti neile, kes on tülgastumiseni väsinud paarisuhete keerulist omailma lahkavate lavastuste üleproduktsioonist – kui see käsitlus on ka irooniline.

Kirjeldatu tingib arusaadavalt ka lavastuse muud esteetilised valikud: pigem argine kostüüm, justnagu muutumatu valgus- ja puuduv helirežii ning ennekõike rõhutatult füüsiline väljenduslaad. Just välisega jutustamise gradatsioon on see, mis esimesena tähelepanu püüab – ja, mis seal salata, tekitab ka erimeelt –, ning lõpuks saab enam-vähem põhjendatud ja lööb end seeläbi lavastajatöö selgroona sirgu. Eks on ebaadekvaatsed reaktsioonid kirjas juba Mayenburgi remarkideski, kuid Veelmaa lavastuses on neid äärmiselt rõhutatud ning toetatud kehaliste ülimarkeritega (no mis viiking see on!). Julgen siiski arvata, et kui avapauk ehk lavastuse esimene neljandik oleks tahtlikult ülereageerimiselt kraad või paar lahjem, tajuks vaataja ikkagi, kuidas tavapärane sõna- ja kehakasutus sammhaaval võimust võtab. Pealegi on ka lärmates pooltoonide kasutamine näitlejameisterlikkuse tunnus, aga jäägu see praegu, sest nimetatud gradatsioon lavastusvõttena toimib: see, mis alguses mõjub absurdi ja mujal olevana, lõppeb siin ja praegu reaalsusena. See on tõesti päris hirmutav tunne, kui sa ühel hetkel mõistad, et oled juba mõnda aega keevas vees ligunenud ega ole taibanud mingit seakisa teha.

„Perplex“ on diplomilavastus neljale näitlejatudengile: ees Maria Paiste ja Rainer Elhi, taga Miika Pihlak ja Elise Pottmann.

Kärt Petser

Veelmaa „Perplex“ pole ajastukommentaarina siiski ülemäära etteütlev, sest natsiteema on juba näidendis sees. Tõsi, algtekstis täidab ta muud, kohakindlat funktsiooni, kuid ülekanne tänapäeva Eestisse toimib kas või seetõttu, et meil jääb sakslaste ajalooline süümepiin vahetult kogematuks, mistap peab vaataja täitma lünga endale lähedal olevaga. Küllap johtub see siiski muust, et lavastuse menustseeniks on just kahe mehe, palun vabandust, mehe ja põdra teineteiseleidmine. Vähemasti põhjendus just selles stseenis tühi lava kõige enam, kui tegelased, andudes sõnades kirekutsele, teine teises lava otsas liikumatult seisid. Ja nii me seal kõik koos neljast küljest seda (lava)tühjust jõllitasime ja mõtlesime, et küll on me elu ikka külluslik …

Aga küllalt sellest (on vaatajaidki, kel passis vanusena kirjas 40). Peale Veelmaa on „Perplex“ diplomilavastus neljale näitlejatudengile: Rainer Elhi, Maria Paiste, Miika Pihlak ja Elise Pottmann. See on juba eelkirjutatust selge, et Mayenburgi näidend on suurepärane materjal nii lavastaja- kui ka näitlejadiplomandile. Näitlejalt eeldab see tekst väga teravat teadlikkust oma tegelaskujudest, aga ka loomingulist distsipliini, et usaldada näitekirjaniku ja lavastaja valikuid ning jääda ka ümberkehastumisel kindlaks samale, tegelasülesele rollituumale. Suures plaanis õnnestub see kõigil, nagu on ka kogu nelikul potentsiaali lähivõtteid pooltoonidega mitmekesistada.

Ilmselt lavastaja kavandatult moodustub ansambel kahest paarist, kus üks on pigem vaatleja ja teine näitaja (mis ei tähenda, et ollakse ainult üks kahest). Rainer Elhi puhul adusin juba lavastuses „Kuidas minust sai HAPKOMAH“ (Ugala 2019), et kui ma ei vaata teda ka siis, kui mäng toimub laval justkui mujal, siis võtan endalt võimaluse kogeda jutustamist ja kohalolu pausides, eemalolekutes. Miika Pihlaku vahetult mängulustilt on muidugi raske silmi saada, sest see lihtsalt mõjub kuidagi ürgsena, ja mitte ainult humoorikamates stseenides (kuigi kohati, kui publik väga kaasa tuleb, jääb tema lavaline eneseteadlikkus talle endalegi jalgu). Maria Paiste samuti intensiivses mängus on intrigeerivat ratsionaalsust ning tema registri­vahetused on nii kiired ja totaalsed justkui oleks teda laval mitu. Elise Pottmanni ratsionaalsus mängus on ühelt poolt keerulisem lahti muukida, kuid mõjub samal ajal magnetina, mis tõmbab tähelepanu, sest ei taha mingil juhul midagi tema mängujoonisest maha magada.

Olgu siiski rõhutatud, et need ühelauselised välkreaktsioonid ei pretendeeri üldistusele, vaid on mõeldud asitõendiks mu järgmisele väitele (või ka nõudele, kui soovite): lavastaja ja trupp väärivad seda, et „Perplexi“ etendataks veel korduvalt, et lavastus saaks aina mitmetahulisem. Pealegi usun, et tegijad on leidnud võtme, kuidas etendada Mayenburgi näidendit viisil, mis kõnetab ka keskmise tihedusega teatris käijat – ja see on saavutus omaette. Kutselistele teatrivaatajatele (aga mitte tingimata vaid neile) soovitan vaadata Veelmaa lavastus ära ning siis algtekst otsa lugeda (just selles järjekorras!), sest nii pakute endale kaks intellektuaalselt ja emotsionaalselt ärgitavat kogemust.

Tunnistan siiski, et üks alateema, mis esil nii näidendis kui ka lavastuses, tundub mulle ka praegu arusaamatu: kujuteldava publikuga kõnelemine. Näidendis on see ilmselt pila vaatajate pihta, kes tahavad teatris näha kerget samastumist pakkuvat suhtedraamat, kuid Veelmaa lavastus, eriti selle meloodiline (anti)kulminatsioon, mis tahab justkui olla praeguse karantiinielu kujund, jääb kunstlikuks ja mõjub liiasena lavastaja muude tekstimuudatuste kontekstis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht