Päikeseratas Katariina Jee võrgus

Urmas Lennuk on varemgi kirjutanud oma näitemängudesse raamatutegelaste paineid ja raamidest ehk raamatukaante vahelt väljamurdmise soove.

PILLE-RIIN PURJE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Rakvere teatri „Nipernaaditalv“, autorid August Gailit ja Urmas Lennuk, lavastaja Urmas Lennuk, kunstnik Kristjan Suits, helilooja ja muusikaline kujundaja Kristjan Priks, dramaturgia konsultant Liis Aedmaa, valguskujundaja Roomet Villau. Mängivad Hannes Kaljujärv, Madis Mäeorg, Helgi Annast, Liisa Aibel, Silja Miks ja Natali Väli. Esietendus 18. XI Rakvere teatri väikeses saalis.

„Nipernaaditalve“ esietenduse kavalehe vahel on üks ehe kõrkjas. See jääb meenutama Kristjan Suitsu kena koduse maastikuga lavaruumi, kus kõrkjapuhmad palistavad laudteed üle jõe ja jõe kohal hõljuvad uduaurud. See võib olla ka ajajõgi. Toomas Nipernaadi Ellole lubatud-luuletatud pärlijõgi niikuinii. Laudtee lõpus kõrgub suur kaunis kuuketas. Aga võib-olla hoopis päikeseratas. Või on see mõlemat.

Kolm naist, valgetes kleitides, igatsevad üha oma Toomast. Nood kolm on Kati „Toomas Nipernaadi“ novellist „Kaks svidrilindu-paabukest“, Ello „Pärlipüüdjast“ ja Maret Vaa „Seeba kuningannast“. Neljandana uitab ja hõigub, otsib ja ootab oma Toomast vana naine, kes tutvustab end Katariina Jeena. Toomas ei tule, sest „kogu maa on kaetud valge lumega“, nagu kinnitab Maret Vaa. Kummatigi viitavad lumevalgusele üksnes naiste valged kleidid. Nipernaaditalv, kokku kirjutatuna, näikse olevat üks täitsa isevärki aastaaeg.

Aga Toomas saabub siiski. Ta ilmub efektselt: mees Kuu pealt. Aga seda tulemist, Juhan Smuuli sõnadega „üks mees tuleb meile, kuldne kuu selgas“, naised veel ei näe. Ja Nipernaadi kannul liigub ustava varjuna või valvurina tema autor August Gailit.

Urmas Lennuk on varemgi kirjutanud oma näitemängudesse raamatu­tegelaste paineid ja raamidest ehk raamatu­kaante vahelt väljamurdmise soove. Meenub „Ükssarvikute farm“, kus oma autoreid otsimas, klatšimas, siunamas kolm naistegelast eesti kirjandusklassikast: Raja Teele, „Tõe ja õiguse“ Tiina, Mäeküla Mari (Rakvere teater, 2017), ka „Paunvere poiste igavene kevade“ Lutsu tegelaskonnaga (Rakvere teater, 2018). Rääkimata Tammsaare Vargamäe variatsioonidest, kus tegelased oma saatust otsusekindlalt muuta tahavad ja sellega koguni hakkama saavad.

„Nipernaaditalve“ juhtmotiiviks kujuneb tagasivaatamine. Toomas Nipernaadi – Hannes Kaljujärv.

Priit Loog

Ainult autor ise ei ole seni lavale, oma tegelaste sekka tükkinud. Ehk on põhjuseks ja põhjenduseks seekord Nipernaadi kui Gailiti alter ego? Ent natuke nagu ülemääragi keeruliseks ning käänuliseks on Lennuk sedakorda komponeerinud tegelase dialoogid autoriga. Justkui ei oleks vanaks jäänud Nipernaadi ja tema suvenaiste taaskohtumine niigi pillavhelde süžee. Oleks ju küll. Igati. Tuleb aga mõista, et Lennukil kirjanikuna on oma asi ajada ka ametivenna Gailitiga, või tegelase ja autori ühteseotusega piiritumas tähenduses.

Hannes Kaljujärv, kelle ideena Lennuki näitemäng on sündinud, oli Nipernaadi Emajõe Suveteatris Priit Pedaja lavastuses aastal 2003. Kakskümmend aastat hiljem naaseb Toomas vana ja väsinud mehena, kes palub autorit: „Luba mul minna, August.“ August peaaegu lubabki, aga üksnes teatud tingimusel, nagu muinasjuttudes kombeks. Ent kui Toomas viimaks saab lahkumise loa, natuke nagu sohiga pooleks, siis ei lähe ta ometi, vaid põikab vilkalt kõrkjapuhmasse. Tema tahab siiski edasi mängida, kuigi peetakse juba Toomase matuseidki, rist on kõrkjatest põimitud ja tuulepuhangus lainetav.

Nipernaadi ja Gailiti dialoogidest selgub sedakorda, et mitte üksnes autor ei tea tegelase saatust, vaid imelikul kombel ka vastupidi. Tuleb välja, et vagabund Toomas on kuidagimoodi välja murdnud oma romaani kaante vahelt, olles kursis nii autori lahkumisega kodumaalt kui ka Oscar Wilde’i loominguga. Seegi osutab, et ta on enamat kui tegelane. Ähmaseks jäi mulle, mistarvis ja mis õigusega heidab Toomas oma autorile ette kodumaalt lahkumist, kui nende kohtumine toimub niikuinii väljaspool riigipiire ja riigikorraülesena.

August Gailiti rollis sekundeerib näitleja Madis Mäeorg, kel aastaid enam-vähem sama palju, kui kirjanikul oli „Toomas Nipernaadi“ ilmumise ajal. Mõistatuslikku kavalust Augustist ju omajagu aimub, aga päris tasavägine see partnerlus ei tundu. Minuga juhtus esietendusel nõnda, et korraga märkasin kõrkjate vahel kaldaliivas kolamas Toomas Suumani vaimu: ta pilgutas mulle silma, ise muigas mefistolikult. Loomulikult kujutlesin elava nägemuse mõjul otsemaid, kuismoodi Suuman olnuks Gailiti rollis, kuis tema andnuks igale repliigile ja pausile isiksusliku tähendusmahu. Antagu andeks, ma ju tean suurepäraselt, et teen sellise kujutelmaga Mäeorule liiga. Aga pole parata, pole põrmugi parata, sest Suumani kergitatud Rakvere teatri vaimsuselagi on must ja on koletu kõrge. Sinna lakke maksab püüelda, isegi ette teades, et lae puudutamine sõrmeotsagagi on kaunikesti ilmvõimatu.

Ja veel üks küsimus ei anna minule rahu: mistarvis segada Gailiti universumisse Oscar Wilde’i muinasjutte?! Kütkestavad nood lood ju on, ei vaidle. Võimalik, et on olnud ka loomingulised ajurid Gailitile. Tänu lavastusele lugesin taas ahnelt läbi „Saatana karusselli“, 2010. aasta väljaande, kus kaante vahel tosin Siuru-aegset saatanlikku novelli. Ja järsku tundus, et Gailiti sugestiivse stiili, tema pööraselt pööritava kaosekarusselliga võrreldes on Wilde könn! Väidan seda eestlase siira, ülbe, jonnaka uhkusega. Pealekauba on mainitud novellitosin kõigest kübe Gailiti külluslikust loomingust.

Lennuki „Nipernaaditalve“ juhtmotiiviks kujuneb tagasivaatamine. Näidendit on napilt poolsada lehekülge, aga sõnapaar „tagasi vaatama“ kordub vähemasti kolmkümmend korda! Kas inimene tohib tagasi vaadata või tabab teda karistus nagu Loti naist? Piibli motiive kohtab näidendis rohkesti: Seeba kuninganna nagunii, aga ka esimese kivi viskamine, kukelaul jm.

Kas meenutused ja unistused aitavad elada või eksitavad argielus, teeb tagasivaatamine õnnetuks või õnnelikuks? See on küsimus, millele otsivad vastust nii Toomas kui ka teda mäletavad naised. Teises vaatuses vallandub Hannes Kaljujärve Nipernaadi-sarm eatuse täies ilus ja hoogsas mängulustis. Ja nõnda on hea, sest üksnes huumor suudab hoida tasakaalu elutõsiduse tumesügaviku kohal. Seda teavad meistrid, kellele antud huumorimeelt. Nii puhkebki Toomas taas peibutama, ikka vanade tuttavate sõnadega. Osavalt ja vaimustavalt mängitab Kaljujärv Nipernaadi hääletoone nagu kannelt, muudab kärmesti intonatsioone, vahetab nõtkelt häälevarjundeid.

Kolmel naisel on aga nüüd kanda proosaline argielutaak. Katile on jäänud veel viimne lehm, kel nimeks kord Punik, kord Päikeseratas. Liisa Aibel loob ilusa rolli: tema Kati on ühtaegu südikas ja nukker, argipäevast teadlik ja maine, aga seejuures vapralt muinasjutu-usku kui laps, valmis konnale musi tegema, et oma prints tagasi saada. Kati on jäänud leseks, jõuka Jaak Lõokese poeg Jaan prassinud Hansuoja talu võlgadesse. Too viimne lehm, keda vahval kujul näeme laval, kannab perenaise unistusteilmas kaelas valget lehvi, kuni lohutus reaalsuses asendab Kati lehviva pruudiloori rohmaka lehmaketiga. Vallatlev ning sundimatu, kaasakiskuv ja improvisatsioonihimukas on Aibeli ja Kaljujärve duettmäng Puniku juures. Kui lehma sarv Toomasele pihku jääb, peitub ses ehk kelmikas viibe kultusfilmile „Nipernaadi“ (režissöör Kaljo Kiisk, Tallinnfilm, 1983), kuigi vihase härja sarve murdis Hansuoja õuel hoopiski Jaak Lõoke (Ilmar Tammur). Naisi hullutav luulemeelne Nipernaadi pole ju õigupoolest miski sarvekandja.

Kirikuõpetaja proua Ello rollis balansseerib Silja Miks jutlustava ontlikkuse ja salgamatu elujanu piiril, täpse tragikoomikatajuga. Omalaadne poleemika tärkab naistel muinasjuttude teemal, kui Kati on veendunud, et muinasjuttudes jumalat ei ole, aga usk, lootus ja armastus on. Ello kirikhärra naisena kannab raamatute raamatut kaasas ja loeb seda, mõjudes üksiti kui tütarlaps purdel, kellest jäi unelema Ekke Moor. Aga ikka kisub Ellot tagasi Toomase lubatud Pärlijõe aardeid otsima.

Unistajahingega Maret Vaa rollis on Natali Väli temperamentne ja särav naine. Mitte ei tahaks uskuda, et temast on saanud koduvägivalla alistuv ohver, kel päikseprillid silmi varjavad, sest Jaanus Roog tõstab naise vastu kätt. Sellegipoolest on ja jääb Maret fantaasiamaailma loomise kompromissituses Toomase hingesugulaseks.

Aga siis veel see saladusega Katariina Jee, väsimatu otsija, keda Helgi Annast kujutab südamlikult ja kargelt. Tema kannab võrgus suurt kollast kera. Korraks mõtlesin maiselt, et see võiks olla supipott – Toomas on ju näljane oma rännakutel –, aga heitsin selle uitmõtte kähku kõrvale. Tunduvalt tõenäolisem on, et võrgus kannab vana naine päikeseratast, nagu igavest lootust ja truudust.

„Nipernaaditalve“ finaal paneb kahtlema, kumb see siis on: Nipernaadi soovi täitumine, õnnelik lõpp nagu muinasjutule kohane – või allaandmine, argise talve (üürikene?) võit. Kas igast unelmate pärlist saab millalgi kivi? Või vastupidi, muundub iga kivi kord pärliks? Küllap juhtub pika elu jooksul nii ja teisiti.

AUGUST: Iga kord, kui kuskil avatakse minu romaan „Toomas Nipernaadi“, ilmume me välja nagu varjud. Tahame või mitte.

TOOMAS: Inimene peab tagasi vaatama. Kui inimene enam tagasi ei vaata, siis polegi ta inimene.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht