Peaasi – mitte norutada!

Metamorfoosis proosast draamaks on Silvia Rannamaa „Kadri“ pidanud maksma lõivu teatriteksti spetsiifikale ning vajanud tihendamist, et mahtuda napi kahe lavatunni sisse.

KARIN ALLIK

Emajõe Suveteatri „Kadri“, autor Silvia Rannamaa, dramatiseerija Aidi Vallik, lavastaja Andres Dvinjaninov, kunstnik Arthur Arula, helikujundaja Toomas Lunge. Mängivad Leila Säälik, Marika Barabanštšikova, Külliki Saldre, Riho Kütsar, Ella Cecilia Claesson, Robin Haga, Laure Kiivit, Marie Kiivit, Emily Susanna Knotts, Mairo Libba, Hella Niitra, Maarja-Liis Nurja, Karl Kristjan Puusepp, Sandra Reigo, Stella Seim, Kärt Tõnissaar ja Maaria Õun. Esietendus 27. VII Tartus Staadioni 48 hoovis.

Jääda truuks ühele ajastule, ent kõnetada seejuures teist – sellise ambitsioonika ülesandega tuli Andres Dvinjaninovil ja Emajõe Suveteatri trupil Silvia Rannamaa „Kadrit“ lavale tuues silmitsi seista. Rannamaa 1959. aastal ilmunud noorteromaani tegevustikus on lähtutud raamatu ilmumise kaasajast ehk 1950. aastatest. Seetõttu ei pruugi teose side tänapäevaga paista iseenesestmõistetav, ent, nagu rõhutab lavastaja Dvinjaninov, aeg võib olla küll uus, kuid inimesed on endised.1 Emajõe Suveteatri „Kadri“ pakub muudki kui nostalgilist heldimust, puudutab ka XXI sajandi muresid.

Olgugi et „Kadri“ on tituleeritud noorteromaaniks, keerleb selle põhiprobleemistik ümber nähtuse, mis vanust ei küsi – ja see on õnn. Loo arhetüübiks on muinasjutt inetust pardipojast, kes ilmub Rannamaa tekstis kiusatud koolitüdruku kujul. Siin tulebki esile ehk olulisim puutepunkt tänapäevaga: ühiskonnas, kus kiusamise all kannatab vähemasti iga viies koolilaps,2 peaks see kirjandustekst leidma tingimata vastukaja.

Õnnetu olemisest väljarabelemise teema ei lähe loodetavasti mööda vanemastki publikust, sest maailma mastaabis kipub eestlane täitma just Kadri rolli: kõik ümberringi on otsekui õnnelikud, aga meie vireleme nukralt. ÜRO õnnelikkuseindeksi kohaselt oleme põhjanaabritest kaugel maas ning lätlased-leedulased edastavad Eestit napilt, aga kindlalt.3 Kui meenutada asjaolu, et eestlane pole kunagi varem elanud nii hästi kui praegu, võib see mõjuda ärritavalt nagu punane rätik, on nentinud kolumnist Kaire Uusen.4

Ometigi on maailm inimese ümber enam-vähem ühesugune nii Eestis kui ka Soomes, nii Lätis kui ka Rootsis – järelikult tuleneb probleem eelkõige suhtumisest. Uuseni järgi võtame endalt ise vabatahtlikult elurõõmu, sest ei oska maast madalast näha asjade häid külgi ega mõista, mida saab muuta ja mida mitte. Tõsi, Rannamaa romaanis hakkavad tasapisi muutuma ka olud peategelase ümber, kuid alustuseks ütleb kirjanik Elsa Sarap siiski Kadrile: „Väga palju oleneb sinust endast. Pead ise tublimaks muutuma. [—] Peaasi – mitte norutada!“ Niisiis räägitakse selles loos inimese võimest leida ise oma õnn üles – see võiks mõjuda sütitavalt neilegi, kes ei kuulu vanuse poolest „Kadri“ sihtrühma.

Kadri (Ella Cecilia Claesson) elab koos vanaemaga (Leila Säälik) kasinalt keldrikorrusel.6

Tiina Viirelaid

Õnneks ei ole määratletud üksnes noortelavastusena ka Emajõe Suveteatri „Kadri“ – ja kuidas saakski, kui lavateose aluseks on võetud põlvkondadeülene menuk, mida peavad hea sõnaga meeles tänapäeva lapsed ja ka nende vanaemad. Uudishimu näha raamatu sündmusi teatrilaval on kahtlemata suur, ent võib sillutada ka teed pettumusele: tuhandete lugejate vaimusilmas läbi mängitud kujutelm „Kadri“ tegelastest ja nende tegemistest ei pruugi kattuda lavastaja või dramaturgi omaga. Ehkki mõni noor vaataja porises võib-olla seetõttu „Aga Kadri pole nagu päris Kadri“, ei tähenda see, justkui poleks rollijaotusel või osatäitmistes tehtud korralikku tööd. Igale raamatulugejale jääb alati tema enda päris Kadri.

Metamorfoosis proosast draamaks on Rannamaa lugu pidanud maksma lõivu teatriteksti spetsiifikale ning vajanud tihendamist, et mahtuda napi kahe tunni sisse. Dramatiseeringu autor Aidi Vallik on päevikuvormis kirjutatud „Kadrit“ julgesti kärpinud. Paraku torkab aeg-ajalt liigne tormakus silma ka laval: häbelik peategelane sõbruneb äkitselt tuntud kirjanikuga, kallistab andestavalt endist kiusajat ilma lepitavate kommentaarideta – ebaloomulikult kiireid süžeepöördeid ilmneb Valliku tekstis omajagu.

Ports siirust ja loomulikkust läheb kaduma ka muusikalistes etteastetes, mis läbivad kogu lavastust. Mõni kõlab liiga ilustatult, mõnelt röövib puhtsüdamliku esitusrõõmu keskendumine koreograafiale, kui seatud sammude saatel kipub läbielatav osatäitjatel äärepealt ununema. Noortele näitlejatele oleks liikumistes ilmselt tulnud jätta rohkem improviseerimisvabadust, et koos etenduse lõpulauluga kätte jõudev õnn mõjuks usutavamalt. Noorte püüdlik soov täita tublilt neile antud ülesandeid on küll tervitatav, ent jätab mitmes stseenis päheõpitu mulje. Tegutsemisest kipuvad selgelt välja kumama lavastaja soovitused, mistõttu kannatab mängu orgaanilisus.

Ella Cecilia Claesson kannab sellegipoolest oma rolli Kadrina väärikalt välja: tema längus õlad ja kohmetu kehakeel annavad esmalt edasi abitust, ent muunduvad hiljem sirgemaks seljaks ja kindlamaks olekuks. Eriti muhedaks kujuneb aga Robin Haga kehastatud Urmas, kes näitab nohikulikust esmamuljest hoolimata, et suu peale pole ta kukkunud. Kädistavast rüblikuparvest paistab ta tänu küpsematele maneeridele selgelt välja.

Endise psühhiaatriahaigla vägevate põlispuudega hoov sobib mängupaigaks hästi. Nöörile kuivama tõmmatud pesu päevinäinud puumaja taustal, vanad toolid-taburetid ja puupliit ilmestavad lavaruumi nostalgiliste sugemetega, tekitades tunde, justkui oldaks suveks vanaemale külla sõitnud. Veel enam: kui pargikeses vaheajal veidi ringi kolada, võib laguneva traataia vahelt silmata naaberaia puu otsas uhket onni, mis omal moel toetab laval lahti rulluvat lastemaailma bullerbyliku vaimuga. Retrohõngust ja kukekommiisust tiivustatud õdus lapsepõlveatmosfäär kujunebki lavastuse trumbiks, andes minu silmis hoogu nii näitlejate mängule kui ka ettevõtmise sõnumile.

1 Janno Zõbin, Nõukogudeaegsel noortekirjanduse menukil „Kadri“ oli eile sünnipäev. – Tartu Postimees 29. V 2019.

2 OECD 2017. PISA 2015 Results (Volume III): Students’ Well-Being, PISA, OECD Publishing, Paris, https://doi.org/10.1787/9789264273856-en

3 John F. Helliwell, Richard Layard & Jeffrey D. Sachs, World Happiness Report 2019, New York: Sustainable Development Solutions Network.

4 Kaire Uusen, Miks ajab lause „me pole kunagi nii hästi elanud“ harja punaseks? – Eesti Päevaleht 6. VIII 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht