Pealelend – Aleksandr Žilenko, „Krymov Fest’i“ korraldaja

TAMBET KAUGEMA

Snami Project korraldab 7. kuni 9. septembrini Tallinnas „Krymov Fest’i“, millega tähistatakse kõrgelt hinnatud vene lavastaja ja teatrikunstniku Dmitri Krõmovi oktoobris kätte jõudvat 70. sünnipäeva. Minifestivalil näeb kinos Artis Krõmõvi enne Venemaalt lahkumist Moskvas tehtud viimase kahe lavastuse ehk „Mozarti „Don Giovanni“. Peaproovi“ (Pjotr Fomenko meistriklass) ja „Kostiku“ (Puškini-nimeline draamateater) salvestust, mis varustatud eestikeelsete subtiitritega. Samuti korraldatakse Vene teatris Dmitri Krõmoviga kohtumine, mis kannab pealkirja „Esmaspäeval ja enam mitte kunagi“ ning mille viib läbi tuntud vene teatrikriitik Sergei Nikolajevitš.

Kust tuli mõte korraldada selline festival? Miks leidsite, et seda on tarvis?

Tallinna Vene teatri näitleja ameti kõrvalt olen kultuurikorraldajana alles algaja: koos Inna Berezinaga asutatud Snami Project, mis Krõmovi festivali korraldab, on küllaltki värske ettevõtmine ning võtnud endale eesmärgi kutsuda Eestisse esinema Venemaalt sõja tõttu lahkunud loomeinimesi.

Mis aga puudutab Dmitri Krõmovit, siis vene lavastajate seast on ta mulle kõige tähtsam – ere isiksus, kelle looming mind pidevalt innustab. Tahame selle festivaliga ennekõike siinsele venekeelsele publikule tutvustada Krõmovi loomingut ja teistsugust mõtteviisi, sest pole saladus, et Eestis elab paraku küllalt palju inimesi, kes kipuvad mõtlema samamoodi, nagu mõeldakse Venemaal. Praegu USAs elava Krõmovi lavastused on Venemaa teatrite mängukavast maha võetud, kuid ta teeb tööd ka mitmel pool Euroopas, näiteks Lätis. Sealt pole kauge korraks Eestissegi põigata.

Ja nagu ma aru saan, on Dmitri Krõmov ka eestlastest publiku hulgas teatud ja armastatud. 2010. aastal oli Tallinna Linnateatri festivali „Talveöö unenägu“ keskmes Krõmovi looming ja Tallinna jõudis viis tema lavastust. Samuti on tema lavastusi näidatud Eestis festivalil „Kuldne mask“.

Milline oli Dmitri Krõmovi koht Venemaa teatripildis enne tema emigreerumist?

Kahtlemata oli ta Venemaal üks säravamaid lavastajaid. Võib-olla Kirill Serebrennikov oli veel kuulsam, sest ta lavastas juba sel ajal palju ka välismaal, aga Venemaal oli Krõmov kindlasti üks tippudest. Juba enne sõda tegi Krõmov talle omaseid julgeid ja avameelseid lavastusi: näiteks oli tema „Borissi“ puhul kohe selge, millest Venemaa kontekstis jutt käib. Ka Tallinnas video vahendusel näidatava „Kostiku“ tegevustik on toodud tänapäeva. Kuigi lavastus põhineb Tšehhovi „Kajakal“, on ilma liigsete selgitusteta arusaadav, mida öelda tahetakse.

Kuidas iseloomustada Dmitri Krõmovi lavastajakäekirja?

Tema lavastajakäekirjale on kindlasti avaldanud mõju asjaolu, et ta on hariduselt teatrikunstnik. Krõmovi teatrikeeles on traagiline ja koomiline alati omavahel tihedalt seotud. Samuti köidab mind tema lavastajakäekirja puhul selle kergus, oskus rääkida traagilistest asjadest kergelt. Samuti on tähtis, et Krõmovi lavastuses ei ole agitatsiooni: ta ei tõsta oma loomingus plakatit pea kohale, et see on hea ja see halb, vaid räägib kujundlikus keeles. Midagi ei pea selgitama, vaataja mõtestab nähtu ise. Kujundlik keel toimib palju mõjusamalt kui agitatsioon. Hindan Krõmovi puhul seda väga.

Kahtlemata oli Krõmovi lavastajaks kujundemisel tähtis roll ka tema vanematel: tema isa oli tipplavastaja Anatoli Efros ning ema tuntud teatriteadlane ja -kriitik Natalja Krõmova.

Miks pole Eesti teatritel, kui võrrelda Läti ja Leedu olukorraga, õnnestunud emigratsiooni taandunud vene tipplavastajaid suuremal hulgal siia tööle meelitada? Timofei Kuljabin tegi Vene teatris „Kolmanda impeeriumi hirmu ja viletsuse“, Julia Aug on siin-seal lavastanud, aga rohkem praegu ei meenugi.

Miks see on nii läinud, ma vastata ei oska. Võib-olla seisab välismaal tegutsevate vene lavastajate tulek Eestisse alles ees. Veebruaris toob Tallinna Vene teatris oma uhiuue näidendi lavastajana publiku ette ilmselt praegune tuntuim elav venekeelne näitekirjanik, Poola kodanik ja hiljuti võltssüüdistuste alusel tagaselja Venemaa kohtus kaheksaks aastaks vangi mõistetud Ivan Võrõpajev. Ehk tuleb neid Eestisse edaspidi veel.