Pealelend – Päär Pärenson, Zuga ühendatud tantsija

TAMBET KAUGEMA

Zuga ühendatud tantsijad toovad 10. märtsil Sõltumatu Tantsu Laval välja lavastuse „Suur teadmatus“. See on füüsiline mõtisklus surmast, lahtilaskmisest, ärasaatmisest ja rituaalidest, mis puhastavad ning valmistavad ette kohtumist uue ruumi ja maailmaga. „Suure teadmatuse“ lavastajad, koreograafid ja etendajad on Tiina Mölder, Kärt Tõnisson, Helen Reitsnik, Ajjar Ausma ja Päär Pärenson, lavastuse kunstnik on Keili Retter, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, helilooja Lauri-Dag Tüür ja dramaturg Andri Luup.

Zuga ühendatud tantsijad meisterdavad lavastusi nii noortele vaatajatele kui ka täiskasvanutele. „Suur teadmatus“ on mõeldud viimastele. Kas kaht tüüpi lavastuste ettevalmistamisel ja prooviprotsessis ilmneb ka mingisuguseid erisusi?

Ei, meetod on ikka sama. Keegi pakub välja idee või veel parem, kui juba ideestiku, tullakse kokku, mõeldakse, arutletakse – järjekord ei pruugi alati olla sama. Sellelt pinnalt on juba võimalik püstitada endale mingeid füüsilisi ülesandeid, mida mööda hakata minema. Ent protsess on ikka samasugune. See, kas seisame lõpuks laval väikese või suure vaataja ees, võib-olla mõjutab esituslaadi, aga mitte ettevalmistust. Prooviprotsess peab nii või teisiti olema põhjalik ja piisav.

Kahel viimasel aastal on teadagi mis põhjustel surnud rohkem inimesi kui varem. Kas see ajendas valima „Suure teadmatuse“ teemaks siit ilmast lahkumise? Millised surma aspektid teile lavastuses huvi pakuvad?

Lavastuse idee pakkus paar-kolm aastat tagasi välja trupikaaslane Tiina Mölder. Kurja pandeemiaga lavastusel suuremat seost pole, pigem oleme nüüd ise selle teema käsitlemiseks küpsemad. Tiina Mölder märkis ka seda, et surmast mõtlemine ei ole enam inimeste igapäevaelu loomulik osa, mistõttu tahame „Suure teadmatusega“ ärgitada neid sellega tegelema. Iga inimese elus võiks see olla ju üldse kõige tähtsam teema. Lavastust tehes on meile kõige rohkem huvi pakkunud see, mis saab edasi, kui saab otsa meile tuntu ja algab tundmatu.

Maise teekonna lõpu puhul on ainus kindel asi teadmatus: keegi ei tea, mis edasi saab või ei saa. Zuga lavastusi pole kunagi saanud süüdistada liigses raskemeelsuses. Kas teadmatus on teie seekordses käsitluses sünge ja hirmutav või midagi muud?

„Suur teadmatus“ ei ole raskemeelne, hirmutav ja sünge, ent kindlasti ka mitte väga lõbus ja kergemeelne. Materjali, millesse süveneda, on palju, ja oleme seda käsitlenud lugupidavalt. Hoolime inimesest tema surmas ja seega ka tema elus. Seda proovimegi laval füüsiliselt edasi anda. Ja kuivõrd on tegemist teadmatusega, ei puudu ka tubli annus müstikat.

Muidugi, niimoodi turvalisest kaugusest, kui surm pole endal veel silme ees, on hea lihtne sellistel teemadel arutleda ja filosofeerida. Aga eks elus on olnud ka hetki, kui surm on päris lähedalt mööda läinud. Tahaks loota, et kui mu aeg ükskord kätte jõuab, siis saan seda rahuga võtta.

Kas inimene saab surmaks valmistuda? Mis on selle juures kõige tähtsam?

Muidugi saab ta selleks valmistuda. Kui mõelda surmale aeg-ajalt või koguni iga päev, siis ju selleks valmistutaksegi. Ma ei tea ühtegi religiooni, kus surm ja teispoolsus poleks tähtsal kohal. Selle juurde käib ka õigete reeglite järgi elamine, nendest kinnipidamine. Surmaks valmistumise juures tundub mulle kõige olulisem enese tähtsusest ülesaamine – selline castanedalik mõtteviis, arusaamine, et mina ei ole kõige tähtsam. Kui see on ületatud, siis saab juba edasi minna. Paraku on need teemad jäänud tänapäeva maailmas tagaplaanile. Võib-olla sellepärast me selle lavastuse tegimegi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht