Pealelend – Piret Jaaks, „Siirderiitujate“ autor

PEETER SAUTER

Piret Jaaksi „Siirderiitujad“ pälvis 2019. aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel esikoha. Mullu novembris tõi selle näidendi pealkirja all „Valged põdrad“ Ugala teatris lavale Andres Noormets.

Tundub, et väldid autobiograafilisi motiive ja pigem otsid hästitoimivat näitemängu. Seejuures mõjub aga „Siirderiitujad“ vahetult ja isiklikult. Kas siin on üsna elu lähedalt võetut?

Päris autobiograafiline „Siirderiitujate“ aines ei ole, kuigi olen mitmeid nüansse enda elust maha kirjutanud, aga ka see on läbinud tugeva kunstilise filtri ja pandud loo teenistusse. Pigem huvitasid mind laiemad ühiskondlikud aspektid: miks on lein lääne ühiskonnas tabuteema, millest ei soovita rääkida ega sellega tegeleda; kuidas toimub n-ö teistsuguste inimeste aktsepteerimine ühiskonda; kuidas me linnastunud inimestena vaatame maapiirkondadele, mida kerge üleolekuga kutsutakse „ääremaastunuteks“.

Kas kirjutamise ajal on koostöö lavastajaga abistav või võib see ka segada?

Mul on erilaadseid kogemusi, nii selliseid, kus koostöö on olnud tihe, kui ka selliseid, kus lavastaja soovib end koostööst autoriga distantseerida, seda selleks, et saaks tugevamalt oma visiooni rakendada. Viimasel juhul mina ei sekku: tekst on valmis, üle antud ja lavastaja töötab sellega. Aga kui koostööst rääkida, siis eristan oma töös mitmesuguseid rolle, küsides endalt ennekõike, kas mind on kaasatud protsessi dramaturgi või autorina. Vastavalt nendele rollidele ka käitun: autorina töötan rohkem üksi ja viin ellu oma visiooni, dramaturgina toetan lavastaja nägemust kõne all olevast ideest või materjalist. Neid rolle on muidugi veel ja nad ei ole nii mustvalged, esineb hübriide, aga see on juba pikem jutt dramaturgi rollist Eesti teatris.

Kui palju aega võtab näitemängu kirjutamine ja mitu neid sul nüüd kokku on?

Koos lavastusdramaturgiaga on mul valminud tekste ligi kakskümmend. Näitemängu kirjutamise puhul on parem, kui ta võtab vähem aega, siis on suurem tõenäosus, et ta ka valmis saab. Maksimaalne valmimisaeg võiks olla kaks-kolm kuud. Seejuures näiteks „Siirderiitujate“ idee tuli mul pool aastat varem, kui seda kirjutama hakkasin. Idee maagilisest valgest põdrast oli peas olemas, kuid ma ei leidnud selle kirjutamiseks sobivat vormi ja toetavat raamistikku. Eks ta siis küpses ja küpseks saigi. Ega kõik ideed peagi näidendiks saama, toetan ka selles suhtes askeesi, kriitilist suhtumist iseenda produktiivsusesse. Valmida võiksid vaid väga head asjad, kohatäiteks ei peaks midagi kirjutama. Näidendi idee võiks tiivustada, painata, olla tõeliselt oluline veel enne, kui see paberile saab.