Pealelend – Priit Raud, „Baltoscandali“ kunstiline juht

TAMBET KAUGEMA

Rakveres korraldatakse 6. – 9. juulini XVII rahvusvaheline etenduskunstide festival „Baltoscandal“, mis toob kokku esinejad Eestist, Euroopast ja kaugemaltki. Nelja päeva kestel etendub 13 lavastust, samuti saab osa kunsti­projektidest ja filmiprogrammist.

Millist mõju on tänavusele „Balto­scandalile“ avaldanud Ukrainas möllav sõda?

Eriti palju see mõjutanud pole, sest festivali kava sai kokku enne sõja algust. Võib-olla on see nüüd tekitanud mõningaid reisimisega seotud probleeme, samuti on välismaalt küsitud, kas Rakverre tulla on turvaline – asub see ju vaid sadakond kilomeetrit Venemaa piirist.

Ukrainlastega on otsapidi seotud Darija Hrõstõtši ja Bohdana Korohodi (Ukraina) kõnninäidend, mis on osa eˉlektroni ellukutsutud interdistsiplinaarsest kunstiprojektist „Ruumi­antropoloogiad“. Osaleja saab raamatukogust korraliku raamatu formaati teose, mille põhjal mööda Rakveret ringi käia. See raamat pole tavaline reisi­juht ega pretendeeri üldistusele, kuid rännaku käigus saab mingisuguse pildi Rakvere inimeste maailmast. Kuivõrd praegu elab Rakveres ka Ukraina sõjapõgenikke ja nad on sellesse projekti kaasatud, siis kõlbab teiste rakvere­laste seas ka ukrainlaste hääl.

Kas festivali kavva valitud lavastuste põhjal joonistub välja ühisjooni? Või ongi eesmärk mitme­kesisus?

„Baltoscandalit“ korraldades oleme leppinud kokku, et selle põhieesmärk oli, on ja jääb näidata teatritegemise erisuguseid vorme. Samuti oleme kogu aeg võtnud kavva üks-kaks lavastust, kuhu on kaasatud kohalik kogukond. Mingit ühist joont pole, küll aga tõusevad programmist esile mitmesugused tänapäeva teemad – kas või inimese üksiolek ja sotsiaalne lävimine teistega. Tähtsal kohal on tehnoloogia kasutamine teatris. Lavastuste nimistut vaadates saab öelda, et keskendutakse rohkem küsimuste esitamisele, mitte neile vastuste andmisele.

Samuti on festivalilavastustele iseloomulik vaade tulevikku – mismoodi hakatakse edaspidi elama, ja mitte ainult teatris, vaid üldse. Sellega kaasneb sageli ka vaade minevikku, muidu jääks pilt ühekülgseks. Näitena võib tuua kaks lavastust, kuhu on kaasatud kohalikud: Henri Hüti ja Jan Teeveti „Esimene tants. Viimast korda. Rakvere“ toob lavale liikuma ja oma esimesest tantsust mälestusi jagama vanemad kui 63aastased, seevastu Liisa Saaremäeli ja Emer Värgi lavastuses „Sihtkoht teadmata 12 HMR“ toovad Rakvere reaalgümnaasiumi vastsed vilistlased publiku ette kirju koondportree noorte inimeste elust, kooli lõpust, lahknevate teede ristumiskohast, väikelinnas kasvamisest ja tulevikuunistustest.

Ühe võimaliku versiooni tulevikust, kus robotid on võtnud maailma üle, pakuvad välja ka Louis-Philippe Demers ja Bill Vorn (Kanada). Lavastuses „Inferno“ („Põrgu“) paigaldatakse vabatahtlikult ennast välja pakkunud külastajatele tantsuks robotrakmed, mis juhivad neid sünkroniseeritult muusika ja valgusega ning võtavad neilt võimaluse oma tegevust ja liigutusi kontrollida – seda teeb nende eest robot.

Festivali korraldamine pole kui retk supermarketisse, et laod korvi meelepärast kraami täis ja sammud kassasse. Kas seekord on mõni lavastus, mille Eestisse toomise üle oled eriti rõõmus?

Rimini Protokoll ja Stefan Kaegi (Saksamaa) pidid oma lavastusega „Uncanny Valley“ („Õõvaorg“) tulema „Baltoscandalile“ juba kaks aastat tagasi, ent arusaavatel põhjustel jäi tookord tulek katki. Nende üle olen küll rõõmus, sest Rimini Protokolli on nii raske Eestisse saada ja kui see võimalus lõpuks kätte antakse, ei tohi sellest lahti lasta.

Kui ihaletakse näha massiivset tehnoloogilist teatrit, kus osalevad ka inimesed, siis Franck Vigroux’ (Prantsusmaa) „Flesh“ („Liha“) on just selline. Selles uuritakse, mis järgneb autoavariis kokkupõrkele, silmapilku, kui aeg tundub peatuvat või laienevat. See on perfektne, visuaalne, võimsate videoprojektsioonidega esteetiline elamus.

Samuti on kaua, vähemalt kuus aastat, olnud minu ootenimekirjas Kim Noble ja Campo (Suurbritannia, Belgia). Nende lavastuses „Lullaby for Scavengers“ („Hällilaul koristajatele“) räägitakse, kuidas inimene – eriti keskealine valge mees – on tänapäeva maailmas üksi. Seda traagilise huumoriga kriipivat lugu olen tahtnud juba ammu „Balto­scandalile“ tuua.