Pildid Venemaal sündinud asjust

Maris Johannes

Moskva festival „Kuldne mask” näitas, et vene teatri paplites mühiseb mitmesuguseid tuuli.        Moskvas kaks kuud kestva teatrifestivali „Kuldne mask” raames on välisekspertide tarvis ellu kutsutud viiepäevane minifestival „Russian Case” („Vene juhtum”), kus üritatakse anda pilti vene teatri eelmise hooaja olemuslikumatest töödest ja otsingutest. Kuigi Venemaa avarused on mõõtmatud, pärineb lavastuste paremik ikkagi Moskvast ja Peterburist. Teatripaletile lisasid seekord oma värve ka Jekaterinburg, Kostroma, Perm ja Barnaul. Venemaa teatri värvikamatest lavastustest on Eesti publik osa saanud juba viis aastat. Nii on meil oma huvid mängus ka kuuendal sügisel, kui „Kuldne mask” kuulub Euroopa tänavuse kultuuripealinna programmi ning Tallinna tuuakse üheksa lavastust: seitse Moskvast ja kaks Permist.         

Kolm meest laval, koerast …       

Leedu lavastaja Rimas Tuminas on Moskva teatrielus ennast kehtestanud. Tema Arbatil Vahtangovi teatris tehtud „Onu Vanja” on võitnud parima lavastuse auhinna Kuldne Mask; mullu sügisel oli ka Tallinna festivalipublikul võimalus seda lavastust näha. Seekord tuuakse Tallinna Tuminase värske lavastus, prantslase Gérald Sibleyras’ „Tuul mühiseb paplites”. See on tippnäitlejate ego trip, mida toetamas vaimukas tekst. Eriti hea, kui seda näidendit mängival teatril oleks võtta kolm vinget vanameest, kõik 70ndates ja tippvormis. Aga  paistab, et ka rikkas vene teatris napib vanu elujõulisi mehi, nii on antud rollid põlvkonna jagu nooremaile. Panustatakse karismaatilistele keskealistele, kes saalis istuvale naispublikule silma teevad. Lavaloos jutustatakse kolmest hooldekodu terrassil jauravast vanamehest, igaüks omal kombel imelik: kes keeldub inimestega suhtlemast, kes piilub uulitsal naisi, kes vajub aegajalt letargilisse unne. Ühel hetkel tekib meestel  vastupandamatu soov oma terrassilt jalga lasta, sinna, kus paplites mühiseb tuul. Osatäitjad pole füüsiliselt põdurad, mistõttu saab eelseisvat teekonda tõlgendada mentaalse soovina ennast vaikelust lahti raputada, mitte aga tegelaste füüsilise eneseületusena. Äraspidine versioon kuulsast loost „Kolm meest paadis, koerast rääkimata”. Isegi koer on laval! Vene teatrikriitika on olnud selle lavastuse suhtes skeptiline, aga teatrijuht ja lavastaja  Rimas Tuminas võib rahul olla: saalid on täis, publik õnnelik. Kellele meeldib vene näitlejakool ja komöödia, tunnevad lavastusest samamoodi rõõmu, nagu meie oma „Augustikuust”, kus särab Ita Ever. Ever annab aga oma teatriaastatega nendele meestele kõvasti silmad ette. Meestriost kaks näitlejat olid läinud sügisel Tallinnas laval ka Tuminase „Onu Vanjas”: Vladimir Vdovitšenkov mängis jõhkard Astrovit ning Vladimir Simonov koomilist professor Serebrjakovi,  tõustes selle rolliga Kuldse Maski auhinna nominendiks. Kolmas mees laval on Maksim Suhhanov, kuulus ja populaarne nii filmis kui ka teatris, väga mehelik tüüp, mänginud nii Cyrano de Bergeraci (sai selle eest parima meesosa Kuldse Maski) kui ka filmis Stalinit. Vahtangovi teater Moskvas, Maksim Suhhanovi garderoob. Etenduse alguseni on jäänud neli tundi. 

Maksim Suhhanov, kuidas iseloomustate lavastust „Tuul mühiseb paplites”? 

Lavastus on absurdi sugemetega. Need inimesed võivad kohtuda kus tahes, see ei pruugi olla hooldekodu. See võib olla mõni saar, mingi territoorium, kus nad on otsustanud ühel metafüüsilisel eluhetkel selle situatsiooni maha mängida. Me ei tegele niivõrd vanaduse kui füsioloogilise nähtusega, pigem tegelaste psühholoogiaga. 

Kas vanadus on näitlejale probleem? 

Vanadus ja vananemine ei tekita minus hirmu, küll kardan, et kaob uudishimu ilmaasjade vastu. Kogu aeg on vaja midagi teha, et hoida end elavana. Ka stereotüübile üles ehitatud roll tähistab näitleja surmaseisundit. See kõik on näitlejatöö intiimne köögipool, seotud individuaalsete vajaduste, maitse ja võimalustega, ka uudishimuga. Miski sind huvitab, miski ei lähe üldse korda. Teater kui kunst põhineb illusioonil: sa usud seda, mis laval toimub, elad sellele kolm-neli tundi kaasa. Rolli luues on minu asi leida üles see isiklik huvi, jõuda näitlejana tegelase paradoksaalsete külgedeni, mis pole vaatajale kunagi pähegi tulnud. Olen mänginud Stalinit. Näitlejana pean ta kodustama, panema tegelase situatsioonidesse, mida keegi pole enne näinud. Rolliloome käib ikka ühe ja sama malli järgi, olgu selleks siis Richard III või näiteks Vampilovi  tegelane, vahet pole.       

Kas lavastaja ja näitleja peavad olema mõttekaaslased?         

Iga kohtumine on unikaalne, kohtuvad kaks karakterit. Meie puhul said kokku kaks eri metodoloogiat. Seda, mida Rimas Tuminas pakub, tuleb veel õppida. Tegime „Paplitega” pool aastat proove. Mulle jäi sellest väheks, hea meelega oleksin veel lavastajat tundma õppinud.  Raskustele vaatamata tuli midagi vist ikka välja, lõpptulemusele oli raskustest isegi kasu. Näitleja jääb ikkagi režissööri vaadete väljendajaks, meeldigu see meile või mitte. Lavastaja mentaalsus, maitse, hirmud, kompleksid tuleb näitlejal kinni püüda ja ära proovida ning liita oma kogemus režissööri omale. Nii toimub kasvamine. Näitleja ja lavastaja suhet võib võrrelda abieluga, olukorraga, kui naine läheb mitu  korda mehele. Iga kord ta pisut muutub: ühe mehega on ta ühtmoodi ja teisega teistmoodi. Iga kord on see suhe siiras ja aus. Seda sellepärast, et meil ei ole ühte ja kindlat mina, minu sees istub mitu mind. Ei saa öelda, et partnerite omavaheline suhe ei oleks võrdne, aga kommunikatsiooni alustab lavastaja. Tema kehtestab mängureeglid ja seletab, miks ta võttis töösse just selle teksti, miks kutsus sind oma lavastusse mängima oma isiklikke kannatusi.  Intuitiivselt on see kõik palju selgemini tajutav kui paberil.   

Mida tähendab Vahtangovi teatrile Rimas Tuminase tulek?     

Ta proovib väga diplomaatiliselt taastada teatris loomingulist õhkkonda. Trupis on 90 inimest, eri põlvkondadest. Kunstilise juhina püüab ta oma isikliku eeskujuga häälestada meid loomingule. Kui teatris ei ole kaua aega  midagi toimunud, hakkab võimutsema sarkasm ja iroonia. Tuminas on meile värske veri, oma talendi ja mentaalsusega üritab ta integreerida vene teatrisse euroopalikku kultuuritunnetust. Nii nagu vene teatrikogemus on kasulik Euroopale, nii on meil vaja ka euroopalikku teatrikogemust tundma õppida. Lavastajana on tal olemas oma maailm, mida laval luua. Seda kohtab harva. Olen palju töötanud Vladimir Mirzojeviga, kellel on oma maailm,  mida ta laval loob, ning selles maailmaloomises on huvitav kaasa lüüa. Selliseid lavastajaid on kahjuks vähevõitu.   

Mida vene teatris ei jätku?     

Raha ja riiklikku toetust. Kuigi Moskvas on üle 60 teatri, oleks tarvis laboratooriumi, kus kasvada  režissööriks ja teha vigu. Katsetamata ei saa lavastajaks. Kodus paberil lavastusi ei tee, mis sest, et oled ülikoolis õppinud. Teatrijuhid istuvad kaua oma toolil; tihti ei ole nad andekad, aga teistel ei lase ka midagi teha. Meie kultuuriministeeriumis ei tunta oma haldusala – teatri vastu eriti huvi. Ametnikke huvitab see, kuidas ülematega hästi läbi saada ja kuidas teha nii, et tööalaseid üleelamisi oleks võimalikult vähe. Mida vaiksem on teatris, seda mugavam  ja kasulikum ministeeriumile. Mulle jääb muutustest vajaka.     

Emotsionaalne klassika       

Nii nagu leedulane Rimas Tuminas on Vahtangovi teatris uus ja võõras, on seda ka peterburilane Lev Ehrenburg Moskva Kunstiteatris: kutsutud  lavastama ootuses, et ta aitab murda teatri tardumust. Moskva Kunstiteater on vene teatriafiši esinumber, skeptilistel ja palju näinud teatriekspertidel ei ole sinna teatrisse aga tihtilugu asja. Seekord olid esitatud Kuldse Maski nominentideks Moskva Kunstiteatri lavastuse „Vassa Železnova” lavastaja Lev Ehrenburg ja nimiosaline Marina Golub. Laureaadiks ei saanud kumbki.       

Lev Ehrenburgi lavastatud Ostrovski  „Äikest” sai Eestis vaadata mõne aasta eest ning meie publikule see vene värk Magnitogorski teatri esituses meeldis. Kui Ostrovski loos tehti sauna, siis Gorki teose lavastuses on esiplaanil suur vann, kus oma must südametunnistus puhtaks rookida. Revolutsioon pole teema, aetakse naiste hingeasju ja rõhutakse emotsioonidele. Nähtud etendus oli üksjagu harali: kas ei allunud Moskva Kunstiteater Ehrenburgile või oli jõudnud lavastus ära laguneda, ei  oska öelda. Aga Marina Golub ise on võimas ja vitaalne nagu tuviparv, on, mida vaadata. Poolteist tundi enne etenduse algust võttis ta laval veel teksti läbi ja juhendas truppi, siis viskus kümneks minutiks intervjuud andma, et seejärel grimmitoas krunn kuklasse keerata ja raudse Vassana lavale kapata. Etenduseväline oli tegelikult isegi vägevam kui see, mis publikule lavalt maha mängiti.     

Marina Golub, eestlased ikka küsivad, mida on ajast ja arust Gorkil meile tänapäeval öelda?     

See on suur eksitus, parim teatriklassika on tulnud Gorki ja Tšehhovi sulest. Gorki „Väikekodanlased”, „Barbarid”, „Vassa Železnova” on oivalised näidendid, neid tekste esitada on nauding. Näitlejad tunnevad ennast nagu kalad vees sellest materjalist rolle luues. Alahinnata võib Gorki tekste see, kes neid ei tunne. Tahan Tallinna vaatajatele öelda, et meie „Vassa Železnovas” on palju tänapäevast.  Elame tunnete keskel. Mõned elavad rahamaailmas ja leiavad rahast oma tunde. Selles lavastuses on tunded ja raha vägagi põimunud. Mis jääb peale, kas tunded ja perekond või rikkus ja äri? Mis võidab, mis mida lämmatab? Vassa on tugev isiksus, aga kõige tugevamad on kõige haavatavamad. Mida rohkem jõudu, seda rohkem haavu. Tugev on raske olla. Jah, sa ei saa endale enam mõndagi lubada, aga see ei tähenda, et poleks soovi. Siit on lühike  tee sisemise ärrituseni. Peened lood! Oleme küllastunud revolutsioonidest, sõdadest, rahvusküsimusest. Tänapäeva teatris on mõttetu rääkida revolutsioonist, meie räägime ainult elust. 

Gorki „Ema” – võite ju öelda, et ajast ja arust, aga lugege, kuidas see on kirjutatud. Lugege „Laulu tormilinnust”. Mulle Gorki meeldib. Majakovski kohta ka öeldakse, et oh mis  luuletaja tema on, aga lugege tema poeemi „Pilv pükstes” – hulluks ajav armastusluule. Nii et see on jama jutt sedaviisi klassikat halvustada. Samas on oluline, kuidas seda lavastatakse. Ilma klassikata ei saa me hakkama, nüüdisaegne materjal ei kanna tänast päeva välja, uus draama on praeguseks läbi põlenud. Alati on armastatud ja varastatud, midagi ei ole muutunud. Gorki annab võimaluse kõrvalt vaadata ja klassika kaudu tänapäeva jõuda. Iga kirjutatud sõna kannab suhet. „Õelad ei tunne igavust” on Gorki sõnad, jutt jumala õige. Ta ütleb, et igav on elada headuses. Nii et naeruväärne on küsida, milleks meile Gorki.

Kas Vassa on feminist?      

Ei! Tõsi, teda võib niiviisi interpreteerida. Aga mis on feminism? Meeste hülgamine? Ta armastas meeletult oma meest ja seetõttu soovitas talle enesetappu, sest poleks üle elanud hukkamõistu. Vassa elas ilma armastuseta ja oli seetõttu nii jäik. Naine kaotab ilma armastuseta  oma naiselikkuse. Tal on lapsed, keda ta armastab ja ühtlasi hukutab. Ta on väga tugev isiksus oma laevade ja äriga, aga sellel ei ole mingit pistmist feminismiga. Kõigile Eesti ärinaistele soovitan seda lavastust vaatama tulla – ja võtke oma mehed ka kaasa!       

Tsensorita poliitiline teater 

Moskva teatriasjatundjad soovitavad mitte otsida huvitavamaid katsetusi teatriafiši esinumbrite seast, kus 1956. aastast troonivad Tšehhovi- ja Gorki-nimeline kunstiteater, sest mõni sisukas tegija ei pruugi üldse ametlikule afišile pääseda. Mitut puhku olen käinud Teatr.doc-is. Seekord jutustati seal vene advokaadi Sergei Magnitski tapmisest vanglas. Näitlejad loevad kiretul häälel ette kohtuprotokolle, tekst ei  ole dramaturgiliselt läbi töötatud, olulisem on fakt, et sellest räägitakse. Venemaal teatrit ei tsenseerita, see ei ole televisioon. Kui aasta jooksul isegi 300 inimest kuuleb ja näeb, et valitsus on halb, ei eruta see kedagi. Võim on ülbe, kuid pragmaatiline. Üks protsent elanikkonnast ei huvita kedagi, oluline on, et see protestimeelsus ei haaraks kriitilist hulka inimesi, jääks alla viie protsendi. Teater jääb alati allapoole kriitilist piiri. Seetõttu võib  teatris rääkida, mida soovid, tunnistab Moskva teatriekspert Roman Dolžanski. Aga siin tekib teine probleem: ega teatril olegi kuskilt võtta seda viit protsenti elanikkonnast, kes tunneks huvi näiteks Magnitski saatuse vastu. Nii jutustataksegi seda lugu Teatr.doc-i keldris neljakümnele inimesele.       

  Sõda kestab ikka veel Sõjateema on Venemaal endiselt oluline. Sellega tegeleb ka Jekaterinburgi lavastaja Nikolai Koleda. Tema värske lavastus „Naine rindel” viib sõjajärgsesse olustikku, kus patriotismi, surma ja absurdi segu on esitatud küll veneliku  põlemisega, kuid ilma sisseelamisteatri stampideta – võõrale värskendav teatrikogemus. Ehk näeme seda lavastust juba järgmisel aastal Tallinnas? Roman Dolžanski tunnistab, et Venemaal on olemuslik näidata inimest, kes on üle elanud midagi jubedat (sõda) ega suuda igapäevaeluga enam kohaneda, sest ümbrus ja olud on muutunud. Paljud venelased samastavad ennast rindelt tulnutega. Kaua oodatud uus elu  ei taha tulla, kõik on laiali pudenenud, rindel oli olukord isegi kergem. See, mis ebainimlik ja jube, on muutunud nostalgia objektiks. Krahhi ja vaimse languse ajajärgul on ainus Venemaad ühendav rahvuslik idee võit Teises maailmasõjas, seetõttu ongi palju sõjateemalisi lavastusi. Üks süngemaid sõjalavastusi, mida viimasel ajal olen näinud, kannab pealkirja „Viik kestab silmapilgu”. Sügisel näeb seda ka Eestis. Tegemist on pigem leedu kui vene loo  ja lavastusega, kuigi esietendus oli Moskva südames Vene Akadeemilises Noorsooteatris (RAMT). Nii teksti autor Icchokas Meras kui ka lavastaja Mindaugas Karbauskis on leedulased. Loos jutustatakse Teise maailmasõja aegsest juudi getost Vilniuses ning malemängust elu ja surma peale. Meie silme all tehakse inimkatse: kas võita ja surra või mängida viiki ja edasi elada. Süžee paradokse toetab tihe režii, luues ängistava fooni epopöale, mis kohati on lausa piibellik. Ma ei mäleta selle mullu kevadel nähtud lavastuse detaile, küll aga ei lähe meelest väljapääsmatuse tunne, peaga vastu seina jooksmise aisting. Oledki silmitsi ahistavate malelaudade riviga, millest on saanud geto või vangimaja seinad, lihast ja luust inimesi tiksutatakse süsteemi suva järgi. „Viik kestab silmapilgu” on Mindaugas Karbauskise lavatöödest üks filigraansemaid ja 2011. aasta Tallinna festivali kontekstis kindlasti  huvitavamaid lavastusi, Kuldse Maski üks nominentidest, peaosas on Tallinnast pärit Moskva näitleja Ilja Issajev.      Kõlab nagu tuline jäätis 

        Igal aastal Venemaale sõites püüab silm leida müürilehtedelt uusi nimesid. Kas on tulnud provintsist mõni imemees vene teatrit uueks looma? Majakovski-nimeline teater otsis kevadel närviliselt uut kunstilist juhti – ja keegi ei tahtnud tulla. Puškini-nimeline teater kuulutas ennast avalikult bulvariteatriks, aga kes 

küll teaks, millised inimesed parajasti bulvaril kõnnivad ehk kellele mida pakkuda? Suured riiklikud teatrid oma sajaliikmeliste truppide ja pretensioonikate rahvakunstnikega on kriisi lävel ning raske on leida rohtu, mis avitaks. Kui keegi suudab suure riikliku teatrimasina inspireerivalt tööle panna, äratab see kohe tähelepanu. Õnnestunud on see Moskva lavastajal Aleksei Borodinil, kes juhib 30 aastat Vene Akadeemilist Noorsooteatrit (RAM T). Juba  teatri nimi on meie kõrvale nagu tuline jäätis – akadeemiline noorsooteater! Lisaks oma teatrile on tal ka oma kursus GITISes.       

Aleksei Borodin on Tom Stoppardi sõber, lavastanud Moskvas tema „Utoopia”. Selle töö eest sai trupp Kuldse Maski auhinna. Triloogia koosneb kolmest täispikast näidendist ning kestab seitse ja pool tundi. Publik, kes vastu peab, tunneb suurt osadust: saalis tänasime üksteist kättpidi ja oleksime esimese kutse  peale olnud valmis astuma põrandaaluse poliitringi liikmeks. Stoppard käis taas kord Moskvas, sest RAM Tis esietendus Adolf Šapiro lavastatud „Rock’n’roll”. RAM Ti näitlejaid (trupis on 70 näitlejat) peetakse Moskvas töönarkomaanideks: sel hooajal oli teatris 13 esietendust,. Aleksei Borodinil on ka Eestis sõpru, 2003. aastal lavastas ta Pärnu Endlas Wilderi „Meie linnakese”. Borodini juhitud Moskva teater näitab Tallinna „Kuldsel maskil” kolme lavastust:  lisaks Mindaugas Karbauskise tööle ka kahte lastelavastust.     

Aleksei Borodin, tähistasite 6. juunil oma 70. sünnipäeva. Õnne ja tervist! Muutunud on riigikord ja teatrisituatsioon. Millised on teie kui teatrijuhi võimalused teha head teatrit ja olla edukas?     

Tuleb teha teatrit, mis on endale huvitav, ja kui saalis selle vastu keegi huvi tunneb, ongi kõik hästi. See, kes loeb soove valitseja silmist, pole  kunagi hinnatud. Konjunktuur jääb konjunktuuriks, valitsegu kompartei või rahapartei. Teater peab olema konfliktis eluga ja seisma valskuse vastu – see toob saali värske õhu. Mäletate teatriajaloost, kuidas Stanislavski asus organiseerima teatrit, mis pidi olema kõigile ja kunstiliselt kõrgel tasemel. Mis on kõigile, pole enam kunstiline – kõlab tavaarusaam. Mulle on see utoopiline idee väga hingelähedane. On väga oluline jääda ausaks ja väärikaks, soovimata  kellelegi meeldida. Teine tähtis asi: peame kaitsma oma professionaalsust. Rohkem hinnatakse tänapäeval kohanemisvõimet, otsingulisust, aga professionaalsus jääb kõige aluseks. Lauda ei saa teha nii, et jalg alt ära kukub. Kui teater ühendab professionaale, peetakse seal ka üksteisest rohkem lugu. Kui lavastaja on andekas, aga ei ole professionaal, siis parem ärgu teda olgu.   

Kas teatrijuht peab olema kunstiline autoriteet  või osav mänedžer?   

See küsimus seisab kõigi teatrite ees. Minu arvates on parem, kui teatri kunstiline juht ei ole samal ajal ka direktor. Nagu meil. Aga kuidas need kaks inimest üksteist leiavad, on iseküsimus. Meie teatri direktor on noor, polnud varem teatris töötanud, tal pole nõukogude teatritaaka. Ta on finantsisti haridusega, tegutsenud ärialal, kuid armastab väga teatrit. Pean meie teatri juhtimist ideaalilähedaseks.  Rahastamiseks võib leida eri teid, aga peab olema aktiivne ja kõike seda väga tahtma. Igal alal on vaja professionaale. Tuleb muidugi ette ka andekaid intendante, kes suudavad ühendada kunstilise ja ärilise juhtimise, aga see on harv juhus. Tegelikult on järjest vähem lavastajaid, kes on huvitatud teatrijuhi tööst, kus igapäevane asjaajamine sööb su aja ja energia. Stoppardi epopöa lavastamine ei oleks kõne alla tulnud, kui mu kõrval poleks olnud teatridirektorit.  Minu kohustuste hulka kuuluvad läbirääkimised lavastajatega, teatri igapäevane repertuaar. 

Moskva teatrite lavastustest on rohkem kui kolmandik olnud repertuaaris juba üle kümne aasta. Kuidas teil?   

Meilgi on üheksa aasta taguseid lavastusi, aga need on heas vormis. On 20 aastat mängitud „Tom Sawyer”, ameerika lavastaja ja kunstniku tehtud – nii hästi on tehtud, et õpetasime uue koosseisu sisse. Vorm on tugev, laseb loole elu sisse puhuda. Muidugi on see uunikum ja suur erand.   

Kas repertuaariteatril on Venemaal tulevikku?     

Mina olen repertuaariteatri entusiast. Kerge on kõike üle parda heita. Loodan, et Venemaal säilib  repertuaariteatri traditsioon. Võib-olla pole neid nii palju vaja, aga on ülioluline, et oleks olemas mõttekaaslaste kooslused, kes oleksid nõus töötama mingi aja koos. Muidugi peavad olema arukad lepingud, kõiges saab ju kokku leppida. Repertuaariteatri korraldust võrdleksin pikamaajooksuga. Edukale ajajärgule järgneb tingimata langus. Sel ajal on oluline mitte kaotada eneseusku, perspektiivitunnet ja tahet edasi liikuda. Tagasilöök tuleb pöörata enda  kasuks, tõus peab algama ju uuelt tasandilt. Ka jooksudistantsil tuleb muuta hingamist, kogu aeg ei saa täiskäiguga põrutada. 

Kuidas kujuneb teie teatri repertuaar? 

Kuulan ainult iseennast ja oma intuitsiooni. Kui mind miski erutab, siis seda on vaja teha. Paralleelselt sellega mõtlen oma näitlejatele. Seda, mida teised teatrid mängivad, tuleb tunda, aga sellel ei ole otsest mõju. Minul on oma asi ajada. Nagu oli „Utoopiaga”, kolm pikka näitemängu, tuli otsustada. Mitte ainult inglased, ameeriklased ja jaapanlased ei pea seda  tegema, vaid ka venelased. Mõtlesin selle üle kaua, tundsin vajadust teha, sest utoopiat ei olnud õhus. Kuigi me teame, et mingite utoopiateni me ei küüni, elu on ikka meist üle, vajame ometi inimesi, kellel oleksid ideaalid. Stoppardi tekstis räägitakse ilusaid sõnu vabadusest, võrdsusest, pereidüllist, kus naine on vaba, ja siis korraga naine petab meest ja utoopia kukub kokku. Need paradoksid ja unistuste varjuküljed tegid töö kohutavalt huvitavaks. 

Stoppard käis mitut puhku meie proove vaatamas. Talle meeldis meie teater, mis ei ole nii glamuurne. Esietendusel oli ta väga rahul saali reaktsiooniga. Selles tekstis on palju assotsiatsioone, mida mõistab ainult vene vaataja. Täiskasvanud mees räägib, kuidas muuta maailma – midagi paradoksaalsemat ja koomilisemat annab otsida. Kui inimestel oleks vaid jõudu oma tegemisi iroonilise ja humoorika kõrvalpilguga vaadata, oleks elu ilusam.         

Kas rahanappuse tõttu on tulnud teatril millestki loobuda?         

Võib ju mõelda, raha pole, istume niisama, aga ma ei taha alluda ette antud oludele, tahan teha omamoodi, see annab energiat. Näitlejatele meeldib töötada. Proovid käivad meil kella 11 hommikul kella 11 õhtul. Kes rohkem teeb, see rohkem teenib. Hasartne tegutsemine paneb ideed idanema. Lastetükid pole sageli just kõige loomingulisemad: peab olema lõbus ja muusika ja suurel laval. Aga miks mitte kutsuda lavastama  tudengeid, kes on veel stambivabad. Teadsin, et Sergei Ženovatš teeb GITISes oma lavastajaeriala üliõpilastega muinasjutukursust. Tegin üliõpilastele ettepaneku: saate viis päeva aega ja meie teatri näitlejad partnereiks. Näitlejatelt küsisime, kes soovib tulla puhkuselt viis päeva varem teatrisse noortega proove tegema. 15 näitlejat oli nõus. Nad tegid ööd ja päevad proove ning valmistasid ette 15minutised lõigud. Vaatasime katkendid üle, kuuest neli  valisime välja ja nendega jätkasime tööd. Üks katkend oli väga hästi tehtud, aga tervikuna mitte kõige perspektiivikam. Sellele lavastajale pakkusime tööd kella üheksase tükiga, mis algab siis, kui põhilavastus teatris on lõppenud. Ta võttis teha saksa dramaturgi teksti, mis jõudis teatri repertuaari. Ei saa ju andekat inimest käest lasta. Neid lavastusi toetasid noorte lavastajate grandid, nii et olime omadega mäel. Meie repertuaari jõudis neli uut  lastelavastust, mis pälvisid „Kuldse maski” žürii eriauhinna. Tallinnas näete neist kahte: Sigrid Strem-Reibo lavastatud Kiplingi „Kassi, kes kõndis omapead” ning Afanasjevi „Kartmatut isandat”, mille lavastaja on Marfa Gorvits. Häid lavastajaid otsi tikutulega. Olin kord „Kuldse maski” žürii esimees, kui Karbauskis sai oma „Õnneliku Moskva” eest parima lavastaja auhinna. Tahtsin teda oma teatrisse kutsuda, aga ta kadus mul käest. Siis aga tuli ta vaatama  meie „Utoopiat” ja astus minu juurest läbi, et lavastuse üle heameelt avaldada. Nüüd ei jätnud ma juhust kasutamata, tegin kohe koostööpakkumise. Nii sündiski lavastus „Viik kestab silmapilgu”. 

Vene teatrijutu lõpetuseks annan teada, et taas on Moskvas ilmuma hakanud ajakiri Teatr. Aprillis hoidsime käes selle väljaande kolmandat numbrit, 190 lehekülge paks. Peatoimetaja on teatrikriitik Marina Davõdova. Uudistada saab e-aadressil www.oteatre.info.