Pisaratega puhtaks pestud vihmaussid

Tallinna Linnateatri uuslavastuse „Vihmausside elust“ perekonnapildil 1856. aastast on Heibergide abielupaar stiilne, suisa dekoratiivne.

PILLE-RIIN PURJE

Tallinna Linnateatri „Vihmausside elust“, autor Per Olov Enquist, tõlkija Arnold Ravel, lavastaja Diana Leesalu, kunstnik Karmo Mende, helilooja ja muusikaline kujundaja Veiko Tubin, valguskunstnik Emil Kallas, koreograaf Maiken Schmidt. Mängivad Hele Kõrve, Rain Simmul, Sander Roosimägi, Helene Vannari ja Anne Reemann. Esietendus 2. III Taevalaval.

Teatrivaatleja tee on tulvil üllatusi. Per Olov Enquisti „Vihmausside elust“ (1981) esietendus Merle Karusoo lavastuses Ugalas 15. aprillil 1986: see viide kahjuks puudub Tallinna Linnateatri muidu põhjalikul kavalehel. Olin siis 22aastane. Ega see mu lemmiknäidendite kilda ei kuulu(nud), olen ikka peljanud ja võõrastanud Skandinaavia ängi. Noorena mõistsin Enquisti teksti ahtamalt, hiljem olen tema eesti keelde tõlgitud raamatuid lugenud, kuis öeldagi, lummatuna. Kummatigi avastasin, et olen vaadanud Karusoo lavastust 12 korda. See arv pole sugugi ebatavaline, kahju ainult, et ma ei teinud aastatel 1986–1987 veel süstemaatiliselt teatrivaatlusmärkmeid.

Aga nüüd, 33 aastat hiljem, lavastuse televersiooni üle vaadates sain kinnitust, kui selgesti on meeles püsinud iseäranis Sulev Luige Anderseni, aga ka Katrin Saukase Hanne ja Viljo Saldre Heibergi pilgud, intonatsioonid, valupunktid. Samuti õhustik: kirgas, külm ja are nagu härra Heibergi tähed. Järeldus: lavastuse vaatamine ei olnud masohhism ega karm enesekasvatus, sest kartlikkuse näidendi suhtes ületas vaimustus näitlejate ansamblist. See on see, mis on mu teatrivaatluses muutumatu – muutuseta. Amor omnia vincit, olen teiega täiesti päri, härra Andersen!

Diana Leesalu lavastus Tallinna Linnateatris erineb suuresti toonasest, mis on ka loomulik. Paradoks on selles, et praegune lavastus sobiks võib-olla isegi rohkem 22aastase vaataja hingelaadile. Nii ma vähemasti kujutlen, teada ju ei või. Ja vastupidi, küllap Karusoo lavastus oleks südamelähedasem 55aastasele.

Kui vaatasin „Vihmausside elust“ teist korda, et näha Leesalu versioonis jahmatavalt oluliseks lavastatud Kiilaspea rolli mõlemat osatäitjat (esietendusel mängis Anne Reemann, 6. märtsil Helene Vannari), hakkasin tasahaaval aru saama, mis on sellel pildil … no kas just valesti, ütleme pigem – teisiti. Püüdsin etenduse vältel talletada detaile, millest tärkaks ja jääks püsima (mälu)pilt. Kuni taipasin, et tegelengi puha välispidiste asjadega.

Sander Roosimäe mängitava Hans Christian Anderseni füüsis ja vaim, kohmakus ja nõtkus, enesekeskne naiselikkus ja hooliv vennalikkus sulanduvad sujuvalt tervikuks.

Siim Vahur

Kõigepealt Karmo Mende efektse kujundusega, mille metamorfoosides on midagi võrreldavat Horowitzi trilleri „Aju jaht“ (Leesalu lavastus, 2014) lavaruumiga. Millal hakkab näitlejanna Johanne Luise Heibergi portree seinal muunduma, millisel momendil tekivad esimesed rõskusetäpid? Või on need valupunktide laialivalguvad laigud? Või lapsepõlvemälestuste kullaläige? Igatahes midagi ähvardavat ja saatuslikku, Dorian Gray portree vaimus. Millal hakkab nakkus levima rohelistele seinaplaatidele, mis kattuvad mulla ja kotiriide­seguse pinnasega, kuldtäpikesed jällegi valupunktid või vihmaussirajad?

Ahaa, esimene kõduruut sugeneb Hermanni mainimisel. Ahsoo, kui Andersen improviseerib muinasjuttu lumekuningannast, taastub korraks seinte puhas haljus, Hanne portree püsib veel viivu puhtana pärast tõdemust „on küll hilja“. Nii-nii, portreel on Hanne õlul valge sall, Hele Kõrve Hanne vahetab esimese vaatuse musta salli teises vaatuses valge vastu, see peaks tähistama lootust, ka Anderseni rõivastus vabaneb valgemaks … Jaa-jaa, valged kraed oma sakkidega on süsteemis Anderseni paberipatsahkamiga, lisaks valged lehvid Kiilaspea kinnisidumiseks … Nojaa, pahatahtlike austajate saadetud valged liiliad kui täiuslik illustratsioon Hanne ilusa väljendusviisiga lausele, Heiberg paneb põrandal vedelenud lilled ontlikult vaasi … So-soo, hõbedane kaardike lillekimbu küljes pudeneb muinasjutuvestja tundlike sõrmede vahel lumekuninganna peeglikildudeks, need lendavad läbi õhu, maandudes nii Hanne kui ka Anderseni lokkidesse … Oo-jaa, aknaraami trellitatud vari külgseinal kui härra Heibergi tähtede helk, tulvil surmaaimust ja selle täitumist … Ja nii edasi.

Ma ei ironiseeri. Niimoodi mu mõtted teatrisaalis rändasidki, nii vedasin punktide vahele jooni. Samamoodi ka misan­stseene pidi: Hanne jaluli klaveritoolil, käed harali; Andersen paneb end ise karistuseks nurka; Hanne etüüdis torukübaraga saab portselannukust Chap­lini kaksikõe. Aga mul ei tule elevant välja, kuna need ei olegi valupunktid, vaid ilupunktid, kaalutletult esteetilised.

Sel perekonnapildil 1856. aastast on Heibergide abielupaar stiilne, suisa dekoratiivne. Hele Kõrve Johanna Luise Heibergi rollis on aimata otsingulisust, paari etenduse vältel kasvas märgatavalt tema mängukindlus, julgus olla ka õelam ja jahedam, aga … ilmselt ikkagi õilis. Lavastuslikult tundub ülerõhutatuna Hanne „köharohu“ niivõrd kärme, laastav mõju. Pisarad, kannatamine on kiusatus, millele lavastus kipub õige meelsasti järele andma. Isegi Rain Simmuli hõbehallipäine arhiivkriitik Johan Ludvig Heiberg minetab teises vaatuses oma reserveerituse, temagi saab oma nutunumbrikese, pisaraisse murdumise Hannelt vabandust paludes.

Millegipärast otsisin teisele vaatusele tagasi mõeldes üles Jüri Järveti tõdemuse: „Kui kellelgi elus tulevad pisarad silma, siis ta varjab need ära, ta läheb ja varjab teise pilgu eest. Laval millegipärast me tuleme prostseeniumile ja kipume näitama, et meil on pisarad silmis. Juba sellepärast nende pisarate eest ei annaks poolt redist ka. See on mängimine publiku sentimentaalsetel tunnetel.“

Muuseas, on ka lavastusi ja rolle, kus pisarad mõjuvad teisiti, puhtalt ja puhastavalt, sentimentaalsuseta. Näiteks Hele Kõrve Karini rollis („Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.“). Kas pole köitev kokkusattumus, et Katrin Saukas ja Hele Kõrve on mõlemad mänginud A. H. Tammsaare Karinit ja nüüd ka Enquisti Hannet. Nii põhjatult erisugused näitlejad, keda ühendab kompromissitus.

Sander Roosimäe esietenduse esimene ilmumine Hans Christian Andersenina ehmatas ära: groteskile liginev karikeeritud välisjoonis, eelkõige valehambuline kõverduv suu, tundus häirivalt füsioloogiline. 6. märtsil see enam ei eksitanud, oligi vaoshoitum. Anderseni füüsis ja vaim, kohmakus ja nõtkus, enesekeskne naiselikkus ja hooliv vennalikkus sulanduvad sujuvalt tervikuks. Paradoksaalselt on end eluvõõraks arvav ja oma komplekse peopesal pakkuv Andersen kõige täiskasvanulikum, elutervem tegelane, kõige läbinägelikuma vaistuga kaasinimeste lugeja sel perekonnapildil. Lavastuslikult hämmastavalt läbikomponeeritud on Anderseni aktiivne suhestumine, võimaluse korral ka otsekohene suhtlemine Kiilaspeaga. Esimesest hetkest saab ilmsiks Hansu lapselikult eelarvamuseta huvi ja kartmatu uudishimu vana naise vastu, püüd teda konkreetselt aidata. See annab klaari märgi, et Andersen ei näe ainult iseennast.

Kiilaspea on tõstetud väikesel laval ootamatult suurde plaani, fookusesse, eriti teises vaatuses. Anne Reemann mõjub jõulise ja heas mõttes absurdsena, tema ühes silmas helklev sala­kaval elusäde elab Hannele teraselt kaasa. Helene Vannari on vagusam, alistunum, tema mängulaad näikse libisevat meelsamini kannatamisse kui absurdi soosiva kõrvalpilguni. Võimalik, et see on lavastaja taotluse kuulekas järgimine, sest teame ju, et Vannari absurditaju on erakordselt peen ja vaimukas. Muusikale elavad õndsalt kaasa mõlemad, Vannari sõrmed mänglevad eriti meloodiliselt. Seda, kuidas Andersen jääb Kiilaspea ustavaks saatjaks, ei tohiks vist lahti kirjutada, see on nendevaheline saladus. Söandan siiski öelda, et kui härra Heiberg paiskab Andersenile näkku „Aga surmast ei tea te mitte midagi!“, siis eksib ta sügavalt. Aga ega keegi ei saagi iialgi mõõta, saati veel hinnata, ligimese surma- ega armastusetunnetust.

Kes on Kiilaspea: kas „faim“, kummitus, kelle haihtumisel pole põhjust risti ette lüüa (on ju silmatorkav, kuis Anna Nielseni hiljutise surma mainimisel Andersen seda teeb) või uskumatult tugev naine Hanne minevikust? Kas saab ta olla mõlemat korraga? Siit liigume perekonnapildi finaali idüllini ettelugemisega: on see selginemine? Peeglitükk on silmast välja nutetud, aga kuidas on lood jäätombuga südames? Kas mälestuste kirjutamine on enese haavatavaks tegemine või hoopis jäässe kapselduv eneseimetlus?

Anderseni muinasjuttude kohta need kahtlused ei kehti. Pärast „Vihma­usside elust“ vaatamist on hea üle hulga aja jälle lugeda „Lumekuningannat“. Otsekui esmakordselt. Tänulikult. Avastades, et Kaj ja Gerda „ei olnud õde-venda, aga olid teineteisele niisama armsad, nagu oleksid nad õde ja vend“. Ja et Hannele loodud muinasjutuvisandi rollid on Andersen hiljem ümber vahetanud: hoopis väikeveli on see, kelle silma ja südamesse satuvad kurja nõia peeglikillud – ja õeke tema päästja. Kui Hanne püüab jääklotsidest kokku seada sõna armastus, siis Kaj eesmärk „mõistuse jäämängu“ mängides on sõna „igavik“.

„Ent uksest sisse astudes nad märkasid, et neist on täiskasvanud inimesed saanud. [—] Nõnda nad seal istusid, mõlemad juba täiskasvanud, aga siiski lapsed, lapsed südamelt ja oli suvi, soe, hunnitu suvi.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht