Põgeneja paigaljooks

Kõige enam tõuseb Madis Kalmeti ja Kristo Viidingu tõlgenduses esile õiguse ja ülekohtu teema, aga ka kohuse täitmine.

RIINA ORUAAS

R.A.A.A.Mi „Põgenik“, autor Jaan Kaplinski, lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Mängib Kristo Viiding. Esietendus 13. VII Võrumaal Villike teatritalus.

Jaan Kaplinski 1974. aastal ilmunud novell „Põgenik“ on leidnud tee teatrilavale teist korda. Esimest korda lavastas selle Kaarel Kilvet Noorsooteatris õige pea pärast ilmumist 1976. aastal, mängis Tõnu Saar. Seekord on Päevakeste Tõnise rollis Kristo Viiding. Metsade keskel Urvaste taga asuv Villike teatritalu on teatrikaardile tekkinud alles hiljuti: paar aastat tagasi mängiti seal Helen Rekkori lavastust „Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu“, mis kohaspetsiifilise teosena täitis nii siseruumi kui ka talumaastiku.

„Põgenik“ on kammerlikum, lavastust mängitakse teatri tarbeks kohandatud küünis, mis oma hõredate seinte ja väravatega tekitab huvitava sise- ja välisruumi pingeala. Peategelane on ju lõksus, kuid kuulatab hoolega, mis toimub väljaspool. Kuna novelli tegevus toimub täpsemalt määratletama, ent eraldatud paigas, on siin kõik võimalused, et panna koht loo osana mängima ka siis, kui vaataja ringi liikuma ei pea.

See novell ei ole Kaplinski loomingust küll tuntumaid tekste, kuid sisaldab tema varasema loomingu ja esseistika korduvaid teemasid – inimese ja rahva vabadus ja eneseväärikus, suhe loodusega, sisemise pärismaalase eneses alal hoidmine. Tekst pole kaugeltki meelelahutuslik, kuid arvestades eesti suveteatri üht ammust lemmikteemat mälu võiks tulemuseks olla tähendusrikka potentsiaaliga lavastus.

Madis Kalmeti lavastusmeeskonnas on oma ala parimad: kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Priidu Adlas ja muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Potentsiaal publikut haarata siiski publikumenus ei realiseerunud. Eelmüügist oli enne viimaseid etendusi näha, et pileteid on ostetud vähe, kuid kohale jõudis siiski veidi enam kui pool saalitäit, kes osutus tähelepanelikuks ja tänulikuks publikuks. Eks turundusosakondade iga aastaga järjest nähtavam rabelemine publikuhulkade nimel on märk uuest reaalsusest. Pideva kultuuri- ja muude ürituste ülepakkumise olukorras ongi tõsisele ja väikeseformaadilisele lavastusele raske vaatajaid leida. Näib, et ka maaliline koht ei ole enam piisav argument.

Mõisavalitseja tapmise eest põgeneva ja aita luku taha pandud noore mehe sisekõnena kirjutatud tekst on vägagi polüfooniline ja dramaatiline ning seega oivaline materjal pingestatud monolavastuseks. Tekst kulgeb hüplikult nagu nurka aetud inimese mõte, kuid kannab endas suurt hulka rahvuslikku mälu ja ka 1970. aastate kultuuriuuenduse teemasid, mida leiab ka mitmest Kaplinski sama kümnendi esseest (nt „Põgenikust“ paar aastat varasem „Rahvalaulu juurde jõudmine“). „Põgeniku“ taas lavale tulek on teretulnud mäluvärskendus viimase paarikümne aastaga teatrilaval kohati liigagi kergemeelseks muutunud ajalookäsituse kõrvale. Andruskivirähalikud janditamised pärimuse ja ajaloo pahupidi pööramisel või valdurmikitalikud sõnauitlemised eestlaste identiteedimaastikul on küll krambivabad ja fantaasiarikkaid, ent kalduvad tugevast identiteediajaloost liiga kaugele. Ega „Põgenikki“ ole mingi ajalooallikas, kuid teksti side kultuurilise ühismäluga on mitmes mõttes pingelisem.

Kaplinski tekst kõneleb omas ajas, 1970. aastatel, mil Eesti oli ühe teise ikestaja võimu all ning paralleelid eestlaste orjapõlvega liigagi käepärased. Teisalt toimus sel ajal ka kultuuriline pööre, nn regilaulu renessanss, et arhailine luule ja mõttemaailm uuel ringil taas kultuuriprotsessi integreerida. Vähemasti Kaplinski tekstides oli küsimuse all mitte ainult muusika ja luule, vaid kogu moderniseerumisprotsess. Märkimisväärseid tekste kirjutas sel teemal näiteks peale oma muusikaloomingu ka helilooja Veljo Tormis.

Nii on ka „Põgenikus“ üks kandev motiiv Tõnise kõnesse pikitud rahvalikud lorilaulud, naiste- ja hällilaulud kuni kulminatsiooni rituaalsete tuleloitsudeni. Ka lepingulised suhted mõisa, metsa ja teispoolsusega vormivad põgeniku maailma, kus on selge duaalsus hea ja kurja, allutatute ja võimukandjate vahel. Pärast eelmise kümnendi pärimusteatri lainet mõjuvad teksti pikitud regivärsikatked veidi ilulevalt ja deklaratiivselt, ent siiski loomulikuna. Uuema aja eestlaste ning sakste võimusuhete käsitus on nüansseeritum.

Novelli teemadest mõjub tänapäeval kõige aktuaalsemalt metsade raiumine ja ahne küttimine, mille vastu talu­rahvas muud parata ei saa, kui vaid meeles pidada metsa ja loomadega tehtud leppeid üksteisele mitte kurja teha.

Eks suhe loodusega ja keskkonnahoid olegi Kaplinski loomingus läbivaid teemasid.

Kalmet on teksti lavale toonud selle võimalikku päevakajalisust rõhutamata ning Kristo Viiding mängib oma osa psühholoogilise veenvuse, maksimaalse sõnalise ja kehalise kohaloluga. Etenduse tuum on piirsituatsioon, lõksus olemine. Viiding alustab täisenergiaga, tiirutades ringi nagu puuriloom, surmahirmus pidevalt välja purtsatades oma järjest segasemaid mõtteid ning mälestusi põgenema ajanud sündmustest. Kõige enam tõuseb Kalmeti-Viidingu tõlgenduses esile õiguse ja ülekohtu teema, aga ka kohuse täitmine. Süü ja süütuse küsimus ehk mõttetu tapmine vahkvihas armukadeduse pärast on aga kõige suurem rahutuse allikas.

Näitleja intensiivsus täidab kogu ruumi umbes poole etenduseni, kuni tegelane taipab uksed seestpoolt kinni panna. Viiding alustas väga tugevalt, afektiseisundis. Tempot aeglustades ja kiirendades oleks veel võimalusi, et selgemalt välja mängida lõksu aetud põgeniku emotsioone ja seisundeid – hirmu, ettevaatlikkust, kuulatamist. Ühelt teemalt teisele hüplev tekst seda kõike ka võimaldaks. Tegelane ei tea ju oma saatust: kas teda tullakse kinni võtma või mitte, kas tema olukord on mingilgi määral turvaline. Suletud uste taga näilises turvalisuses järgneb mõtlikum ja vaiksem osa, mida kannavad mälestused ja helgemad emotsioonid, et siis peaaegu šamanistlikku hullusesse jõuda. Aeglasem teine pooltund on ka varjundirikkam. Siiski ei mängitud päris hästi välja novelli lõpu ambivalentsust, mis peaaegu lubab ka positiivset lahendust.

Kuigi „Põgenikku“ võib vaadelda kui kohaspetsiifilist lavastust, on see siiski tekstikeskne, eriti esimene osa. Jäi mulje, et ümbritsevat keskkonda päris lõpuni ei usaldata – selle lõhnu, hääli ja unikaalset kohavaimu. Kui üldiselt on eesti teatri probleem kärpimisvõimetus ja lohisemine, siis siin oleks võinud anda aega, lasta lool kerida ja intensiivsusel kasvada ning koos Päevakeste Tõnisega aita luku taha pandud publikul täies intensiivsuses tajuda. Keskkonna suhtes diskreetne ruumikujundus ja helitaust oleks seda ka võimaldanud. Siiski on „Põgeniku“ väärt tekstist, kujunduslikust tervikust ja näitleja kompromissitust osatäitmisest kantud lavastus selline, nagu üks suveteater kõige paremas mõttes olema peab.