Poolteist peotäit lootusetust

Kuigi Märt Avandi ja Ott Sepa vendade duo on lavastuse peamine müüginumber ning Saadjärvele sõitu igati väärt vaatamine, jäi tegelikult nende kõrval kõige rohkem silma Indrek Ojari isa Welshina.

AURI JÜRNA

Emajõe Suveteatri „Üksildane lääs“, autor Martin McDonagh, tõlkija Peeter Sauter, lavastaja Tanel Jonas, kunstnik Pille Jänes, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, valguskujundaja Oskar Harding. Mängivad Märt Avandi, Ott Sepp, Indrek Ojari ja Maris Nõlvak. Esietendus 26. VII Saadjärve mõisa härjatallis.

Kui suvelavastuse teatriplakatil on üheaegselt nimed Martin McDonagh, Märt Avandi ja Ott Sepp, on selge, et publikupuuduse pärast kurtma ei pea. Saadjärve mõisa härjatallis Tanel Jonase lavastatud „Üksildane lääs“ on ses suhtes täispangale panustamine: suveteatri publikule meelepärane looduskaunis koht, tuntud ja Eestiski tihti mängitud autor ning Avandi-Sepa tandem. Iseenesest ongi kõik see olemas, aga ometi on ka midagi teisiti.

Peeter Sauteri tõlge on originaalile truuks jäädes mahlakalt, sihilikult ülemäära ropp, esitus keeristormina kiire ja etteaimamatu, Avandi ja Sepa lavakeemia vendadena veenev. McDonaghi teostele ja iiri meelelaadile omast huumorit on aga vähe: must huumor, mis justkui esiplaanil peaks olema, on nii must, et huumor enam ei paista. Vendade käitumine on nii jõhker, et kogu toimuva muigega vaatamise asemel tekib mulje, et esitletakse kahe psühhopaadi kujunemislugu.

„Üksildases läänes“ kerib jaburalt jantlik konflikt pidevalt pitsipõhjast lohutust otsivate vendade vahel millegi hoopis sügavama ja tõsisemani: avanevad lapsepõlvetraumad ja põlvest põlve edasi kanduvad mustrid, maailma äärel elamisega kaasnev ilmajäetuse tunne ja suutmatus muutuda. „Kuigi McDonagh võib mõjuda oma tegelaste suhtes armutult küünilisena, vaatleb ta elu ennekõike absurdiküllase mänguna, kus sisemine viha hävitab ennekõike inimest ennast.“*

Kõige kummalisem ongi, et pärast kõiki neid aastakümneid, mil iiri autorite, sh McDonaghi teoseid on Eesti lavadel edukalt mängitud ja nauditud, peaks selle vaimse vennasrahva tume naljataju ja meeleheitlik elujaatus õnnestuma peaaegu iseenesest. Iiri rahva ajaloolised traumad, ääremaisusest tulenevad enesehinnangumured, laulu ja naljaga eluraskuste summutamine – kõik see on siinsele rahvale väga tuttav ning meie lavad ja publik on võtnud iiri näitemängud kärmelt omaks. Ning vaatamata sellele, et ka McDonaghi tekstid on mustvalgel meeleheitlikud ja lootusetult sünged, on eesti teatritegijad ridade vahelt alati huumoritulukesed üles leidnud.

Ka „Üksildases läänes“ vilgub see tuluke aeg-ajalt: nii siis, kui vendade kaklus pole täismeeste jõunäitamine, vaid loll ja lapsik sudimine, ning kui nende pusklemise taustal ootab Indrek Ojari hingekarjasena pausikohta nagu kaua kannatanud lapsevanem. Aga ometi jäävad need helged vilksatused nii harvaks, et valdavaks nii etendusel kui ka koju sõites jääb möödapääsmatu äng. Mitte see, mille tõttu „Moskvasse, Moskvasse“ ikka ei sõideta, ning isegi mitte see, mis meelemärkusetuseni jooma ja tantsima sunnib, vaid selline jõuetu rõõmupuudus, mille tõttu järve põhja jalutatakse.

Kuigi Märt Avandi ja Ott Sepa vendade duo on lavastuse peamine müügi­number ning Saadjärvele sõitu igati väärt vaatamine, jäi tegelikult kõige rohkem silma Indrek Ojari isa Welshina. Tema jõuetult kurb, naiivsetest lootustest sentimentaalsesse enesehaletsusse vajunud hingekarjane on vendade jõhkra vägivaldsuse kõrval värske ja tasakaalustav. Ojari suurepäraselt tundliku koomikuna hoidub seekord igati naljast ning on üdini siiras ja hell, kuid füüsilise ja vaimse agressiivsuse keskel mõjub tema leebe leppimise palve eriti teravalt ning tema vaikne lootusetus eriti tapvalt. Vaid tema viimane sõnavõtt, kiri-monoloog, on kuidagi tühi, liialt moraalitsev ja idealistlik ega toimi verisel taustal kuidagi. Kas viskasin kivi autori, tõlkija või lavastaja kapsaaeda, polegi selge, aga pöördepunktina on seda raske tõsiselt võtta.

Üks paremaid stseene vendade vahel toimubki pärast isa Welshi monoloogi: eepiline vabandamise ja andestamise maraton. Algab see paljutõotavalt nii tegelaste kui ka lavastuse suhtes – võimalusi suurteks muutusteks või murdumisteks – ning kannab seda lootusrikast tunnet üsna pikalt, lõpeb aga veelgi süngemalt ja andestamisest ollakse vägagi kaugel.

Kõige kahvatum on kvartetis kahjuks Maris Nõlvaku Tüdruk, kel on tegelikult kanda mitu märgilist hetke. Tema suhe vendade ja isa Welshiga määrab ja muudab rohkem, kui pealtnäha tundub, aga Nõlvaku Tüdruku lõdva püksikummiga neiu kuvand kipub seda varjutama. Olles näinud mõnda iirlaste endi „Üksildase lääne“ lavastust, kus Tüdrukud on kohalikus koolivormis ja ontliku välimusega, kuid vaid kõne ei kannata kirjamusta, on hulka mõjusamad ja iseloomulikumad sügavalt katoliiklikule iiri taustale, kus lugu sünnib. See on ju üks armastatumaid ja ka naeruvääristatavamaid iiri eripärasid: üheaegselt sügavalt folkloorne ja katoliiklik maa, mis ei määra kapitalistlikus maailmas palju ja seejuures mõjutab määratult; kultuur, mida vähesed tunnevad, aga paljud armastavad; ning ajalugu, mida kõik arvavad, et teavad, kuid vähesed mäletavad. Kas Nõlvaku Tüdruku kehastus jäi ootuste lati alla füüsilise välimuse valikute või näitleja enda korduva rollilahenduse tõttu, jääb teoreetikute arutleda.

Väike repliik eesti suveteatrite tunnustuseks: peale selle, et nii tegijad kui ka vaatajad on siinmail valmis kevadest sügiseni suure teatriime nimel sõitma, matkama ja ronima igasse võimalikku avastamata sohu, võpsikusse, kuuri jm, on sellel kindlasti palju olulisi kõrvalnähte. Lisaks vaatajate võimalusele avastada kauneid unustusse vajunud kohti saab hulk väiksemaid asulaid palju hooajalist teenistust ja pikemas perspektiivis ka põhjuse mõne lagunenud hoone taastamiseks raha taotleda. Samuti on sellised suveprojektid praktikutele hea ots end suvehooajal töiselt laadida. Kui pole võimalust või vajadust terve suvepuhkus päevitamisele või kalastamisele pühendada, saab idüllilistes paikades teatriprojekti tõttu ometi töiselt puhata – lärmist, elutempost, rahva­rohkusest, kohustustest.

Saadjärve mõis ei ole suveteatri rahvale sugugi võõras paik, küll aga vajaks see hoolt ja raha, nagu on saanud paljud nüüdseks traditsioonilised suveteatri kohad. Potentsiaali on sel kamaluga. Tol õhtul, mil lavastust vaatasin, ähvardas taevas pidevalt vesise tormiga. Vett etenduse jooksul taevast ei tulnud, aga sünge ja tuuline ilm muutis järve hülgehalliks ning vaheajal sealsel kaldal jalutades hakkasid tahtmatult vastaskaldale joonistuma iiri sakilised mäed ning sai vägagi selgeks, miks üks lootuse kaotanud inimene neid silmitsedes läbipaistmatusse vette võiks jalutada.

Seal, põlispuude varjus ja niitmata naatide vahel, oli eesti ja iiri meeleheide ühesugune, ent jubedalt oleks tahtnud, et lõpus, enne järvevett, oleks siiski mingi lootuskiir, mille nimel elada, mille nimel paadisillalt tagasi maale minna, mille nimel taas Saadjärvele sõita. Seekord, paraku, tundus, et kui Tartust pole tõesti midagi kohale sõita, võib Tallinnast tulles näha teatriimesid ka poole tee peal.

* Andrei Liimets, Sepp ja Avandi litsuvad pedaali põhja. – Postimees 10. VIII 2024.