Visconti viis venda

Endla teatri näitleja Nils Mattias Steinberg: „See on nagu täitunud unistus: mulle meeldib poks, meeldib näidelda ja nüüd saan poksida laval.“

KONSTANTIN KUNINGAS

Endla teatris esietendub täna, 15. märtsil „Rocco ja tema vennad“, mis põhineb Luchino Visconti 1960. aasta Veneetsia filmifestivalil Hõbelõvi pälvinud filmil. Tallinna Linnateatris esietendus see lavastaja Jaanus Rohumaale, kunstnik Aime Undile ning näitlejatele Ene Järvisele ja Marko Matverele auhindu toonud lugu 1994. aasta oktoobris. Praegune Endla näitleja Nils Mattias Steinberg on sündinud kaks nädalat pärast toda lavaletulekut.

Endla lavastuses Roccot kehastava Steinbergi sõnul on kõik viis venda ühtviisi olulised ning see lugu võiks sama hästi kanda pealkirja „Vincenzo ja tema vennad“ või „Simone ja tema vennad“ vms. Steinberg lõpetas 2018. aastal EMTA lavakunstikooli XXVIII lennus ja alustas näitlejateed Endla teatris. Varasemat seost Pärnuga tal pole. „Ma pole käinud isegi suviti Pärnus puhkamas, sest olen pärit Keila-Joalt,“ tunnistab ta naeratades.

Kuidas end Endla teatris tunnete?

Algusest saati väga hästi. Põhiline eelis on tugev trupp. Saan palju õppida, nippe maha viksida, lihtsalt olla heas õhkkonnas. Loominguline juht Ingomar Vihmar on loonud inimliku, lähedase, laheda mitmekülgse repertuaariga teatri. Kümme punkti kümnest.

„Rocco ja tema vennad“ räägib emast, kes kolib koos viie pojaga maalt Milanosse. Millised need peresuhted on?

Ema valiv armastus käivitab paljuski sündmuste ahela. Ta tahab kõigile head, aga lõpuks saab osaks kurjusest. Keerulised suhted. See ei ole mingi tavaline lollikeste perekond, kes läheb suurlinna lihtsalt sellepärast, et tahaks natuke paremat elu. Seal on juba terve maailm enne seda, kui neid üldse näeme esimest korda. Nende vahel on juhtunud palju. Ema ja poegade suhe on minu meelest ses lavastuses üks põnevamaid asju.

Keskmine poeg Rocco tahab noorimat venda Lucat väga kaitsta, minu arvates salamisi maale kaasa võtta. Arvan, et ta hellitab mõtet tagasi minna. Vanim vend Vincenzo on enne teisi linna läinud ja igatsus tema järele on hästi suur, temalt oodatakse palju. Roccole on maal jäänud mulje, et Vincenzost on saanud edukas poksija. Vincenzo hoolib perest väga, hoolitseb, et neil oleks koht, kus elada. Mulle meeldib mõelda, et vanuselt teine vend Simone on Roccole kõige lähedasem, pärast Vincenzo linnaminekut tuleb neil nooremate eest hoolitseda.

Mis Rocco käivitab?

Tema soov on hoida pere koos. Küla ja Milano vahe oli tolleaegses Itaalias meeletult suur. Ühel pool on külainimesed, kes võib-olla mõned korrad aastas puutuvad kokku linnainimestega, usuvad haldjaid, jätavad siiamaani päkapikkudele piima ukse taha. Selline ainulaadne mikstuur, kodukootud katoliiklus, kus on nii palju ebausku ja mütoloogilisi elemente, et kohati ei saagi aru, mis see täpselt on. Tööstuslinnas need reeglid ei kehti. Kes suudab kohaneda ja kes ei suuda? Pere hakkab lagunema.

Kas pere on talle tähtsam kui isiklikud ambitsioonid?

See ongi tema isiklik ambitsioon.

Pealtnäha tundub, et teda on vendadest kõige lihtsam kehastada, tal on kõige rohkem mänguruumi. Milliseid vestlusi lavastaja Kaili Viidasega selles osas oli?

Mina ei ole nii isetu kui Rocco. Tuleb leida see nihe. Minu natuurile on tema kõige keerulisem – pidin otsima mingi täiesti uue mõtteviisi. See mind Rocco juures võlub ja sellest oleme palju rääkinud. Meile on need väiksed süütud hädavaled, mida Rocco tegevuse kulgedes peab ütlema, talle aga suured asjad, keeruline eneseületus.

Kas Alain Delon on filmis tema mängimisega hakkama saanud või on ta liiga filmitähelik?

Rocco puhul tasub otsida eri tahke. Ta räägib ise sageli, et tema sees toimuvad mingid protsessid, mida ta ei tahaks endasse. Arvan, et Delon on teinud selle rolli omas ajas päris vahvasti ära. Aga ma ei saa öelda, et vaatasin seda filmi ja ütlesin: oh sa raks, vaat niimoodi ma tahan mängida. Kuigi, see on kihvt film.

Visconti, filmi- ja ka teatrilavastaja, on üks neorealismi rajajaid: „Gepard“, „Jumalate hukk“, „Surm Veneetsias“, „Ludwig“. Mis meeldib tema filmidest rohkem, mis vähem?

Lugesin Loomingu Raamatukogus ilmunud „Rocco“ muldvana stsenaariumi üsna ammu. Filmi vaatasin aastakese eest, kui sain teada, et hakkame seda tegema. Olen vaadanud nüüd kolm korda ja iga korraga läheb natuke lahedamaks. See on nii stiilne! Nii kunstnikutöö kui ka näitlemise poolest. On hetki, kui minnakse kreeka tragöödiasse, aga samas: miks mitte? Selles filmis see toimib. Mingi aeg vaatasin päris palju Itaalia filme, nii et täpselt ei mäleta, aga see on vist seni mu ainuke Visconti.

Visconti oli pärit Milano ühest rikkamast perest, töösturiperest. Kuidas on ta kujutanud „Roccos“ vaeseid?

Päris sõbralikult, kuigi vennad on muidugi arhetüüpsed. Ei tunne, et oleks lahmitud. Olen lugenud selle aja kohta, mitte „Roccoga“ seoses, ja lood on olnud vinged. Malaariapiirkondade talurahvas oli leidlik, ägeda kujutlusvõimega.

Itaaliat on paljuski iseloomustanud skandaalsed peaministrid: tapetud Aldo Moro, meediamagnaat Silvio Berlusconi, parempoolsete Itaalia Vendade juht Giorgia Meloni. Kui palju on poliitikat teie lavastuses?

Sellele eriti ei keskendu. Endale mingis kontekstis on huvitav, natuke olen vaadanud, milline Milano eluolu võis olla. Näiteks oli oluline see, millised olid prostitutsiooniseadused.

„Rocco“ sündmuste ajal oli Milanos kõige populaarsem spordiala poks, mis tõotas kiiret läbilööki ja raha. Kui palju on lavastuses poksi?

Väga palju. Ropult palju. Mul on selles mõttes vedanud, et mulle on lapsest saati poks meeldinud, olen sellega tegelenud. Kui paljud neist, kes tulevad seda lavastust vaatama, on käinud poksivõistlust vaatamas? Vähesed. On stseene, mis võivad sellele väga lähedale tulla. Sellistele vaatajatele on see turvaline viis poksiga kokku puutuda ja võib-olla saada ka pisut paremini aru, miks inimesed seda ala üldse harrastavad.

Kas kunstnik Iir Hermeliin on lavale toonud poksiringi?

Laval on poksiring, on poksikotid, päris poksikindad ja poksisaapad, mida kasutame ka treeningul. Seaded tegid Vallo Kappak, Henri Helemäe ja Andre Nael kohalikust vabavõitlus- ja taipoksi­klubist MMAces. Treenisin kõigi kolme juures juba enne, kui „Rocco“ plaani tuli. Mul poksianne täiesti puudub, aga entusiasmi on tohutult.

Keda-mida poksis vaatate? Tavaliselt teatakse kõige raskemaid mehi.

Mulle meeldivad kergemad mehed, lemmik on Boots ehk Jaron Ennis. Alati on soe tunne, kui oled kedagi jälginud enne seda, kui ta on läbi löönud. Muidugi võin vaadata hommikust õhtuni Muhammad Ali videoid, meeldib Roberto Durán. Kuna pean end ise ka natuke selliseks raskeks, minu tugevus on jõud ja rohmakus, siis meeldib vaadata kergeid ja võib-olla mitte nii lahmivaid poksijaid. Kontraründajaid. Vassili Lomatšenko on hea näide: ta ei löö peaaegu kunagi kedagi nokauti. Võtab nurki, toksib õrnalt, justkui tantsib. Meeldib vaadata näitlejaid ja poksijaid, kellel on tugevused, mida minul pole: näitlemises pooltoonid, poksimises hea kaitsega poksijad ja nii edasi.

Kuidas naised poksi mõistavad?

Kaili Viidasele minu arvates väga meeldib. Ta vist poksiks ise ka hea meelega. Ta tegi kunagi ka maadlusteemalise lavastuse „Seljatas sada meest“. Viidas annab meile voli poksida, aega lõbutseda. See on nagu täitunud unistus: mulle meeldib poks, meeldib näidelda ja nüüd saan poksida laval. Usun, et kogu trupp on pärast „Roccos“ osalemist poksist natuke rohkem huvitatud.

„Rocky“ kuulsus Carl Weathers suri tänavu. Kuidas teda meenutama jääte?

„Rocky“ on minust peaaegu täiesti mööda läinud. Poksifilme pole ma eriti vaadanud. „Raevunud härg“ pole väga poksifilm, aga on lahe. Spordist üksi on filmi kandmiseks minu arvates ikkagi vähe.

Katoliiklaste peres kasinuses kasvanud poisid on „Roccos“ sunnitud valima uute ja vanade väärtuste vahel. Kas Endla lavastus libiseb religioonist üle? Milline on teie suhe religiooniga?

Mina ei kavatse libiseda, kuigi Visconti ei ole seda dialoogidesse peaaegu sisse kirjutanud. Rocco on usklik. See on vahend, millega ta maailmas tegutseb. Käisin Vanalinna hariduskolleegiumis. Käisime kirikus, kuni kolmanda klassini oli usuõpetus, gümnaasiumis saime valida õppeaineks religioonilugu. Kui jätta kõrvale mõned teismeliseaastad, kui protestimärgiks sai oldud mõnel jumalateenistusel kõrvaklappidega ja kuulatud death metal’it … aga ka siis tegelikult mulle meeldis kirikus. Mulle on kirik meeldiv koht. Mul on palju kristlastest sõpru ja meil on alati huvitav.

Saite Sirbis hiljuti kiita* peaosa eest koolikiusulavastuses „Kurjus“. Mida „Rocco“ ja „Kurjuse“ kõrvutamisel välja saab tuua?

Kui „Kurjuses“ mõtisklevad tegelased palju selle üle, kas kurjust saab kasutada hea tegemiseks, siis „Roccos“ selle üle, kas headus võib ka teha kurja. Mõtiskletakse, kas neist kahest asjast saab üldse must-valgelt rääkida. Kumbki ei paku ammendavat lahendust, mis on minu meelest ühe hea kunstiteose tunnus.

Kuidas koolis ellu jääda?

Meil on ju nii raske panna ennast möllavate hormoonidega teismelise nahka. Arvan, et see sõltub päris palju vanematest. Tuleb leida järglastele aega, jätta usaldamiseks ruumi, et pinged ei koguneks ja neid ei peaks välja elama mingil ebatervel moel rohkem, kui seda niigi iga teismeline teeb. Mina olen küll veendunud, et enda eest tuleb seista, aga see ei tähenda rusikatega vehkimist. Lihtne öelda, raske teha. Minu kogemus oli nii normaalne, kui ühel teismelisel olla saab: ma polnud ei kiusaja ega kiusatav.

„Kurjuse“ Erik on koduvägivalla ohver, koolis aga löömamees. Kuidas te ta lahti mõtestasite?

Üksindus ja hirm olid asjad, millele palju mõtlesin. Kui pead mängima inimest, kes on valmis tegema teistele selliseid asju, ja tahad teda ikkagi inimesena näidata, siis pead saama aru, mis need hirmud ja valud on seal sees, kust need tulevad ja mis need võimalikuks teeb.

Mu koduküla oli selline väike vene küla, kogu aeg kõik kaklesid. See, et ma trennis käisin, tuli kasuks seal, mitte koolis. Sellest ei osanudki nagu midagi mõelda. Kuidagi naljakas oli. Ikka mingid parmud kaklevad ja vanemad poisid ja vahel kakled ise ka. Kui „Kurjust“ hakkasime tegema, siis need asjad tulid kõik meelde ja hoopis teistmoodi. Vägivalla nägemine ladestub inimesse, sellest ei pääse. Mõnikord rääkisin sellest proovides, kuulasin enda juttu ja mõtlesin: see on ju tegelikult kohutavalt võigas ja õudne.

Jan Guillou romaan „Kurjus“ ilmus eesti keeles 2001. aastal, selle alusel tehtud Rootsi film teenis Oscari nominatsiooni. Millised olid teie kokkupuuted nendega?

Lugesin alles nüüd. Filmi vaatasin, aga ei osanud sealt midagi ammutada. Meil on teistsugune vorm. Pigem ikka mingid enda nähtud-kuuldud kogemused.

Kuidas peaks koolilapsed suutma mõista klassikute raamatuid? Võtame näiteks Tammsaare „Tõe ja õiguse“, millega võrreldes tema „Elu ja armastus“ on palju moodsam. Mängisite Tanel Toomi „Tões ja õiguses“. Ingomar Vihmar tõi hiljuti Endlas lavale „Tõe ja õiguse“ viimase osa.

Ma ei mäleta, et oleksin „Tõele ja õigusele“ lapsena alla jäänud. Eesti kirjandus muidu läks raskemalt küll, „Kolme katku vahel“, aga läbi sain. Mulle on lapsest saadik meeldinud lugeda. Isa luges ette „Meistrit ja Margaritat“, kui olin kuueaastane. See oli tõesti põnev. Selles vanuses ju ei saa aru mingitest Bulgakovi valukehadest. Seal oli saatan, oli suur must kass, mingi tüüp, kes koputab teisele vastu pead ja too on järgmisel sekundil Jaltas.

Mingid raamatud lihtsalt ei meeldinud ja mõtlesin, et ju siis on liiga vara, aga kui täiskasvanuna üle loed, mõistad, et ei hakkagi kunagi meeldima. Lugesin palju ulmekaid, Strugatskeid. Siis tõi ema portsu raamatuid, millega inimene siseneb nii-öelda päriskirjanduse maailma: Hemingway, Remarque, kogu see kadunud põlvkond. Need olid kõik kohe väga huvitavad.

On jäänud kerge alaväärsustunne, et eesti ja vene klassikat olen vähem lugenud, kuid põhiasjad on loetud. Lugesin just Hamsuni „Maa õnnistust“ ja mulle nii meeldis, oli kuidagi heas mõttes osavõtmatu.

Võib-olla plaanite nüüd minna teatri loominguliselt juhilt küsima, kas saaks seda mängida?

Jaa! Vihmar on selleks kõik võimalused loonud küll. Ta on algusest saati öelnud, et kui näete materjali, mida tahate teha, tulge, räägime. Ta on ju ka lubanud noortel lavastada. Selles mõttes ta on unistuste boss. Mina olen talle näiteks käinud rääkimas, et võiks teha „Kuningas Oidipust“. Julgen väita, et me tunneme end Endlas kõik tõesti hästi.

*Maris Johannes, Kurjuse kapsel. – Sirp 2. II 2024.