Pseudoarheoloog, kes tegi ajale ringi peale

„Tsiviliseeritus“ koos selle sünonüümidega „viisakas“ ja „kultuurne“ areneb edasi ning kohaneb vahetult võimulolijate, kes seda sõna edukalt relvastavad, vajadustega.

GREGOR KULLA

„Müüt: päeva äärel“, lavastaja ja esitaja Netti Nüganen, kunstnik Pire Sova, dramaturg Sabine Cmelniski, helikujundaja Artjom Astrov, valguskujundaja Priidu Adlas. Esietendus 14. V Kanuti gildi saalis.

Kas midagi annab üldse kildudest kokku panna, kui see on kildudeks lennanud? Kas kilde omavahel sobitades ning neid mördi, liimi või armastusega kokku kleepides avardame või kitsendame nende tähendust ja/või individuaalsust? Ja kas see kõik jääb ka pärast kokkukleepimist kokku? Õigemini, kas püüan hoida killu­skulptuuri tervikuna või ootan, millal see uuesti puruks peksta?

Terviklikud killud. Toon ühe puraka näite. Oletame, et pseudoarheoloog kaevab savimättast välja populatsiooni, mille liikmed jooksevad paaniliselt laiali nagu sipelgad pärast pesa lõhkumist. Selles populatsioonis pole veel riike ega muid määratletud valdusi, küll aga on selle liikmed peast tursked – neil on meiega sama palju vaimuteravust. Pärast trenni hakkavad nad kogumitena muunduma nagu õhurõhk ilmakaardil. Liikmed läbivad pseudoarheoloogi silme all lääne n-ö tsivilisatsiooni ajaloo. Võib-olla isegi kogu inimkonna tekkeloo, aga arusaadavuse huvides koondan mõtte ainiti lääne ühiskonnale.

Väikesed olendid jooksevad haledalt segaduses ringi ning hakkavad moodustama eraldiseisvaid üksusi, mis kaovad sama kiiresti kui tekivad. Ajapikku jäävad need püsima kauemaks, ent moodustavad sedasi üksnes kontuure: üksuste sisse tekivad uued üksused, mis paisuvad, kahanevad või kaovad. Pseudoarheoloog saab vist nähtust tundmuslikult aru, aga üksnes arusaamise tundeks see praegu ka jääb.

Pirn läheb eredamalt põlema, kui ta märkab äärealal, mingi kolmanda üksuse sees, pisikest kogumit, kus kõlab midagi eesti keele sarnast. Ta tabab milli­sekundi jooksul poliitilise poleemika, millest saab üksnes hägusa tunde. Kõrvu jääb kõlama (vist) ühe poliitiku sõnavõtt, kus ta väljendab pahameelt, et meie juurde tuuakse tsiviliseerimata orjatööjõudu – tooge ometi tsiviliseeritud tööjõudu.

Hetkega hägustub kogum teistesse kogumitesse ning pseudoarheoloogil jookseb üle selja külm judin. Mõnekümne minutiga on kogu populatsioon taas oma lahustunud algkujus nagu üks suur üksus. Ainult liikumine pole enam paaniline, vaid rahulik. Keelest pseudoarheoloog enam aru ei saa ja pirn kahvatub. Ta kaotab populatsiooni vastu huvi ning keerab pea oma kõrval lebavate põrandaplaadikildude poole, mille ta on leidnud savimättast ühes populatsiooniga.

Tervikuigatsus kui müüt. „Tsiviliseeritus“ pärineb Antiik-Rooma ajastu ladina­keelsest sõnast civis, mis tähendab kodanikku. Sellest kujunes välja civitas, mis viitas nende kodanike nõutavatele õigustele ja kohustustele. Nagu ikka, said kodanikutiitlit kanda üksnes vabad mehed, kes omasid muu hulgas ka vara.

„Tsiviliseerituse“ praegune variatsioon pärineb aga ladina keele päritoluga prantsuskeelsest sõnast civilité, mis võttis Antiik-Rooma arusaama civitas’est ja laiendas seda järgmiselt: „Tsiviliseeritusest sai isandate ja neid teeninud vabade meeste õige käitumisviis – lugupidamine, koostöö, teenimine, vastastikused õigused ja kohustused ning õige kõnelemine ja riietus. Tsiviliseeritusest sai sotsiaalne, poliitiline, s.o peenekombeline sõna.“¹

Tsiviliseeritus ei arenenud iga järgmise variatsiooniga vabamaks kontseptsiooniks – see on vahend, mille abil reguleerida inimeste käitumist ja klassi, et eraldada pjedestaalil seisvaid inimesi ühiskondliku ja poliitilise staatuseta inimestest.² Kui mõista kildude sobitamise protsessi (võib-olla) liiga üldistatult, siis tsiviliseerimine kui püüd luua kildudest ühiskonna tervikut, tsiviliseerida nn metslast, et ta meiega sama katuse alla sobituks, on juba eos pahaendeline. Peale selle kitsendab ja ühtlustab see protsess kildude tähendusi ja ainuomasust. Kas selle mõistmine on põhjus, miks savimülka populatsioon jõudis arengukaarega tagasi algpunkti?

See populatsioon on üle­ilmas­tumises meist kaugel ees. Saan vaid eeldada, et pseudoarheoloog jõudis populatsiooni kulgu jälgides tunnetuslikule selgusele, mis seal õieti toimus. Arengukaar ilmestas pseudoarheoloogile aja ringlust: kui läheksid ajas tagasi, siis jõuaksid mingi hetk taas olevikku; kui läheksid ajas edasi, jõuaksid samuti tagasi olevikku. Populatsioon jõudis spiraalina tagasi sinna, kust alustas. Teisel korral oli neil lisaks kogemus, mille kaudu nad purustasid ühiskondliku kildude sobitamise protsessi, tsiviliseerimise müüdi.

Tarbimisühiskonna ja massikultuuri kriitik Roland Barthesi sõnul viis tsiviliseerimise nüüdisaegse variatsioonini müüdi konstruktsioon kui protsess, kus objekt või sümbol tühjendatakse algsest või lihtsustatud nimiväärtusest ning asendatakse uue kultuuripõhiste arusaamade kogumiga.³ Facebooki või Instagrami pandud pilt haavatud sõjaveteranidest ja Ukraina lipust fraasiga „Mõned andsid endast kõik …“ ei räägi enam sellest inimesest, tema vigastustest, teenistusest ega võitlusest. Tema isiklik lugu või tähendus on tühjendatud, nende asemele on seatud patriotismi ja vapruse uued tähendused ning nende seos sõjalise kompleksi poliitikaga. Sõnum ei ole „mõistke selle mehe võitlust“, vaid müüt „toeta meie vägesid“.

Igatsuse patoloogilisus. Suhtlus ja ühiskondlikud normid on sotsiaalse interaktsiooni ja konditsioneerimise tulemus.⁴ Nii märkis ka Barthes: müüdid ei ilmu vaakumis, need on ajaloo ja evolutsiooniliste sotsiaalsete konstruktsioonide kujunemisprotsesside kaudu tugevalt kontekstualiseeritud. See, kuidas mingit kontseptsiooni või ideed avalikkusele esitletakse, mõjutab nende arusaama ja arusaamist algmaterjalist.⁵ See raamistus võimaldab inimestel massiliselt omistada asjadele uut tähendust ja tähtsust.

Sõna „tsiviliseeritus“ ja tema tuletisi on läbi ajaloo kasutatud rõhumise, koloniseerimise ja fanatismi vahendina. Algsed peenekombelised ja maaomanduslikud tähendused hakkasid sõnast tühjenema, jättes kübekese algset tähendust alles, ning asendusid rõhuva idealismi uuemate vormidega. „Tsiviliseeritus“ koos selle sünonüümidega „viisakas“ ja „kultuurne“ arenes ja areneb edasi ning kohaneb vahetult võimulolijate, kes seda sõna edukalt relvastavad, vajadustega.⁶ See segadus ja asjaolu, et pole selget piiri , mis on definitsiooni järgi „seaduslik“ (inimese õige roll ühiskonnas) ja „eetiline“ (kuidas järgitakse käitumisreegleid), on viinud selleni, et „tsiviliseeritus“ on strateegiliselt vormitav sõna, mida saab kasutada hegemoonia jõustamiseks.⁷

Aga see on ilus, sest selle saab ümber pöörata. Hegemoonia, viisakus või kultuursus räägivad enda eest – neid igatsetakse ja neid püütakse taastada, neist hoitakse kümne küünega kinni, et luua stabiilsuse pettekujutelmi. Omaette arutelu on, kas tsiviliseerituse ihalus, kuhugi kuulumine, mis juba eos eeldab teatavat hierarhilist süsteemi, on inimesele n-ö loomuomane või müütiline, sotsiaalne konstruktsioon. Kuid mismoodi täita kestlikult seda terviku igatsuse auku, mida püütakse ülemvõimu ponnistuste ja põhjatute kuuluvusotsingutega kinni toppida? Kuidas saada kätte tervik, ilma et see tooks kaasa ülemvõimu ja konstitueeriks uusi tervikuid? Kestlikku lahendust selleks vist pole, sest tervik ei ole püsiv nähtus. Miski nagu ei ole.

Püüd luua tervikuna midagi püsivat on samasugune illusioon nagu tsiviliseeritus, mis kinnitab kanda vaid korduvuse kaudu. Ihade toel kilde liites rajatakse müütilisi õhulosse, mis rahuldavad vaid hetkeks, kuid jäävad mugavusest ja harjumusest jalgu ning tarastavad oma üha kogukama kehaga uusi tuuli. Esialgu võivad ihad olla nagu veenire, ent sellest saab himustamise jõgi, mille tugev vool haarab meid endaga kaasa.⁸

Tort on kott ja põrandaplaat on arheoloog. Mida tundis pseudoarheoloog põrandaplaadi kilde nähes? Mingit empaatiat, ma arvan. Selles oli peidus tervik tajutava põrandaplaadilisuse kujul, igatsus selle vastu, et saada (taas) terveks, perfektseks risttahukaks, kuid ka tõmme taanduda (või areneda) (taas) kivimassiks. Olla (taas) see kivimass, see savi ja muu teadmata plöga. Kummutada püstitatud idee põrandaplaadist, mis tahab olla puhas ja läikiv selleks, et temal tatsata; mis tahab olla põrandaplaat.

Kui enese põrandaplaadilisus on murendatud kivimassiks, mille koostis on samuti teadvustatud, ei jää pihku n-ö kogemus mittemiskist või tühjusest – et põrandaplaati pole kunagi olemas olnudki –, vaid kogemus vahetust koostisosade voost, mis on kokkupandamatud. See põrandaplaat võib olla kasiinos, Kanuti gildi saalis, Mustamäe peldikus, kõnniteel lebavas kivis, mullas, õhus või mitte kuskil. Mõni päev on ta rohkem, teine päev jällegi vähem. Mõni päev ei ole teda üldse.

Mõni päev on ta aga vibratsioon – heli. Ning pseudoarheoloog. Nii kaevab põrandaplaat end savi seest välja ja mülgast edasi uuristades jookseb sealt välja mingi populatsioon, mida ta vahtima jääb. Mingil hetkel kaotab ta küll huvi, uuristab edasi ning juhtub peale käekotile, mille seest leiab tordi ja kirja. Ta loeb kirja läbi ja tunneb empaatiat, vaatab läbi müütidest ning jääb oma empaatiasse istuma. Ta sai millestki lahti.

1 Larry Schaefer, History and civility. – The NAMTA Journal 40 (1), 2015, lk 104–111.

2 Allison Hawn, The Civility Cudgel: The Myth of Civility in Communication. – Howard Journal of Communications, 2020, lk 3.

3 Roland Barthes, Mythologies. Farrar, Straus and Giroux, New York 1972, lk 1–160.

4 Petere Berger, Thomas Luckmann, The Social Construction of Reality. Penguin Books, London 1966, lk 13–233.

5 Erving Goffman, The presentation of self in everyday life. Anchor Books, New York 1959, lk 1–259.

6 James W. Scott, The new thought police. – The Nation 300 (18), 2015, lk 13–16.

7 Derek Edyvane, The passion for civility. – Political Studies Review, 15 (3), 2017, lk 344–354.

8 Atthasālinī, lk 24.