Rimma Kretšetova 27. VIII 1930 – 4. VIII 2024

Moskvast saabus kurb sõnum: 4. augustil lahkus 94. eluaastal teatriteadlane ja -kriitik Rimma Kretšetova, kellest paljudel eesti vanema põlvkonna teatri­inimestel on väga soojad mälestused.

Õppinud Ivika Sillari kursusekaaslasena Voldemar Pansoga üheaegselt Moskva Teatrikunstiinstituudis (GITIS), sai just nende mõjutusel alguse Kretšetova aastakümnete pikkune sügav huvi Eesti vastu, mida ta külastas möödunud sajandi viimasel kolmandikul peaaegu igal aastal, kajastades meie teatrite huvitavamaid lavastusi ka venekeelses ajakirjanduses.

Kaarel Ird märkas Kretšetovas huvi ka praktilise lavastajatöö vastu ning pakkus seda võimalust Vanemuises, kus Kretšetova tõi 1983. aastal välja Vladimir Arro näidendi „Kõrgeim määr“ Raivo Adlasega peaosas. Tulemust hindas Ird ja ka kolleegid teatrikriitikud nii edukaks, et Vanemuine näitas seda ka oma külalisetendustel Leningradis 1985. aastal.

Mõistes, kui vaimselt rikastav on kohtumine Kretšetova-taolise kõrg­intellektuaaliga meie näitlejaile, kutsusin ta 1984. aastal Ugalasse lavastama „Hamletit“. Algselt nägi ta nimiosas üht oma lemmiknäitlejat Sulev Luike (kellele mõeldes ta pakkumise vastu võttiski), kuid viimasel hetkel Luik siiski loobus ja nii sai Hamletist noore Andres Lepiku esimene suurroll. Claudiuseks valis lavastaja Lepiku eakaaslase Viljo Saldre, Opheliaks Eha Undo ja Laerteseks Andres Tabuni. Gertrudi rollis nägi Leila Säälikut ja Poloniusena Rein Malmsteni, kes olid tollase Ugala tippnäitlejad. Oma lavastusega soovis Kretšetova tõestada, et Shakespeare’il ei ole vaja lavastajat ega kontseptsiooni, Shakespeare mängib ise. Selles suunas ta ka töötas ning trupil oli temaga huvitav. Kriitikute arvamused oli seinast seina, kuid lavastaja julges Viljandisse kutsuda vene teatriteadlastest suurima Shakespeare’i-tundja Aleksei Bartoševitši, kes hindas Kretšetova töö puhtust ja järjekindlust väga kõrgelt.

Kretšetova sulest on ilmunud palju erialast kirjandust, muu hulgas on ta ka Konstantin Stanislavski biograafia autoriks tuntud venekeelses kuulsatele inimestele pühendatud raamatusarjas, tema eriliseks armastuse – ja uurimisobjektiks oli Juri Ljubimovi legendaarne Taganka teater. Paraku jäi pooleli „Hamleti“ lavastustele pühendatud raamat, kus meie Hamletitele (Ants Eskolast Marius Petersonini) oli autori poolt lubatud pühendada vähemalt kolmandik.

Näitlejaid, kellega ta töötas, kutsus Rimma Kretšetova hellitavalt „moii lastotški“ (minu pääsukesed), talle vastati samaga ja „lastotškana“ ongi ta neile meelde jäänud.

Teatrikriitikuna oli ta nii oma kirjutistes kui ka vahetutes jutuajamistes, sarnaselt oma eluaegse sõbranna Ivika Sillariga, alati näitlejaid austav ning armastav, kuid seejuures ka nende loomingut täpselt ja targalt tagasipeegeldav. Tema viimaseks kokkupuuteks eesti teatriga jäi videoesinemine 2020. aastal EMTA lavakunstikooli poolt Voldemar Panso 100. sünniaastapäeva tähistamiseks korraldatud konverentsil.

Jaak Allik