Roheliste mehikeste salaelu

„Spy Girls“ toimub ainult osaliselt teatrilaval ja suures osas virtuaalses ussiaugus, kus ootavad ühismeedia, kodeerimiskeeled, salasõnad, veebikaamerad, avatarid, profiilid, valenimed.

ANDREI LIIMETS

Vaba Lava „Spy Girls“, lavastaja Magda Szpecht (Poola), dramaturg Olga Drygas (Poola), helilooja Krzysztof Kaliski (Poola), video- ja valguskunstnik Mikk-Mait Kivi, kunstnik Johannes Valdma, kostüümikunstnik Sirli Pohlak. Mängivad Mad Matrixx, Cyber Shadow ja Void Vigilante. Esietendus 9. II Vaba Lava Narva teatrikeskuses.

Venemaa jõhker vallutussõda Ukrainas pole jätnud puudutamata kedagi, isegi mitte sageli poliitikaleiguses süüdistatud Eesti teatrit. Õigupoolest on Ukraina iseolemise, agressorriik Venemaa roiskunud hingeelu ja nendevahelist sõda käsitlevaid lavastusi – näiteks „Ukraina avastamine“ Tallinna Linnateatris või „Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“ Vene teatris – toodud lavalaudadele järjepanu. Kõige tegusam on olnud Vaba Lava, kelle repertuaari on leidnud tee „Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt.“, „Sõda ja rahu“ ning nüüd „Spy Girls“ („Spioonitüdrukud“).

Selline päevakaja langeb pinnasele, kus ühelt poolt on justkui olemas ühiskonna tellimus poliitilise teatri järele – oh kui sageli on kuulda kedagi taga nutmas vana head teatrit NO99 –, ent seejuures vähemalt sisepoliitika mõõtmes seda teha kardetakse. Poliitilise teravuse hirmust on Sirbi veergudel kirjutanud mullu Ott Karulin¹ ja äsja jaanuaris Linda Ohe².

Suhtumine päevakajalisse teatrisse näib olevat mõnevõrra skisofreeniline: teoorias igatsetakse teatrit NO99 ja dialoogi ühiskonnaga, praktikas kõlab ikka ja jälle ka arvustajatelt ootus teatri kui millegi ennekõike poeetilise ja ajatu järele. Omavahelistes vestlustes kirutakse teatrilavadele jõudnud materjali turvalisust, ent avalikult kergitatakse kaabut ikkagi kunstiliselt hästi õnnestunud klassikale, mitte siin ja praegu toimuvaga palju otsesemalt suhestuva, ent ka kiiremini ja rabedamalt kokku pandud materjalile.

Ilmselt taanduvad need kaks seisukohta erisugusteks ootusteks ja maitse-eelistusteks mitte üksnes teatrile, vaid kunstile ja kultuurile laiemalt. Ühe poole on sõnastanud hiljuti režissöör Marko Raat: „ … kärpisin konkreetsed tekstilised viited sellele sõjale minimaalseks, et mitte rääkida kunstis samadel teemadel, millega tegelevad päevalehed. [—] Kunst peab olema suveräänne, kindlasti mitte moraliseeriv ja pedagoogiline, ideaalis alati ees sellest, millest saab ühel hetkel inertne ja ideoloogiline aja vaim.“³

Teise pooluse on võtnud kokku 2021. aastal oma Poolas skandaali tekitanud lavastusega „Mein Kampf“ Narva jõudnud lavastaja Jakub Skrzywanek: „ … teater on endiselt kõige võimsam kunstiline vahend, et ühiskondlikus arutelus osaleda. Teatris saab reageerida üsna kiiresti – võtad mingi olukorra tegelikkusest ning võid selle kuu või paariga lavale tuua.“⁴

Just Skrzywanekist on nüüdseks saanud Vaba Lava kuraator. Tema kaasmaalase Magda Szpechti lavastatud „Spy Girls“ mitte ainult ei reageeri, vaid tõepoolest ka osaleb. Kolm anonüümseks jäävat näitlejat kehastuvad laval kübersõdalasteks, kes võtavad interneti­avarustes valeidentiteete ning otsivad kütkestavate noorte naiste kontode abil rohelisi mehikesi – Vene sõdureid, kellelt intiimse suhtluse kaudu luureinfot välja peilida. Kontaktid lahinguväljale ei ole olnud mitte üksnes osa lavastuse ettevalmistusest, vaid jõuavad ka teatrilaval publiku ette.

Küsimus, kas selline uurimus vajab teatrivormi, pole iseenesest asjakohatu. Nii on näiteks Karin Alliku Postimehes ilmunud arvustus saanud pealkirja „„Spy Girls“ – lavastus, mis võinuks olla artikkel“⁵. Igale sõnumile ja loole leidub paremaid ja halvemaid kanaleid ning meediume. Alles lahti rulluva sõja keskele on lavastusel vaataja meeli ilmselt raskem viia kui näiteks just praegu Oscarile kandideerival šokeerivalt vahetul dokumentaalfilmil „20 päeva Mariupolis“.

Nii ongi „Spy Girls“ ärgitanud vähevõitu väitlusi oma sisu üle, aga pälvinud kriitikat tehnilise teostuse eest. Taas on tuttavad kriitikud olnud omavahelistes vestlustes armutud, ka Sirbi teatritoimetaja joonis alla vajaduse olla arvustuses karm. Tõsi ta on, kitsalt teatrikeele väljendusvahendite põhjal hinnates on lavastuse „Spy Girls“ kallal kerge kana kitkuda. Näitlejad on maskides ja ruttavad kogu pooleteise tunni jooksul kaootiliselt mööda lava, mistõttu on raske rääkida tugevast lavastajatööst, dramaturgiast, koreograafiast või rollisooritustest. Kogenud teatrivaatajale tuttavat märgisüsteemi osalt eirav või rakendamata jätnud lavastus ei pruugi sellega oma sisulise sõnumi kohale jõudmisele ja arutelu tekkimisele kaasa aidata, nagu tõdeb oma kokkuvõttes Allik.

Peamise tähelepanu haaravad tegelaste taga vilkuvad matrix’likud ekraanid, mis juhatavad virtuaalsesse ussiauku. „Spy Girls“ toimubki ainult osaliselt laval ja suures osas selles ussiaugus, kus ootavad ühismeedia, kodeerimiskeeled, salasõnad, veebikaamerad, avatarid, profiilid, valenimed.

Sealt muutuvad lavastuse motiivid ka märksa huvitavamaks. Kuigi tempo on kõrge ja nii mõneski teemaarenduses tammutakse lihtsustustega naiivsuse piirimail, minnakse julgelt teatri piiridest väljapoole inimeste ja elude kallale. Ehkki väike spioonirühm tegutseb Ukraina poolel ja demokraatlike jõudude huvides, moodustub tekkivast kollaažist hoopis ootamatult inimlik pilk võõral lahingutandril sõdivate idanaabri soldatite armetusse argipäeva ja kängunud hingeellu.

Eetiliselt on „Spy Girls“ intrigeerivalt mitmekihiline, avades nüüdisaegse sõjapidamise varjatumaid aspekte ning sõja kui ühe üsna ajatu inimkogemuse kasvavat virtuaalsust. See on justkui järjekordne kirjeldus kurjuse banaalsusest, suure impeeriumi uhke vapi taga roiskuvast väsinud, labasest barbaarsusest. Teisalt ei näidata siin ka propagandapilti anonüümsetest rohelistest mehikestest, Kremli orkidest, kurjuse kandjatest, vaid kaardil laiali pillutatud noortest meestest, keda valdavad lahingukire asemel suuresti üksindus, nälg, lähedusvajadus ja sugutung.

Selle kogemuse aspektid tuuakse vaatajale saali otse kätte. Soovi korral saab degusteerida sõduri toidupaki sisu ja sellele hinnangut anda. Huvilistel on võimalik osta mälupulk ühega sadadest lahinguväljalt pärit peenisepiltidest, mida nende autorid on arvatavalt meelatele pruudikandidaatidele jaganud. Sellekohane kollaaž on ilmselt kogu lavastuse „Spy Girls“ meeleolukaim visuaal. Enne kui kanda selline jõmlik vändagangsterlus üksnes idanaabri metsikuse arvele, meenus mulle siiski Berliini turuproua, kes pakkus väikese tasu eest köögimagneteid „soovimata saabunud munnifotodega“.

Just paljastatud ihuliikmete alla mattus enam kui tosin aastat tagasi ka ajutiselt ülipopulaarne vestlusrakendus Chatroulette ehk vestlusrulett, milles sai videoühenduse suvalise kasutajaga ükskõik millisest maailma otsast. Chatroulette’i abil läks, muide, 2018. aastal lavalt otse-eetrisse Elektroonilise Jumala nutirõõmudest ja -hädadest rääkiv „Saun“.

Risk vaadata tõtt suvalise Türgi türaga, kui kasutada püstijalakoomik Ari-Matti Mustoneni väljendit, mõjub siiski ohutuna, võrreldes otselülitusega Ukraina lahinguväljale, mis lavastuse „Spy Girls“ lõpus ette võetakse. Vaieldav, kuivõrd läbinägelik on tulemus, kuid kahtlemata illustreerib see ilmekalt, millisel määral on maailm meie ümber viimaste aastatega muutunud. Olgu kunstilise tasemega kuidas on, parem andke mulle iga kell sellist teatrit kui järjekordset mugavalt turvalist klassikat.

1 Ott Karulin, Vaikimine pole kuld. – Sirp 30. VI 2023.

2 Linda Ohe, Hirmukurrud poliitilise teatri palgel. – Sirp 12. I 2024.

3 Andrei Liimets, Režissöör Marko Raat: kui Eestis kohe esimese või teise filmiga messias ei ole, lähed järjekorra lõppu. – Eesti Ekspress 3. III 2024.

4 Andrei Liimets, Teatri võitlus fašismiga: meie „Mein Kampf“ on vägivalla ja vähemuste alandamise vastu. – Eesti Ekspress 11. VIII 2021.

5 Karin Allik, „Spy Girls“ – lavastus, mis võinuks olla artikkel. – Postimees 21. II 2024.