Salvestamatu Von Krahli teater

Ükskõik millisena ja kus Von Krahli teater ümber sünnib, on üsna kindel, et ellu ta jääb, sest vajadus paadikõigutaja järele on alati olemas.

AURI JÜRNA

Von Krahli teatri „Libahunt“, autor August Kitzberg, lavastaja Peeter Jalakas, visuaalkunstnik Emer Värk, liikumisjuht Ingmar Jõela, kostüümikunstnikud Anu Rieberg ja Ingmar Jõela, muusikaline kujundaja Renzo van Steenbergen, valguskujundaja Mihhail Makošin. Mängivad Mari Abel, Ingmar Jõela, Jörgen Liik, Katariina Tamm ja Marika Vaarik. Esietendus 9. XII 2022 Von Krahli teatri saalis.

Kuna 30aastane teerajaja-teater hakkab lõpetama (või kolima), on paljud sõna võtnud ja avaldanud üldistavaid mõttekäike, iseäranis siis, kui jutuks on Von Krahli teatri kolmas „Libahunt“. Kitzbergi tekst on Peeter Jalakale märgiline, peaaegu maagilinegi, see ei vaja tõestust ega isegi suuremat sorti seletust. „Libahunt“ on eesti teatri üks tüvitekste, kuhu mahub palju eestlastele olulisi teemasid, mis ei ole aastatega oma tähtsust kaotanud. Fakt, et meie üks otsingulisemaid ja originaalsemaid lavastajaid on pidanud vajalikuks vaadata maailma „Libahundi“ kaudu lausa kolmel korral, teeb au nii tekstile kui ka lavastajale.

Kogu hüvastijätumaigulise tagasiside keskel on kõige huvitavam mõttekäik kirjas aga lavastuse tutvustuses: „Küsimus, millele vastama peab, tundub liigagi lihtsakoeline. Kuid seda enam põhjapanev. Kas maailm eksisteerib meie peadest väljas- või seespool?

Peeter Jalakas alustas Von Krahli teatrit Rataskaevu tänaval „Libahundiga“. „Libahundiga“ ta ka lõpetab. Kas Von Krahli teatrit seal üldse oli?“ See on tore mõttemäng stiilis „kas publikuta teeb puu kukkudes häält?“ ning seisab teatri olemusele ja ajalikkusele väga lähedal.

Huvitav detail on ka see, et kui seekordse lavastuse puhul originaalteksti kasutamist kommenteerides ütles Tiina osatäitja Katariina Tamm, et see on trupile „uudne kogemus, sest me oleme viimastel aastatel töötanud teistmoodi, väga palju ise loonud materjali“¹, siis Von Krahli teatri eelmise „Libahundi“ (1998) esietenduse eel leidis trupi tollane liige Erki Laur: „See tööprotsess oli meil veidi ebatavaline. Tavaliselt võtad osaraamatu lahti ja hakkad oma teksti lugema. [Seekord tuli] tekst välja otsida paljude tekstide seast, mis sul enda sees on, ja improvisatsioonidest, õhust, igalt poolt tuli teksti. [—] me kõik oleme autorid.“² Palju on muutunud ja pole ka. Teater on ikka otsinguline, aga jõudnud oma otsingutes ringiga samade küsimuste juurde tagasi, ja – mis veel parem – jälle „Libahundi“ teksti juurde.

Arvestades Von Krahli teatri viimase kümnendi stiili, on Kitzbergi originaalteksti kuulmine muutmata kujul rabavalt originaalne ja mõjus, eriti kui see kõlab tegelaste (kõigi peale Tiina) suust omapäraselt aeglases, veidi kohmakas ja kobavas võtmes ning virtuaalreaalsusega kõrvuti. Nii tõmbab tekst omale veel rohkem tähelepanu, sunnib pingsalt kuulama, otsima arhailisest stiilist peidetud saladusi ja allhoovusi.

Esimene stseen möödub valdavalt pimeduses: näitlejad on küll laval, aga helivõimenduses ja sügavas pimeduses on nad vaevu aimatavad kehad häälte taga, nagu raadiokuuldemängu puhul, kui näitleja füüsiline kohalolek tuleb meelde vaid hetkiti kogemata eetrisse jõudva paberikrabina tõttu. Selline kuuldemäng tekitab ootusärevust, füüsiliselt tajutavat valmisolekut millekski, mis võib ootamatult pimestada.

Kui teises stseenis lava välja valgustub, pole seal suurt midagi peale kolme inimesekõrguse ratastel ekraani ja tumedates rõivastes näitlejate. Tehnika on meie lavad ja igapäevaelu niivõrd hõivanud, et see iseenesest niisama tähendust ei kanna. Juba 1998. aasta „Libahundis“ kasutati kaamerat ja ekraane, aga kui tollal oli see otsinguline vahendit kompav võte, siis nüüd vajab tehnika kasutamine eraldi põhjendust. Andrus Laansalu: „Vahepeal on tehnika nii heaks muutunud, et tehnilistele aspektidele pole enam põhjust eraldi tähelepanu pöörata. Iga video- või valgusmeister oskab tänapäeval teha hulle asju, mis varem oleks vaatajal hinge kinni võtnud. Nüüd on sellised asjad normaalsus. Seega on põhjust rääkida mõjust ja üldse mitte sellest, milliste lahendustega see mõju saavutati.“³

2022. aastale kohaselt on selle „Libahundi“ ekraanid kui nutitelefoni filtrid, mis reaalset elu pehmendavad, ergastavad, puhastavad, painutavad, moondavad või vahendavad. Ekraanid ei ole enam ekraanid iseenesest, vaid lahutamatu ja vastuvaidlematu osa (lava)elust, filtriga vaatenurk sellele.

Aastatel, mil tehnika osakaal laval alles kasvas, on olnud palju lavastusi, kus otse füüsilist näitlejat vaadata on olnud huvitavam, kuid selles „Libahundis“ on jõutud tasemeni, kus elavad paljud nutiseadmete kasutajad: kui seda pole telefoni salvestatud või ühismeediasse postitatud, pole seda justkui olnudki. Nüüd olid aga kõige põnevamad just üleminekuhetked, mil näitleja ekraanipildi sisse või selle seest lavale astub. See üleminek ekraani ülevõimendusest ja suurendusest vaataja alasti pilgu alla on ootamatult intiimne, peaaegu paljastav oma ebatäiuslikkuses.

Samasuguse virtuaalse filtri kaudu on esitatud ka Ingmar Jõela loodud liikumisjoonis, mis muudab jaanipäeva stseeni peaaegu tervikuna tantsuks. Muidu tüüpilist eestlasest maarahvast kujutav pooletoobise artriidihaige sammumine moondub pidupäeval isegi kiireks ja paindlikuks. Raskepärane ja kurjakuulutav liikumine kasvab pööraseks Tiktoki tantsuks, kuni päriselu illusiooni murrab ning Tiina ja Marguse valu nutitelefonidega suureks filmitakse.

Liiga lihtne oleks seda tõlgendada pelgalt sõnumina „ühismeedia on paha“, pealegi, kes meist on nii puhas, et esimene kivi visata. Hoopis tähtsam on, et Tiina suudab ainsana suuremalt mõelda ja saab mänguruumist lahkuda. Teised on lõksus, vähem või rohkem ema/vanaema (Marika Vaarik) paavstiliku tõekuulutuse mõju all: „Ja siis tulevad kõik need, kes meie suguvõsast enne meid elasid ja eluraskust kannatasid, ja need, kes pärast meid tulevad ja jällegi kannatavad ja … seisavad reas seal. [—] Ma ei näe seal võõrast verd, kõik on kollaste peade ja siniste silmadega!“ (IV vaatus). Peaasi et teisiti ei mõtle, peaasi et paati ei kõiguta. Ja Von Krahli teatrile omaselt tuletatakse sel üleva mõtte ja Vaariku võimsa häälega hetkel meelde end mitte ülemäära tõsiselt võtta, kui ämbrist saab pühapaiste sees paavstilik tanu ning paisuvatest muusikahelidest paiskub esile ühendkooride „Koit“.

Pille-Riin Purje: „Lavastuse kulminatsiooniks kujuneb Marika Vaariku monoloog näitemängu neljandas vaatuses, vanaema ja Marguse stseen. See kuulus tekstikoht „kollaste juuste ja siniste silmadega“ oli kõrgpunkt ka Tiina Tauraite vanaema rollis Jalaka 1998. aasta „Libahundis“. Praegu toonaseid märkmeid lugedes tundub suisa uskumatu, et 1999. aasta 8. veebruaril oli Von Krahli teatri saalis „kõigest kümme vaatajat, laval kaheksa näitlejat ning heli-arvutipuldis kaks meest, neist üks Jalakas ise – ei ole just õnnelik seis, 10 : 9.“ Seevastu 2022. aasta 17. detsembril oli Rataskaevu tänava teatrisaal puupüsti täis ja teadmine ühe olulise teatri või teatri(m)aja otsasaamisest kumises publikul kuklas.“⁴

Status quo nügimine ja eluterve enese­iroonia kultiveerimine on Von Krahli teatri tunnusjooned olnud kõik need 30 aastat, oma publik on selle ka ikka ja jälle üles leidnud. See teater ei ole vajanud tutvustusi ega selgitusi, ilmselgelt ei vaja seda ka praegu, kuna „Libahundi“ kavaleht on peale trupi nimede täiesti teemaväline trükis Vigala Sassi intervjuuga. Aga ükskõik millisena ja kus Von Krahli teater ümber sünnib, on üsna kindel, et ellu ta jääb, sest vajadus paadikõigutaja järele on alati olemas. Jääb vaid loota, et ühel päeval tuleb veel üks „Libahunt“, kus vaadatakse elu juba uue vaatenurga alt.

1 Tamm „Libahundist“: kuigi elame teistmoodi, on inimsuhete baas samaks jäänud. – ERRi „OP“, 2. XII 2022.

2 ERRi „Mäng mängus“ 20. IX 1998.

3 Andrus Laansalu, Elektriliselt säriseb „Libahundi“ nahk. – Postimees 19. XII 2022.

4 Pille-Riin Purje, Von Krahli viimane „Libahunt“. Lavastus, kus on justkui veresoonekesed mulla all varjul. – Eesti Päevaleht 22. XII 2022.