Seadus, mis lubaks panka röövida

Tallinna Linnateatri lavastuses „Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus“ käsitletakse küll murekohti, ent tegu on siiski pigem meelt lahutava, mitte rusuva lavalooga.

PIRET KARRO

Tallinna Linnateatri „Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus“, autor Tiago Rodrigues, tõlkija Kristiina Jalasto, lavastaja Diana Leesalu, kunstnik Annika Lindemann, helilooja ja muusikaline kujundaja Veiko Tubin, helikujundaja Arbo Maran, valguskujundaja Reelika Palk. Mängivad Hele Kõrve, Margus Tabor, Indrek Ojari ja Priit Pius. Esietendus 14. XI 2015 väikeses saalis.

Abikaasa surm, töötus, vaesus, hirm (lapse) tuleviku ees, üksindus, põlvkondade lahkukasvamine, kapitalismi kurikavalus, Maldiivide uppumine. Tallinna Linnateatri lavastuses „Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus“ käsitletakse küll murekohti, ent tegu on siiski pigem meelt lahutava, mitte rusuva lavalooga.

Üheksa-aastane koolitüdruk hüüdnimega Kaelkirjak (Hele Kõrve), kelle kirjanikust ema on äsja surnud ja näitlejast isal (Margus Tabor) pole tööd, seikleb mööda Lissaboni. Lõpuks jõuab ta peaministri (Priit Pius) kabinetti ja nõuab valitsusjuhilt seadust, mis lubaks panka röövida. Tegu pole siiski paadunud kaagiga. Panka röövida tahab tüdruk selleks, et maksta ära oma kaisukaru väljaarvutatud rahasumma ja saada nii kuni elu lõpuni (100. eluaastani) vaadata Discovery telekanalit. Esimese asjana plaanib ta aga kirjutada telesaate põhjal koolitöö kaelkirjakute elust. Kaisukaru on plüüsist elueitav ja ropendav mõmm nimega Judy Garland (Indrek Ojari), kes teeb Kaelkirjakuga kaasa kõik seiklused.

Peategelane armastab sõnaraama­tust leitud sõnu ning minulgi hakkas etendust vaadates üks mõiste peas kummitama, „hästitempereeritud klaviir“¹ sellesama lavastuse metafoorina: heas tempos kulgev ja mõõdukalt humoorikas, kuid mitte kergemeelne lavastus. Emotsionaalselt intensiivsem on olukord esimese stseeni lõpus, kui laps ütleb oma isale, et kui ema asemel oleks surnud isa, siis oleks neil praegu Discovery olemas. Ent see süngus lahustatakse kohe kaisukarukostüümis lavale ilmuva Indrek Ojariga.

Teatrikriitik Madis Kolk ütles „Kaelkirjakute“ lavastuse kohta saates „OP!“, et näeme laval vormimängu, mitte seda psühholoogiliselt valusat lugu, mille näidendi autor Tiago Rodrigues on kirjutanud.² Igas stseenis leiavad klotsid laval uue paigutuse, et asukoht kiirelt ümber mängida, teise vaatuse kameeleon Priit Pius kaob ühe ja ilmub kohe teise karakterina, vahel hägustub piir reaalsuse ja ulma vahel, kui lavale ilmub mees, kes väidab end olevat surnud Tšehhovi teel Moskvasse (ent ta võib siiski olla ka tüdruku isa, kuigi viimane teda ära ei tunne).

Kuna Tallinna Linnateatri trupp rõhutab, et pole oluline, kas kõik toimub unes või ilmsi,³ jätab lavastuse tõetunnetus sedavõrd soovida, et Portugali kümnendialguse majanduskriisi foonile kirjutatud näidendi emotsionaalne skaala tiksub laval üsna ühetaoliste tunnete vahel. Enamjaolt on see mõõdukas muhelus (kuigi publiku seas leidub ka kogu hingest kõõksujaid, sest mõmmit mängiv Ojari on tõesti naljakas), ent kordagi ei valda saalis istujaid jagatud kahjutunne või pingestatud vaikus. Metatasandil on ju tüdruku kodust põgenemine ja edasine teekond tema viis leppida oma ema surmaga. Isegi soovis saada endale Discovery kanal, kust vaadata kaelkirjakute elu, võib olla peidus tahe kogeda jälle turvatunnet, mis kadus koos ema elust lahkumisega. Ent neid tundeid publik ei taju, vaatajaid ei panda neid lahti mõtestama.

Kui Kaelkirjak muretseb etenduse alguses, et kui ta ema oleks kirjutanud temasuguse raamatutegelase, poleks see tegelane usutav, siis nii see just ongi. Kaelkirjakust ja enamikust tegelastest laval paistab välja, et nad on mingi loo teenistuses dramaturgiline konstruktsioon, eesmärgipäraselt disainitud karakter, kelle orgaanilisus on sama ehe kui roboti oma inimesega võrreldes. Ehk vaid Tabor suutis tuua isa rolli soojust ja vanemlikku südamevalu, ent taasilmudes Tšehhovina keeras ta vindi peale kogu reaalsuse-ebareaalsuse Möbiuse lehele.

Diana Leesalu lavastuses mõjub kogu narratiiv pigem mõttemängu kui elulise loona. Mitu rolli on koondkuju millestki suuremast. Näiteks Piusi mängitud Panter on Oht, kes võib vastu tulla, kui väike tüdruk üksinda tänaval kõnnib. Panter manipuleerib temalt naeratusega välja 50eurose, mille tüdruk on saanud pangaautomaadi juures kerjates ühelt vanamehelt (jälle Pius), ning õpetab, kuidas pedofiile eemale hoida (tuleb sipelgapesas püherdada ja seejärel end korralikult vastu Pantrit hõõruda, et pedofiile peletav lõhn külge jääks).

Seda nippi kasutab tüdruk hiljem peaministrilt pangaröövimisseadust välja pressides: „muidu ütlen politseile, et olite minuga pedofiil!“. Sellel hetkel võtavad asjad tõesti veidi karmima pöörde, ent kulmineeruvad kohe õnneliku lõpu ja ime läbi tagasi koju jõudmisega. Lavastuse lõpus tapab Kaelkirjak kokkuleppe kohaselt oma sõbra Judy Garlandi, sest ta on nüüd suureks kasvanud. Sellised hetked lisavad lavastusele nii realistlikku kui ka unenäolist absurdi.

Lava- ja pärisreaalsuse vahel tekkis minu meelest hetkeline otsekanal siis, kui murtud südamega pangateller (taas Pius) seletab Kaelkirjakule, et Maldiive ei olegi olemas: need on välja mõeldud selleks, et inimesed vahetpidamata töötaksid, unistades puhkusest palmisaarel, ning pangad saaksid nii nende pealt raha teenida. See ju ongi tõsi, Maldiive polegi varsti enam olemas, kui oma planeeti edasi kütame, sest ookeanisaared upuvad liustike sulavette lihtsalt ära.

Niisiis on „Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus“ vormimänguline ja meelt lahutav lavastus, ent ega teater peagi masendama. Kaelkirjakki avaldab etenduse alguses ja lõpus lootust, et valmistab publikule rõõmu, mitte ei ärrita. Pealegi, õppida siit ju on: tuleb öelda välja, mida saada tahame, selle asemel et öelda, mida me arvame oma soovi täitumiseks vaja minevat. Muidu võib kergesti jõuda soovist leppida oma ema surmaga soovini, et peaminister kirjutaks seaduse, mis lubab panka röövida.

1 Sirbi veergudel on hästitempereeritud klaviiri varemgi etenduskunstiga kõrvutatud. Vt Marie Pullerits, Hästitempereeritud tantsukunstnikud.  Sirp 30. X 2015.

2 ETV saade „OP!“, 8. XII 2015.

3 ETV saade „AK kultuuriuudised“, 16. XI 2015.