See on kodu. Kokkusaamise koht

Eili Neuhausi lavastuse „Öö õigus“ väärtus on aus südamevalu ja tundlik kujundisüsteem, mis välistab plakatlikkuse.

PILLE-RIIN PURJE

Alatskivi lossi „Öö õigus“, autor Toomas Suuman, töötluse autor ja lavastaja Eili Neuhaus, kunstnik Reili Evart. Mängivad Indrek Saar, Jaan Tristan Kolberg, Eduard Salmistu, Madis Mäeorg ja Maria Teresa Kalmet, kaastegev Alatskivi rahvatantsurühm Kassikangas. Esietendus 19. VII Alatskivi lossi sõiduhobuste talli sisehoovis.

Eesti Teatri Agentuuri kodulehe andmetel koguneb 2024. aasta kolmel suvekuul esietendusi suisa üle kuuekümne. Jõuan neist vaadata vähem kui kolmandiku, seega puudub mul tervikpilt. Võib-olla polegi sellist pilti olemas, pigem mosaiigi­killud – suveteater on mitmepalgeline. Sestap näib tarbetu võrrelda võrreldamatut, narr pingereastada loomingut.

„Mis varjus ei valmi, on tühine.“ Eili Neuhausi lavastus „Öö õigus“ on tõesti oluline: puudutab vahetult, sügavalt nii meie aega kui ka hingeilma. Alatskivi lossi sõiduhobuste talli sisehoovis mängiti seda 19. kuni 28. juulini üheksal korral, minu vastukaja põhineb esimesel ja viiendal etendusel. Ilmselt paljud teatrihuvilised ei jõudnud või ei osanud seda lavastust üles leida. Taas meenub Betti Alveri luulerida: „Mis varjus ei valmi, on tühine.“ See lause mõistagi ei haaku praeguse aja vaimu, õigemini vaimuvaesusega, mis kobrutab enesereklaamist, halvimal juhul mõõdutundeta enesekiitusest. Küll aga klapib luuletaja väärikas kreedo „Viimase öö õiguse“ autori Toomas Suumani (1956–2022) isiksusega.

Draama „Viimase öö õigus“ võitis peaauhinna 2013. aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel. Esma­lavastaja oli Raivo Trass, esietendus Rakvere teatri väikeses saalis 19. septembril 2014. Eili Neuhausi töötluses on algteksti kärbitud, aga seda ka tegelaste vahel oskuslikult ümber jaotatud.

Suumani kuuest tegelasest on mängust välja jäetud või välja aetud kummitus, Ojastu mõisahärra Georg von Linden, kellest tekib teiste tegelaste meenutuste kaudu ikkagi ilmekas kujutluspilt. Rohkem mänguaega ja vintskema elujõu on saanud Tõnis Rõuk.

Suumani näidendi prohvetlikkus jahmatab, lausa heidutab: vahepealse kümne aastaga on sõnum ja teemad teravnenud, saanud juurde uusi mõõtmeid, pinevaid tähendusi, kriipivaid küsimusi. Kust jookseb piir omade ja võõraste vahel ning kes neid piire maha märgib; kes on siin maal härrad, kes orjad, kes matsid, kes vurled; kas oskame hoida oma vaba riiki ja kanda vabaduse risti?

Neuhausi lavastuse väärtus on aus südamevalu ja tundlik kujundisüsteem, mis välistab plakatlikkuse. Vabaõhu­lavastuse mängupaik on erakordselt sobiv: vaba õhk, loodus ja hooned loovadki kujundlikkuse. Alatskivi uhke loss paikneb ju kohe nurga taga, aga ometi eemal, otsekui teises reaalsuses, unenäos või kusagil välismaal. Sõiduhobuste talli sisehoov sobib oivaliselt lagedaks varastatud mõisahooneks, kuhu naaseb kadunud poeg Heinrich von Linden.

Maitsekas kujundus. Reili Evarti lakoonilist ja maitsekat kujundust raamivad ilmatu suured valged pitskardinad, need mõjuvad õhuliselt, kuid võimendades hüljatust. Lavapoodium ja paar mööblieset keset vaba loodust – see ongi kodu, laastatud mõis, kuhu Heinrich tuleb lavaloos kahel korral tagasi. Suumani näitemängus on tüüpi­line Eesti aastaaeg lumine ja porine, viinakuu lõpp ja rehepaplik november; Neuhausil aga juulikuu lõpp, ehkki Heinrich jääb külmetama ka südasuvel.

Iseäranis õiged on need päris pärnapuud, mis kasvavad publiku poolt vaadates vasakul. Juba enne algust, aga ka vastu kohisedes Tõnise hooletule viipele „selle puu peaks maha võtma“, saavad ja jäävad pärnad lavasündmuste suhtes osavõtlikuks partneriks, kui mitte peategelaseks.

Eks ole ju Franz Schuberti laul „Der Lindenbaum“ juba Suumanil kirjutatud juhtmotiiviks. Eesti keeles on Karl Eduard Malm luuletanud Wilhelm Mülleri pärna kaseks: „Üks kask meil kasvas õues …“.

Paremat kätt paikneb hoone, mille katusel toimuvad tähenduslikud raam­stseenid. Isegi kui pilk rändab kaugemale ja märkab n-ö lava tagant autosid mööda vuramas, ei eksita see sündmustikku, üksnes tekitab mõrkjas-iroonilise aegade dialoogi. Piklik tellissein taamal, publiku vastas, piiritleb lavaruumi, mõjub dramaatilisena. Kui Heinrich sinna seina ligidusse liigub, tekib viivuks lohutu nägemus sõjavangist, kellele seina ääres kuul kuklasse kihutatakse.

Mõisa sisemuses ehk lavapoodiumil keset maastikku sätivad talumehed mööblit, hiljem kraamivad lauasahtlist välja sahkerdatud veksleid. Juhuks, kui ilm tuulisem, on targu varutud kaalukaid kive, et tulutoovad paberid lendu ei läheks. Tinglikkust võimendavad sepistatud aknaraamid, alguses oma miniatuursemate kardinatega, Toomas Rõuk avab ja sulgeb aknaid ettevaatlikult nihutades. Lõpuks lebavad aknavõred põrandal, mõjudes juba läbi mõishoone tõmmatud raudtee roobastena, aga võib-olla hoopis länguvajunud hauaristidena.

Tabav rolligalerii. Näitlejate ansambel liigub ja loob ja lehvitab Alatskivil loodusega samaväärse, õhulise täpsusega. Proloogis kolab ja kargleb ülal, „mädand sindlitega“ katusel Ojastu mõisavalitseja Jüri Laugats (Indrek Saar). Kerge ja karge tragikoomikatunnetusega loodud roll, millele Saare poliitikuslepp lisab vaimuka metatasandi, vaheda üldistusjõulise kõrvalpilgu. Ehkki, rõhutan, Indrek Saar on näitlejana sedavõrd heas vormis, et võiks mängida igas žanris, ampluaast priina.

Esimeses vaatuses, mille tegevusajaks on Suuman kirjutanud 1907. aasta, laulab Jüri kinnituseks, et kõik mõisas on toimunud seaduslikult: „See Vene riigi säädus on ropp ja roojane …“. Aga nisukest laulu, kus oma vaba riigi seadus oleks aus ja väärikas, Jüri huulile ega hinge ei sugene. Trassi lavastuses oli Jüri osas Eduard Salmistu, kes on nüüd mõnuga teiseks krutskitega talumeheks Tõnis Rõuguks kehastunud. Tookord naeris Salmistu kahjurõõmus Jürike end siputavaks sitikaks, kui teada sai, mis plaanid Eesti Vabariigil Ojastu mõisaga on. Saar muigab Jürina sootuks teisiti ja õige kibedalt.

Löövalt kujutab Toomas Rõugu elurada Madis Mäeorg. Esiotsa tahumatu talupoiss, kelles köeb oma vimm, nii isade põlvkonna kui ka härrast rivaali Heinrichi vastu, kellega nad kasvanud ligistikku nagu vennad. Teises vaatuses on Toomas Eesti Vabariigi teedeministeeriumi osakonnajuhataja, prillid ninal, pealispindne lihv omandatud, slikerdamine ja muu kunskopp rafineeritum kui isadel. Seesama Toomas peksab veel kord Heinrichi läbi, tolle karmi tellisseina taustal, peksustseen on armutu ja armetu, aga kentsakalt õhuline, teeb meele lõpmata kurvaks.

Jaan Tristan Kolberg sobib hapra olekuga mõisahärraks. Heinrich von Linden sarnaneb koju saabudes vürst Mõškiniga, Kristuse võrdkujuga. Talumehed sõimavadki teda tagaselja põlglikult idioodiks. Allusioon on endastmõistetav, võrsub Eili Neuhausi vene klassika lavastuste elamuslikust maastikust, ehkki Dostojevski pole sinna kuulunud. Aga paljasjalgne Heinrich meenutab ka Juhan Liivi – kuis saakski olla teisiti, Alatskivi paigavaimu ja Toomas Suumani loomingu koosmõjus, ainult et Suuman parandaks siinkohal Liivi Liivaks. Ent Heinrichi tuumas on meelekindlust, mehisust, ustavust, trotsi, üksildust … traagilisel määral.

Maria Teresa Kalmeti uhke hoiakuga Anna toob jälle meelde Suumani paeluva remargi „hapruseni reibas“. Esmamuljes kippusin kahtlema, kas pole rollis reipus nähtavam kui haprus. Siis aga avastasin, et olen kümme aastat tagasi täpipealt samamoodi arvanud Marika Mesipuu-Veebeli kohta Anna rollis. Teistkordsel vaatamisel Kalmeti lavaelu veenis: uskusin, et see Anna nutabki oma nutud ja ahastab ahastused koduseinte vahel. Praeguses lavastuses on hoidvam, vargsi ehk südamlikki isa ja tütre vereside, Anna pisarad mahendavad isa Jüri hinge.

„Mis koht see küll ometi on?“ Läbimõeldult ja stiilselt on kaasatud kohalik rahvatantsurühm Kassikangas, naised, kes ilmuvad vaid olulistel hetkedel. Esmakordselt siis, kui Heinrich meenutab oma lapsepõlve, koos maarahvaga kasvamist, nimetab tädi Ellat – sellal liiguvad heledates rahvariietes naised lavasügavuses, seljaga publiku poole, otsekui ellu äratatud mälestused, Heinrich ekslemas nende keskel. Toomase ja Anna pulmapeol läbistab vabaõhuruumi Kassikanga üllatav lustiline tantsuiil „Mäepere Matsil talgud hoos …“, Jüri ja Tõnis vihuvad vahvalt rahvatantsu nagu tublidele eesti meestele kohane.

Teises vaatuses, mil Heinrich on Toomase relvavennana Vabadussõjas vaba Eesti eest võidelnud ja ellu jäänud, tantsisklevad naised suure sinimustvalge lipukangaga, mille aluspõhjaks pitskardin – Heinrichi visioon kodumaast ja kodutusest, vabaduse ebakindlusest. Trikoloor lainetab nõndamoodi, et kord on ülalpool sinine, siis aga pöördub äraspidi ja üleval lainetab valge, otsekui lein või hoopis määrimata au. See imeliku valusa järelmõjuga rituaal viib mõtted sinimustvalge lipu või peidetuma värvikombinatsiooni tähendusele, ka teatri­laval, läbi eesti ajaloo. Ja täna, siin, praegu.

„Öö õiguse“ finaali eel paiskub hingepõhjast küsimus: „Mis koht see küll ometi on?“ Ja ühtäkki hakkab mälus kumisema Siiri Sisaski laul „Mis maa see on?“ Peeter Volkonski sõnadele. (Olin selle kirja pannud, kui kohtasin sama seost Margus Mikomäe vastukajas.*) Laul, mille sünnipaik on suveteater. Mahtra sõja 140. aastapäevaks mängiti juunis 1998 Eesti Harrastusteatrite Liidu vabaõhulavastust „Mahtra sõda“, mis tehtud Eduard Vilde romaani põhjal, lavastajad Aare Laanemets ja Ahti Puudersell. Seal Mahtra sõjaväljal küsis-laulis Siiri Sisask „Mis maa see on …“ prantslannast koduõpetaja Juliette Marchand’i rollis. Tähenduslik aegade sild „Öö õiguseni“, kus muide mainitakse ka Mahtra poisse. „Siin maal käib mäng ikka mõisa peale.“

Suumani „Viimase öö õigus“ lõpeb sõnarohkemalt. Tema tegelaste sõnu ja mõtteid on pööraselt huvitav nüüd kodus üle lugeda ja aja tuultekeerus vaagida (Toomas Suuman, „7 näidendit“, Rakvere teater, 2016). Alatskivi vabas õhus on lõpp aga järelemõtlik vaikus.

Anna hoiab Heinrichil ja Toomasel käest kinni, nagu oma lastel. Ja kui nemad kolmekesi liiguvad selle saatusliku tellisseina poole, söandan korrakski tunda, kuidas kurjuse vari taganeb.

Tõnis ja Jüri seisatavad katusel, kaks vanamehejuurikat, üks kargu, teine kepiga, pilk suunatud rahutute pilvede poole. Nagu kaks Oru Pearut, mõtlen esimese hooga, ent parandan ennast kohe Tammsaarele truuks jäädes: ikka kaks Kaval-Antsu oma kõvera õigusega „Põrgupõhja uuest Vanapaganast“. Teist korda lavastust vaadates tundus, et nad kiikavad rohkem allapoole, mõisa poole. Mina aga mõtlesin siis rahunenult vanade meeste ning sedakaudu meie kõikide ja igaühe surelikkusele. Öö õigusele. Mitte esimese öö ega viimase öö. Lihtsalt öö, mis järgneb päevale.

Heledates rahvariietes naised on hääletult kogunenud pärnapuude alla. Ehk on nemadki vaimud – ja siiski igavese elulootuse hoidjad. Mehed sõdivad, vaenlase ja iseendaga, rahuajal klohmivad omasid võõraks või vastupidi, võõraid vaeseomaks … Naised ootavad kannatlikult. Kui on suvi, nopivad pärnaõisi. Talvel saab õitest tee, soojendav ja tervendav tee siin poris ja lumes ja võsas ja öös.

See on kodu. Kokkusaamise koht.

* Margus Mikomägi, Härraks olemise talumatu raskus. – Eesti Päevaleht 30. VII 2024.