Selle mehega ei ole kõik korras

Arthur Milleri draama „Vaade sillalt“ on sedavõrd klaarilt kirjutatud, et teksti lugedes tundub ekslikult: lavastajale on ju kõik ette antud, mis nii viga.

PILLE-RIIN PURJE

Endla teatri „Vaade sillalt“, autor Arthur Miller, tõlkija Anne Lange, lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Pedajas, kunstnik Liina Unt, valguskunstnik Margus Vaigur. Mängivad Meelis Rämmeld, Jaan Rekkor, Fatme Helge Leevald, Karin Tammaru, Priit Loog, Karl Andreas Kalmet, Sander Rebane ja Ando Loosaar. Esietendus 17. X Endla suures saalis.

Arthur Milleri „Vaade sillalt“ on meil varem lavale toodud vaid kahel korral, mõlemal Eesti Draamateatris. Esmalt 1958. aastal, lavastaja Mai Mering, Alfieri – Ants Eskola, Eddie – Rudolf Nuude, Catherine – Ita Ever, Beatrice – Lisl Lindau (Endla kavalehel nimetatud eksikombel Rakvere teatri lavastuseks). Teist korda 1996. aastal: Mikk Mikiveri lavastust mäletan eredalt, Eddie Carbone kujunes Martin Veinmanni jõulise traagikaväljaga sündmusrolliks.

Nüüd siis kolmas kord ja Priit Pedajas Endlas. Kuigi Milleri tekst on teada ja tuttav, tabas ja rabas esietendusel tõik, kui totaalselt kõlksub see 1955. aastal kirjutatud dokumentaalse aluspõhjaga näidend Itaalia immigrantidest Ameerikas kokku tänapäevaga. Aprillist koroonakriisi tõttu oktoobrisse lükkunud esietendus ajastus sarkastilise kokkusattumusena ligistikku ekssiseministri kurikuulsa intervjuuga Deutsche Wellele. Peategelase Eddie Carbone tõlgendamine pelgalt ühe populistliku partei potentsiaalse valijana mõjuks küll vulgaarselt ning esietenduse kuupäev 17. oktoober oli lugupidavalt ajastatud hoopis Arthur Milleri (1915–2005) saja viiendale sünniaastapäevale.

Milleri näidend on sedavõrd klaarilt kirjutatud, et teksti lugedes tundub ekslikult: lavastajale on ju kõik ette antud, mis nii viga. Seda õpetlikum ja põnevam on Endla uuslavastusega võrrelda mälupilte Mikiveri lavamaailmast ja oma tollaseid üleskirjutusi. Võrdlus pole küll tasavägine: toonast lavastust olen näinud kuusteist korda, praegust (seni!) üksnes esietendusel. Pedaja lavastuse helistik on teistsugune kui Mikiveril, ent kummaski tervikus pääseb mõjule oma mängureeglite täpsus, oma väljapeetud stiil.

Kahe lavastuse põhimõttelisim erinevus on saatusetragöödia määras ning kõige puhtamalt peegeldub see kahe finaali võrdluses. Mikiveri lavastuses osales külalisena Estonia ooperisolist, tenor Tiit Tralla Tony rollis, tema hüvastijätulaul mõjus nagu reekviem Eddie Carbonele. Lepo Sumera muusika saatel langes Eddie ja publiku vahele ränkraske raudeesriie, mida Mikiver kasutas kujundina mitmes lavastuses. Ainsana jäi siiapoole raudset vaheseina advokaat Alfieri (Jüri Krjukov, mõnel etendusel mängis teda lavastaja Mikiver ise) raamjutustajana oma lõppsõna lausuma. Veinmanni osalahenduse kulminatsiooniks kujunes Eddie surmamineku teadlikkus, surma kui Eddiele ainuvõimaliku lahenduse provotseeriv esilekutsumine lootuses nõnda oma süü lunastada.

Pedaja lavastuses juhtub kõik nagu iseenesest, poolkogemata ja kaalutlemata, hirmuäratavalt lihtsalt ja ruttu. Kuna kõrvaltegelastest sadamatöölised on välja kärbitud, on lavastuses kogu tähelepanu suunatud Eddie perekonnale ja ta naise sugulastele, kahele immigrandile. Kõik näitlejad mängivad tugeva ansamblitunnetusega, vähimagi soleerimiskiusatuseta. Ometi, just nimelt selle vahendituse, argisuse kaudu hakkab lavaelu toimima traagiliselt, iga viivuga üha enam kaasa kiskuma. Nii et küsid endalt saalis imestunult: kuidas on see võimalik, et mitte midagi justkui ei rõhutata eriliselt ega joonita kujundlikult alla, aga tähelepanu ei haju, vastuoksa, vaatad nagu parimat psühholoogilist kriminulli?! Eks vastus peitu kogenud lavastaja elu- ja ametitarkuses, oskuses jutustada lugu ilma tühitrikitamata, usaldades rahulikult autorit ja näitlejaid.

Jaan Rekkor paotab Eddie Carbone olemust tasa-targu, esmapilgul peaaegu jahmatavalt efektivabalt, kuid sisemise miilamisega.

Eiliki Pukk

Liina Undi kujunduses kõrgub massiivne Brooklyni sild Eddie kodu kohal, sillaköied seostuvad pahaendeliselt võllapuuga, aga silla all on suurel laval tühjust ja ruumi. Harvad mööbliesemed tähistavad kodusust, aga ka ebakindlust, eriti Eddie kiiktool: kui Rodolpho muretult sinna istub, mõjub see kõnekalt – peremehe positsioon kõigub.

Jaan Rekkor paotab Eddie Carbone olemust tasa-targu, esmapilgul peaaegu jahmatavalt efektivabalt, kuid sisemise miilamisega. Kindlasti mitte Eddiet idealiseerides, pigem nõndamoodi, et tuntud tõdemus „näitleja on oma rolli advokaat“ muundub märkamatult sedastuseks, et tegu on rolli prokuröriga. Ei, ka see pole täpne. Pigem iseloomustab Pedaja lavastust ahendavast hinnangulisusest loobumine. See ei tähenda „sallivust kui ükskõiksust“ (vt Viivi Luige intervjuu, Postimees 20. IX 2020), vaid publiku mõtlemisvõime usaldamist.

Pöördumatu protsessi, kuidas Eddie oma kinnismõtte puntrasse kinni jääb, oma elu ja hinge üha enam kahjustab, mängib Rekkor suurel laval nähtavaks nappide lähiplaani vahenditega, samm-sammult, veenvas gradatsioonis. Eddie rolliga lisandub veel üks variatsioon Rekkori näitlejateemale: inimväärikuse kaitse. Oluline on seejuures, kui täpselt hoiavad ja süvendavad kõik partnerid oma rolli kaudu Eddie saatusliku valiku teemat.

Fatme Helge Leevald on mänginud ridamisi oma eluõnne otsivaid tütarlapseohtu tegelasi (näiteks „Elu ja armastuse“ Lonni, „Vedelvorsti“ Tiiu, „Kummituste“ Regine), aga ta leiab isikupäraseid tundevarjundeid. Eddie kasutütar Catherine on noor, eakohaselt naiivne, heasüdamlik, ta tõepoolest hoolib kasuisast. Kuni Eddie muutub sedavõrd, et Katie ei tunnegi teda enam ära. Ehk on Katiel omajagu õiguski, et Eddie naine Beatrice ainult näägutab mehe kallal. Mikiveri lavastusest mäletan, kuis Veinmanni Eddie ja Elle Kulli Beatrice’i abielus oli tuntavam hingeline side ja teineteise hoidmine. Karin Tammaru Beatrice on südikas ja temperamentne naine, aga muserdatud, armukadedusest valvas ja pingul – põhjendatult. Ometi ei pääse kahtlusest, et kui naine käituks või ütleks pisut teisiti, saaks ta ehk meest aidata. Või siiski mitte?

Eddie koju saabuvad Itaaliast Beatrice’i sugulased, kaks venda, kellest noorem lööbki hoobilt sassi Eddie n-ö turvalise maailma, kui Rodolpho ja Catherine armuvad teineteisesse. Karl Andreas Kalmet on hea valik Rodolpho rolli, saabudes üleni sõbralik, lahe, pahaaimamatu sell. Catherine’i puhtsüdamliku imestusega „Ta on praktiliselt blond!“ tekib noorte vahele naeratusesild, Eddie hakkab aga Rodolphot umbusaldama.

Vanem vend Marco (Priit Loog) on turske kandiline töömees, vähese jutuga, sirgjooneline ja konkreetne oma hoiakutes, omakohtuni välja. Miski Marco visas rügamises oma perekonna nimel meenutab Mrożeki „Emigrantide“ tegelast XX – muide, mõlemat rolli on mänginud Ain Lutsepp. Nii Kalmet kui ka Loog pillavad mängu kergeid humoorikaid nüansse, just õigel määral.

Parim näide, kuidas üdini argine hetk käändub ühtäkki pinevaks eelaimuseks, on poksimise stseen. Eddie õpetab Rodolphot poksima, kuni lööb noorukit järsku kõhtu, ise vastikult kahjurõõmus – ootamatult tõstab Marco tooli pea kohale. Viivuks kangestuvad kõik rünnaku ootuses, kuni Marco ise leevendab pinge, viib jutu tooli ühe käega tõstmise nipile.

Oluline tegelaskuju, nii sisult kui ka vormilt, on advokaat Alfieri. Tema distantseeruv, aga seejuures osavõtlik vaatepunkt määrab näidendi pealkirja, üksiti hajutab ja võõritab Miller nõnda well-made play ahtamad mängureeglid. Meelis Rämmeld on loomuldasa saladusehoidja, huvitav on teda mõistatada. Tema Alfieri astub eeslavale, adresseerib oma kommentaar-monoloogid otse saalile: neutraalselt, mõtliku, pealetikkumatu hoiatusega. Advokaat vaatleb oma juhtumeid sillalt, ka ajasillalt, alustades raamjutustust viitega Caesari aegadele. Alfieri üldistusvõime ja läbinägelikkus ei suuda aga päästa Eddiet, kes on oma arust leidnud konksu Rodolpho süüdimõistmiseks. „Selle mehega ei ole kõik korras,“ kordab Eddie kangekaelselt, ise tõemeeli uskudes ja ka advokaati veenda püüdes, algul vihjamisi, viimaks otsesõnu kuulutades, et Rodolpho on ju „lilla“. Eddie kiivuseluul aina kasvab, kuigi tema argumendid on absurdsed. Aga päris hirmutav on mõelda, kuis meid aastal 2020 ümbritsev (pseudo)tegelikkus ja labase vihkamise väli on kahandanud absurdi, mida 1996. aasta lavastuses, Krjukovi Alfieri ja Veinmanni Eddie dialoogides, oli tunduvalt rohkem.

Alatu telefonikõne võetakse ka nagu muuseas ja käigu pealt: kui tegu tehtud, on Eddie reetnud iseenda. Eneseõigustuses jääb Eddie kui rikkis grammofon jonnakalt korrutama: „Ma tahan, et minust lugu peetaks.“ Suutmata, oskamata ise ligimestest lugu pidada. Tahaks loota, et mu kõrvad petsid, kui kuulsin esietendusel saalist ka jõmmiliku alatooniga tunnustavat naerupuhangut hetkel, mil Eddie mõnitavalt Rodolphot huultele suudles.

Kui Rämmeldi Alfieri tõdeb järelemõtlikus järelehüüderesümees, et tema klient Eddie oli „rikkumatu“, kõlab ta väide sootuks mõistatuslikumalt, poleemilisemalt kui Mikiveri lavastuse tragöödiahelistikus. Painama jääb küsimus: mille alusel vaeb advokaat rikutust ja rikkumatust? Üks võimalik vastus: seegi on vaade sillalt – õõtsuvalt rippsillalt kuristiku kohal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht