Selle suve suur raamaturõõm

Evald Kampus

Erich Kõlar: Kuulake ennast muusikasse. Koostanud ja kommenteerinud Jaak Viller, toimetaja Tiina Mattisen, keeletoimetaja Tiina Lias. Kujundanud ja küljendanud Piia Ruber. Eesti Teatriliit, 2012. 423 lk. Eriti paeluvaid proosažanre on mitmesugused eluloo- ja mälestusteraamatud: memuaristika, autograafika, biograafika. Sellised teosed oma individuaalsete inimsaatustega on väga värvikaks täiendmaterjaliks muusika, teatri, üldse kultuuri, sõja, poliitika ja ajaloo valdkondadele. Päris ajalooraamatud on ju enamasti vaid ajastute suur üldistus ja abstraktsioon. „Tänu” Nõukogude Liidu anneksioonile, okupatsioonile, valele, silmakirjalikkusele ja keelupoliitikale veel nii kibedalt lähedases poolsajandis memuaristika õiges tähenduses tegelikult puudus. Tõsi, ilmus selgi ajal eriti teatriinimeste sulest ja nende kohta vastavažanrilisi raamatuid. Kuid kahjuks äratasid need tihti, hoolimata suurte näitlejate rikkast ja huvitavast elust ning kõrgetasemelisest kirjanduslikkusest, ka omajagu pettumust ja kibedust Glavliti kurja käe pärast. Näiteks ilmusid 1986. aastal Ants Eskola mälestused „Näitleja on ajastu lühikroonika”. Üsna raamatu alguses lõpeb sõjaeelse elu peatükk nõnda: „Enne seda, kui sõda meieni jõudis, toimusid Eestimaal pöördelised juunisündmused. Aga esimene nõukogude hooaeg 1940/1941 katkes minu jaoks ootamatult”. Järgmine peatükk „Sõja-aastate mälupäevikust” algab lausega „Mind ümbritsesid nüüd teistsugused inimesed”. Miks, kus, kuidas, kes? Ja jätkub samas vaimus. Ime, et niigi palju tohtis ilmuda. Selle põhjal võis lugeja ju ikkagi aimata, mis oli toimunud. Järgmisel, 1987. aastal ilmunud ENE 2. köites on Ants Eskola kohta käivas artiklis nonde aastate kohta sootuks tühimik.

Oi-oi, kuidas on mul nahavahel praegu see mõnus mäletustunne – õhin, innustus ja ahnus, millega sööstsin väliseestlaste rohkete memuaaride kallale niipea, kui neid hakkas juba siingi kätte saama. Praegu tunduks eesti kultuuri ja aja lugu nende raamatuteta täiesti ilmkujutlematu. Ja siis hakkas seda sorti raamatuid rohkelt ilmuma kodueestlaste sulestki, iga aastaga üha rohkem. Nendeta poleks meil noorematele sugupõlvedele ja läänes elavatele ajaloovõhikutele, kes mineviku poolsajandi kannatusrada pole ise läbi käinud ega sel ajal elanudki, paljutki pärandada.

Nüüd on mälestusteraamatuid, autobiograafiaid ja biograafiaid, eriti teatriinimestelt ilmunud väga arvukalt. Viimaste hulgas on küll selliseidki, mille avameelsusaste kipub sündsustaluvuse piire ületama. Ja selliseidki, mis autobiograafia sildi all on pigem teise autori kirjutatud biograafiad, kus paljudel juhtudel on leitud väga huvitavaid käsitlusviise. Üheks selliseks hämmastavaks raamatuks on Hille Karmi Elle Kullist kirjutatud „Unes ja ilmsi”, kus nimitegelase enda kirja pandud leheküljed on memuaristikas ühed kaunimad.

On raamatuid, mis alles eile ilmununa hakkavad ülehomme lugemismälus tunduma juba aastatetagusena. Kuid on ka neid, mis tunduvad nagu täna ilmunud, kuigi nägid ilmavalgust juba aastate eest. Viimase all pean silmas kolme aasta tagust Jaak Villeri „Kandilist Kaarel Irdi”. See on üks vägevamaid teatriraamatuid üldse, pealegi veel nii silmapaistvast teatri- ja muutahulisest fenomenist ning ülimalt keerulisest ajastust. 975 leheküljele on mõistagi ka palju mahtunud.

Villeri tänavusuvisesse šedöövrisse „Erich Kõlar: Kuulake ennast muusikasse” on ligi poole vähematele lehekülgedele niivõrd sisutihedalt kogu vajalik materjal ära mahutatud, et siin pole ühtki ülearust sõna. Raske on leida teist nii tagasihoidlikku ja ennast nii tagaplaanile paigutanud autorit kui Jaak Viller. Mõlema töö puhul on tituleerinud ta end vaid koostajaks. Irdi raamatu alapealkirjaks on „Dokumente ja kommentaare”, Kõlari raamatu puhul nimetab ta ennast kommenteerijaks.

Kõlari raamatus selgub nagu pooljuhuslikult vaid ühel korral, et Viller töötas Kõlariga üheaegselt Vanemuise teatris. Tegelikult oli seda aega seitse aastat (1973–1980). Ja sellele lisandub teine seitse aastat muudes ametites, lõviosa kultuuriministri asetäitjana, mis tähendas väga tihedat kokkupuutumist Vanemuise asjadega ning Irdi ja Kõlarisse puutuvate probleemidega.

Mina nii tagasihoidlik ei ole, tunnistan avalikult ja tänulikult saatuse ees, et see andis mulle 1957. aastast võimaluse olla üks kruvike Vanemuise huvitavas kunstikollektiivis (enamiku aja kirjandusala juhataja ametis) selle teatri ühel kõige silmapaistvamal tõusuperioodil – Irdiga samaaegselt 39, Kõlariga 27 ja Villeriga 14 aastat. 1957. aastal sai Kõlarist Vanemuise dirigent, järgmisel peadirigent.

Muidugi oli Vanemuise tsentriks – päikeseks, kelle ümber tiirlesid ja pöörlesid kõik planeedid, kuud, meteoorid, meteoriidid ja muu kosmoseprügi (kelleks Irdi tujude ja tahtmiste järgi võidi aeg-ajalt muuta isegi planeete), Kaarel Ird ise. See muutmiskogemus tuli Erich Kõlarilgi vahepeal mõneti läbi teha.

No olid alles ajad ja aastad!

Mina sain maohaavad ilmselt just Irdi röökimisest inimeste peale nii mu nina all kui kaugemalt üle maja kostes. Kuigi minu peale karjus ta vaid üheainsa korra, ja sedagi Mati Undi ühe tegemata töö pärast. See juhtus suure maja teatrisaalis proovi ajal. Ja mulle eneselegi imestuseks lõuatasin ma, tavaliselt rohkem ikka lamba moodi mees, talle samas fortissimo mõõdus vastu. Ja olge lahked! – Ird taltus sedamaid ega puudutanud mind edaspidi kordagi. Ilmselt oli tal vaja, et keegi vahetevahel temagi peale karjuks. Kahjuks ei leidunud Eestis ja vist kogu toonases Nõukogude Liidus ka kõige kõrgemates võimkondades kedagi, kes seda oleks söandanud.

Nii olen olnud kolleegide ja kogu teatri edu ja ebaedu paratamatu nägija ja kaasaelaja. Mul on hea meel, et protokollisin võimalikult sõnasõnalt aastakümneid kunstinõukogus räägitut. Kuid Villeri raamatuid lugedes hooman üllatusega, kui palju must ometi nagu mööda läks, ja alles nüüd saan paljutki sellistes põhjustesseostes justkui esmakordselt teada.

Raamat kannab Kõlari ebatavaliselt kaunist ja mõttekat muusikaaforistlikku pealkirja „Kuulake ennast muusikasse” ja on seega eelkõige raamat Erich Kõlarist, ebatavaliste annete, isikuomaduste ja omalaadse saatusega maestrost. Samaaegselt on see ka Vanemuise teatri laiahaardelise muusikapoole täpne seisundi- ja arengulugu, nagu pärast Irdi rohkem draamapoolele pühendatud raamatu ilmumist hindajad ja arvustajad soovinud ja nüüdses raamatus Kõlari ilmumisest Vanemuisesse alguse saab.

See on hirmsate ponnistuste ja võitluse aeg, et Vanemuise muusikaosa üldse püsima jääks, see on vähese muusikalise ettevalmistusega või hoopis iseõppinud orkestrantidega töötamise aeg, mil keerukamate teoste ettevalmistamiseks tuli Kõlaril normaalsete teatritega võrreldes kümme korda rohkem proove teha ja sealjuures veel viinaviskajate vastu sõdida. Kui konservatooriumi lõpetaski uusi muusikamehi, siis juba korteripuudusel nad Tartusse ei jõudnud, ja palgadki olid siin väiksemad.

Ent ometi pole Vanemuise repertuaaris kunagi varem (ega hiljem) olnud nii palju algupärandeid, seda ka draamapoolel (kuigi seal oli väärtteoseid suhteliselt vähem). Eriti paistis Vanemuine silma Nõukogude Liidus üliharva mängitud maailmaklassika ja vene ooperitega (Prokofjev, Šostakovitš), mille külastatavus osutus ebatavaliselt kõrgeks.

Põnev on raamatus jälgida teatri muusikapoole järkjärgulist uuenemist, noorte kõrgtasemeliste ooperisolistide ja orkestrantide jõudmist Vanemuisesse ja Kõlari ponnistusi selles protsessis.

Villeri Kõlari-raamatu kokkupanemise kunsti annab õige mitmest aspektist imestada ja imetleda. Olulisteks koostisosadeks on kõigepealt pikad kultuuri- ja elulooliselt väärtuslikud intervjuud ja vestlused Erich Kõlari endaga alates 2009. aastast nii tema eraelu, ametite, muusikategemiste, rohkete hobide ja harrastuste kui iseäranis Vanemuise peadirigendi probleemide kohta. Kõik kokku annab tõesti välja täieliku arusaamise Kõlarist kui raamatu peategelasest ja -autorist. Sellele lisanduvad aastatest 2009-2010 vestlused pereliikmete-muusikutest laste, Vanemuise kontsertmeistrite ja orkestrantide, Kõlari kolleegide Eri Klasi ja Endel Nõgenega. Väga huvitav on Kõlari jutuajamine oma Vanemuise kaasdirigendi Jaan Hargeliga.

Mulle meeldib väga juba Irdi raamatus kasutatud võte ühendada paljud intervjuud ja artiklite väljavõtted ühtseks tervikuks autori kommentaaridega. See saavutatakse ka tsitaatide puhul kursiivkirjaga, loobudes jutumärkidest. (Nende rohkus võikski kommenteerimiste vahel õige tüütuks muutuda.)

Erilist lugemishuvi pakuvad Valter Ojakääru nii spetsiaalsed meenutused kui ka katkendid tema raamatutest ja artiklitest, alates Kuldse Seitsme päevadest. Mul oli õnn 1946. aastal Pärnus kaasa elada Kuldse Seitsme menukale kontserdile ja maapoisina esmakordse vaimustusega kogeda säärast muusikat, temperamentset esitust. Selle hoog ja värskus on minus siiani aegumatult säilinud.

Teadagi said ju kõik omal ajal Vanemuise kohta ilmunud artiklid ja arvustused (mille ilmumist esietenduste järel tuli mõnikord mitu kuud oodata) kohe läbematult läbi loetud, kuid need on nüüdseks kippunud ununema. Viller toob tookordsetelt kriitikutelt hulganisti arvustuste katkeid. Kui oleme harjunud praegu enam-vähem kõike, mis tollal kirjutati, peamiselt prahiks pidama, siis tuleb nüüd otse üllatusega kogeda, kuivõrd täpsed ja paikapidavad on vähemalt need tsiteeritud arvamused. Selle materjali raamatus avaldamine on nagu suur lugupidamisavaldus paljudele (nüüdseks ka juba lahkunud) autoritele. Tundsin neid isiklikultki hästi, kaasa arvatud Moskva heatahtlikult Vanemuisesse suhtunud teatrikriitikud ning meie sõprus- ja koostööpartnerid Potsdami Hans Otto teatri- ja muusikajuhid, kellest siin raamatuski juttu.

Raamatu üheks tipuks on aga Villeri sulest need leheküljed, kus on üldistatult esitatud kokkuvõtted Vanemuise teatri muusikapoolest, Kõlari peadirigendiajastust, ja täidetud võrdselt draamapoolega üldkäsitluse funktsiooni. Sellises lühiduses ning tihti vaimukas ja üllatavas sõnastuses tulemus on meistritöö.

Kogu raamatu kompositsioonis on marudalt (ärgu šokeerigu see kontekstile ebakohaselt sissekaranud sõnakene) kasutatud põnevusromaani võtteid. Selle asemel et alustada üldkombeliselt juttu kronoloogilisest algusest – sünnist, vanematest, lapsepõlvest, on ühe hoobiga hüpatud sündmuste tulipunkti, kohe Siberisse asumisele saatmisele. Ja sealt aastate pärast pääsenu teeb samuti ootamatu hüpe Vanemuise peadirigendiks.

Alles hiljem järgneb kõik muu, kaasa arvatud põgenemine Soome ning sealt edasi Rootsi minekul sakslaste kätte vangisattumine ja vanglasse jõudmine. Kõiges selles jätkub üllatuslikku põnevust küllaga. Loed Kõlari loo läbi ja imestad, kust ta veel kogu muuks tegevuseks, tehnikahobideks ja peredega suvedeeluks aega leidis. Mis kõik ühte inimesse võib mahtuda!

Loodetavasti pakuvad lugejatele samuti huvi Kõlari toredad puhuluuletused. (Mulle ei meeldi termin „juhuluule” mitte üks põrm, sest tundub, nagu oleks tegemist juhusliku luuletusega. „Puhuluule” tähendus võiks olla, et tegemist on mingi sündmuse puhuks kirjutatud luuletusega.) Kujutleksin küll mõnuga ette Kõlari luulekogu, tulvil puhtaid ja ootamatuid riime ja kindlat rütmi ning vaimukaid kokkuvõtteid paljude juubilaride eluloost.

Hindan väga kõrgelt Erich Kõlari ooperi- ja operetitõlkeid ning maestro ponnistusi lauljate, iseäranis lauljataride diktsiooni parandamisel. Arvan samuti, et Eestis tuleks oopereid esitada eesti keeles. Kui vahel satubki meie ooperisse välissoliste, siis laulgu nad ooperi algkeeles või oma emakeeles, ei see sega. Aga on kole kuulda küll, kui mõne naabermaa ooperis lauldakse „Carmenit” prantsuse keeles. See on olnud küll midagi säärast, et siga kah ei söö.

Tore olnuks lugeda ka Kõlari enda heliloomingust ja saatemuusikast näidenditele, samuti tema juhatatud sümfooniakontsertidest. Aga meeldivalt võib meenutada, et sellal polnud muusikat kuulates vaja silmi sulgeda. Praegu on nii mujal kui meil kombeks, et eriti puupuhkpillimängijad koogutavad end ülesalla ja flötisti puhul saab probleemiks, kas ta torkab naabrile silma või ei …

Kahju on ka, et raamat lõpeb enne, kui ülemaailmselt peaaegu ainumoeks ja -nõudeks on saanud kogu klassika nii muusikas kui draamas esitamine, toimugu tegevus või tuhat aastat tagasi, meie kaasaegses kujunduses ja kostüümides. Millise jõhkruse osaliseks on selles stiilis langenud näiteks Tšehhovi-esitused! Arusaamatu, kuidas nii palju teatreid on korraga justkui mõistuse kaotanud! Kõlar meenutab raamatus korduvalt telerist Mezzo vaatamist. Jälgin seda kanalit minagi, kuid pean sageli sellest loobuma, kannatamata välja, kuidas muusika ja kujundus kägistavad teineteist hirmsas vastuolus. Kas vaatajaskond on tõesti selliseks muutunud, et ajaloost ja inimtunnetest enam muidu aru ei saa, kui peab olema puust ja punaselt tänapäeva veetud? Seni nauditi minevikuteoseid kogu muusika ja ajastu ühtsuses ning hinnati just vastupidist külge – avastust, et ka kauges minevikus ja teistsugustes oludes on inimesed-tunded samad nagu praegugi. Huvitav, mida autorid Kõlar-Viller neist probleemidest arvanuks …

Jääb vaid tänada autoreid ja soovida sellele eriti kordaläinud raamatule head loetavusteed ja püsivat paika Vanemuise ja kogu Eesti teatri- ja kultuuriloos ning lugejatele rõõmu mitte ühel, vaid paljudel suvedel-talvedel-aastatel! Ja edukat enda muusikasse kuulamist!

Lõpuks oleks paras küsida, kas Jaak Viller on juba asunud materjali koguma ja uut raamatut kirjutama? Kui asi juba niigi käimas, siis võiks neljandaks raamatuks soovitada autobiograafilist vormi. Võttes arvesse tema teatrijuhi ametit nii Vanemuises kui Estonias ning kultuuriministeeriumi töökogemusi, on võimalik ju kõrvalt ohata, et mis tema kõik kuulnud-näinud, kui tema võiks kõnelda … Ja ta võikski ju kõnelda!