Sest sõltuvuse taga on inimene

HAPKOMAHi tekst on võigas ja robustne, ehmatav ja eemaletõukav. Õnneks pole lavastaja Vallo Kirs ja dramaturg Jim Ashilevi sellest samuti moraalivõõbaga üle käinud.

KARIN ALLIK

Ugala teatri „Kuidas minust sai HAPKOMAH“, autor HAPKOMAH, dramaturg Jim Ashilevi, lavastaja Vallo Kirs, kunstnik Nele Sooväli, muusikaline kujundaja Mart Rauba, laulusõnade autorid Sass Henno ja Mart Rauba, liikumisjuht Jaanika Tammaru, videokunstnik Kärt Petser, valguskunstnik Villu Konrad. Mängivad TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti XIII lennu tudengid Rainer Elhi, Mihkel Kuusk, Ruuben-Joosua Palu, Miika Pihlak, Karmel Naudre, Maria Paiste ja Marion Tammet. Esietendus 16. X Ugala teatri väikeses saalis.

Kui ma kuus aastat tagasi lugesin Nihilist.fm-ist riburadapidi kõiki HAPKOMAHi kirjutisi ning asusin iga tema sissekande järel juba januselt järgmist ootama, tundsin, kuidas minu maailma kõrvale kerkib järk-järgult üks teine. See HAPKOMAHi kirjeldatu eksisteerib minu omaga paralleelselt ning vahel isegi ristub sellega, ehkki neid kohtumishetki ei pruugi minusugune alati märgata. TÜ Viljandi kultuuriakadeemia näitlejatudengid panevad nüüd aga lavastaja Vallo Kirsi käe all need kaks maailma tinglikult, kuid silmanähtavalt ristuma. Paistab, et kasu võib siit tõusta mõlemale.

HAPKOMAHi tekst on võigas ja robustne, ehmatav ja eemaletõukav – seda ühest küljest põhjusel, et autor ei pea oma poeetikas lugu ühestki filtrist, mõjudes nii äärmiselt naturalistlikult. Teisalt näib HAPKOMAHi lähenemisviis ainuõige, ainuvõimalik. Narkomaani võigast ja robustset maailma oleks patt teisiti kujutada, jätta kõrvale see mahlakas materjal, mis täht-tähelt süvendab lugejas põhjendatud õõva. Nõnda polegi vaja muud kui tõetruud kirjeldust ja statistilisi kontekstifakte, et anda tekstile tohutu võim: võim ennetada uusi sõltlasi ja nende võimalikku surma.

Lavastaja Vallo Kirs ja dramaturg Jim Ashilevi pole õnneks samuti materjalist moraalivõõbaga üle käinud. Pedagoogilised näpuviibutused saali poole avaldavad noorele publikule (kellele lavastus paistab olevat eelkõige mõeldud) tihti vastupidist mõju ning Kirsi-Ashilevi tandem on sellest kahtlemata teadlik. Ehkki kärbitud ja kohandatud, säilitab tekst oma algse, koledusest nõretava vormi. Küll aga mängib siin oma osa küsimus, mida siis täpselt on kärbitud ja kohandatud.

Ehkki peaosa mängib Rainer Elhi ainuisikuliselt, killustatakse nimitegelase mõtteid ka eri osatäitjate vahel.

Maris Savik

Äärmuslike karakteritega täidetud ja värvikate kõrvalepõigetega pikitud blogipostitused on kontsentreeritud näidendiks, kus fookus on asetatud loo nimitegelasele. Erinäolisi kõrvaltegelasi jätkub sellegipoolest, et illustreerida võimalike narkosõltlaste lõpmatut spektrit. Küll aga jääb võrreldes alusmaterjaliga lavastuse esimesest poolest silma ebaproportsionaalselt palju pidutsemist. Need stseenid kannavad loo seisukohalt arusaadavat mõtet, kuid oma olemuse ja energia poolest mõjuvad noorele vaatajale ehk rohkem kutsuvalt kui peletavalt. Noort inimest sütitab sageli risk ja protest ning valjult mürtsuv, kakluste ja keelatud lõbudega rikastatud pidu neid ka pakub.

Sellevõrra tänuväärsem on asjaolu, et lavastuses teises pooles peomeeleolust siiski eemaldutakse ning narkomaani sotsiaalsuse asemel keskendutakse üha rohkem tema asotsiaalsusele. Lõppnoodina kõlama jäävad HAPKOMAHi sõnad panevad sellele allakäigutrepile punkti: kokkuvõttes pole fentanüül talle midagi andnud, võtnud aga iseloomu, identiteedi, tuleviku, unistused, põhimõtted, tervise.

Mis kasu on sellest kõigest praegustele sõltlastele? „Kui me hakkaksime abivajajatesse empaatilisemalt suhtuma, siis võib-olla paraneks meie ühiskond tervikuna ning sõltlasel oleks võimalik oma olukorrast paremini välja tulla ja eluga edasi minna,“ ütleb lavastaja Kirs kavalehel. Empaatia tekkimiseks on seejuures esmatähtis näha sõltuvuse taga inimest ja tema lugu ning tajuda seda tühimikku, mida üritatakse narkootikumidega täita. Näo ja teoga inimesele saab kaasa tunda, abstraktsele stereotüübile mitte.

Veel enam, üks tõdemus, mis nii lavastusest, kavalehelt kui ka etendusele järgnenud vestlusest läbi käib, näitab, et stereotüüpsed ettekujutused narkomaanidest ei pea paika. Nad ei ole ainult „kahtlased nokamütsidega onud Mustamäe trepikodades“, nagu kirjeldab loo autor oma lapsepõlve arusaama narkomaanidest. Nad on samahästi eduka IT-firma professionaalid või eesti filoloogia kursuse priimused, kes on suutnud probleemi mõnda aega varjata ning käituvad seni pealtnäha normaalse ühiskonnaliikmena.

Nõnda saavadki Ugala lavastuses prostituudi (Marion Tammet) ja pundunud metadoonijooja (Miika Pihlak) kõrval sõna näiteks IT-mees (Ruuben-Joosua Palu) ja filoloog (Maria Paiste). Narkoprobleemi tegelik ulatus ja tagajärg joonistub välja tänu kõrvaltegelastele ja nende lugudele.

Ehkki peaosa mängib Rainer Elhi ainuisikuliselt, killustatakse nimitegelase mõtteid ka eri osatäitjate vahel, rõhutades sellega vormiliseltki, kuivõrd paljusid narkoprobleem otse või kaude puudutab. Killustatusest hoolimata saab aga anonüümne HAPKOMAH Elhi kehastuses siiski esimest korda elusa näo. Ta näitab teatrilaval vintskust ja vastupidavust, temas on säilinud teatav surmatrots, mis tõenäoliselt on ka teose autorit praeguseni välja vedanud.

Nõnda jääb üle loota, et ehk tekitab see tsenseerimata kohtumine ühe varjatud maailmaga trotsi ka vaatajas. Olgu see trots siis senise narkopoliitika ja stigmatiseerimise vastu või hoopis sotsiaalse surve vastu oma lahedat olekut uimastitega tõestada, ent ükskõiksena lahkuvad arvatavasti vähesed. HAPKOMAHi kirjutistega võrdväärne mõjuvõim on lavastusel olemas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht