Sherlock Holmesi oodates

„Baskerville’ide koera“ peategelane on Veikko Tääri doktor Watson, kelle lavaelus näeb vahvaid momente – Tääri koomikusarm toimib igati inglaslikult.

PILLE-RIIN PURJE

Karlova teatri „Baskerville’ide koer“, autor Arthur Conan Doyle, dramatiseerija Mihkel Seeder, lavastaja Peep Maasik, kunstnik Karmo Mende, helilooja Ardo Ran Varres. Mängivad Andres Dvinjaninov, Veikko Täär, Ott Kartau, Lauri Kink, Silver Kaljula ja Elena Koit. Esietendus 23. X Karlova teatris.

Kinoekraanil ja teleseriaalides on detektiiv Sherlock Holmesi kehastajaid terve trobikond Vassili Livanovist Jeremy Brettini, Robert Downey juunior ja Benedict Cumberbatch pealekauba. Praegugi näitab telekanal ETV+ seriaali aastast 2013, kus Holmesi osas on Igor Petrenko.

Näitelavale detektiivid nii sageli ei ilmu. Ainus Holmes, keda olen näinud eesti teatris, on Marko Matvere, doktor Watsoniks tema kõrval Raivo E. Tamm (Ago-Endrik Kerge lavastus „Sherlock Holmes ja doktor Watson“, Arthur Conan Doyle’i esimese Holmesi-jutu „Etüüd punases“ ainetel, Tallinna Linnateater, 1998). Lisada võib ka Aarne Soro rolli Ken Ludwigi krimikomöödias „Mäng on alanud“ (lavastaja Tanel Jonas, Ugala, 2016), kus ta kehastab näitlejat William Gillette’i, kes mängib sügava sisseelamisega Holmesi.

Raadioteatris on Holmesile rollihääle andnud kaks korüfeed: Voldemar Panso kuuldemängus „Kolm jalarauda mustal taustal“, tema Watsoniks Eino Baskin (režissöör Kaarel Toom, 1963), ning Aarne Üksküla kuuldemängus „Juhtum Mackletoni erakoolis“, kus Watsoniks Hendrik Toompere seenior (režissöör Tanel Lään, 1983).

Karlova teatri „Baskerville’ide koer“ kannab ambitsioonikat žanrimääratlust „psühholoogiline müsteerium“. Aiman, no vähemasti loodan, et see on omajagu eneseirooniline. Kohasem oleks Peep Maasiku lavastus tituleerida kriminaalkomöödiaks. Klassikalised, aga võib-olla kõik kriminullid kipuvadki näitelaval koomiliselt mõjuma ning just humoorikus teeb nende vaatamisest õdusa meele­lahutuse.

Karlova teatri ahtakeses saalis ja kitsukesel laval on kunstnik Karmo Mendel õnnestunud luua kurjaendeline ja salapärane õhustik. Väärt idee on mängu laiendamine saali, tooliridade vahekäigu muundamine jugapuude alleeks, kuhu imbub ähvardav inglise udu. Efektne on valguskujundus, mis mängleb akendel. Kui kirjeldatakse saatanlikku Baskerville’ide koera, mattub saal mõneks ajaks pimedusse, üksnes punased tulukesed vilguvad nagu põrgupeni silmad. Põnevushoovusi lisab Ardo Ran Varrese muusika, alates juba ärevatest helikoputustest, mis üksiti on publikumärgid. Isegi Karlova teatri saalitoolide kõrvatorkavalt teatraalne nagisemine mõjub lavastusega täiesti kongeniaalselt. Lavakujundus ise on napp, vaid paar mööblieset, mis alguses valge linaga kaetud, nagu hüljatud mõisale kohane. Ja komöödiakood antakse kätte kohemaid, kui Henry Baskerville toolile istuda katsub. Ka paar ust laval, sealtkaudu ilmumised ja väljumised, mõjuvad kui uksekomöödia väike ulakas paroodia.

Dramatiseerija Mihkel Seeder on Arthur Conan Doyle’i teose võrdlemisi vabalt ja isepäiselt üle ja ümber kirjutanud. Ega väga palju peale Baskerville’ide koera enda süžeest järele jäänud olegi. Lavateksti stiil on vaimukas, sõnavalik läbikaalutud, kõrva torkab ka nimme nüüdisajakõlalisi sõnu, mis virgutavad tähelepanu. Üllatav ja üsna võõrastav on aga kuulda, kuis Watson oma kirjas Holmesi sinatab: seesugune familiaarsus ei haaku ülejäänud laadiga, valdavalt konventsionaalse suhtlemisviisiga. Ilmselt toonitatakse sedakaudu Watsoni kasvavat ebakindlust.

Nähtud etendusel (3. XI) mõjus esimene vaatus stiilipuhtamalt, vaimukamalt, naljakamalt. Teises pinge hõrenes tublisti, mängu sugenes maitselibastumisi või lihtsalt ebamäärasust. Nõnda tekkis vägisi kahtlus, et äkki sai lavastajal lihtsalt aeg otsa, põhienergia kuluski esimese vaatuse lihvimisele ja siis tuli hopsti esietendus.

„Baskerville’ide koera“ peategelane on Veikko Tääri doktor Watson. Tema toimetab juurdlust oma võimete kohaselt ja ootab Holmesi, peaaegu nagu Godot’d. Tääri koomikusarm toimib igati inglaslikult ning Watsoni lavaelus näeb vahvaid momente, näiteks esimese vaatuse õhkuahmivad napsivõtmise soolod on tähelepanuväärsed ja väga naljakad. Meenub, et ka Raivo E. Tamme Watsonil oli alkoholi pruukimisega tükk tegemist, aga tema mure oli liiga varane kellaaeg. Ainus, mida lavastajale Watsoni rollilahenduse puhul ette heidan, on paanikasse sattunud džentelmeni eksponeerimine aluspükste väel. Vastupandamatutele sokihoidjatele vaatamata on Watsoni ringituiamine üsna totter ja kestab ilmselgelt liiga kaua, kuni minetab viimsegi stiilsuse. Kui too tarbetu jant välja arvata, on Tääri mängu lust jälgida.

Vembukalt etendab Silver Kaljula teadlast Jack Stapletoni, prillidega ja põlvpükstes vennikest. Jack reageerib vilkalt ja üllatusrohkelt, üksiti mõjub see sell igati kriminullipärasena: tema veidras või veiderdavas sahmerdamises aimub algusest peale miskit kahtlast. Omaette operett on sulnid tootemtaimekimbukesed, mida Jack nõnda häbeliku sarmiga kingib ja mis ka kergeusklikult vastu võetakse.

Viimse nüansikeseni nauditavalt välja peetud rolli serveerib Lauri Kink – teener John Barrymore. Tema klassikalise teenriväärikusega kaasneb teadagi kõigutamatu ja varjamatu, aga peen üleolek härrastest, kui ta põgusalt üht kulmu kergitab või seirab taunivalt Watsoni lohakalt toolile heidetud mantlit ja kaabut. Hooletu täpsusega lennutab Barrymore kaabu nagisse, oodates hetkeks vaevumärgatava võidurõõmuga tunnustust, mida ei saabu. Elegantne on viiv, mil Barrymore pillab nagu muuseas Holmesi repliigi „Elementaarne, Watson!“ – kõik laval reageerivad sellele.

Pisut ehk verevaeseks jääb Ott Kartau Henry Baskerville’i rollis, aga see on mõistetav, sest sileda poisi osa ongi poole igavam kui kurikaela oma. Henry lavaellu ei lisa sära ka armumise naiivsus. Elena Koit tumekaunitari Beryl Stapletonina sooritab hüpnoosiseansse, veheldes viirukiküünlaga, aga armusädet Henry ja Beryli vahel justkui ei hooma. Võimalik, et see ei peagi süttima, ent hämaraks jääb sel juhul ka Beryli pahelisem poolus, elatud elu slepi kriminaalsem knihv ja lihv.

Aga pingsalt oodatud Sherlock Holmes ise?! Tõepoolest, vahepeal tekib tunne, et detektiiv jääbki Godot’ kombel tulemata. Aga see on ju võimatu – ja ta saabub siiski! Karlova teatri loomingulisele juhile, soliidselt hallipäisele Andres Dvinjaninovile oleks nagu antud absoluutne veni, vidi, vici šanss. Kummatigi … Mitte kuidagi ei oska oletada, miks see Holmes ei ole sedavõrd isiksuslik, karakteerne, stiilne, ainuline jne, kui publiku üleskruvitud ootus ihkab, dramaturgiline ja lavaline loogika aga lausa nõuab. Langeb see kivi lavastaja kapsaaeda või peab antud juhul näitleja olema oma rolli ainulooja? Paaris Dvinjaninovi intonatsioonis, eriti aga hetkel, mil detektiiv, ise sündmusele seljaga, fikseerib midagi väga olulist, mis on jäänud oma triumfi nautival Watsonil märkamata, võis juba aduda tõelise Sherlock Holmesi varju. Täiesti võimalik, et homme on ta kohal!