Soome nüüdistantsu vapper ilge naisterahvas

Susanna Leinonen: „Lavastuses „Ilge“ ei anta vastuseid, ent pakutakse hulganisti küsimusi, kusjuures sõnum on selge: esitan oma nägemuse, mida naised võiksid ühiskonnas saavutada.“

MARIE PULLERITS

Susanna Leinonen (sünd 1972) on silmapaistvamaid soome nüüdiskoreograafe, kelle 2001. aastal asutatud kompanii on jõudnud rohkem kui 25 riigi tantsulavadele. Peale selle tellivad Leinonenilt kaastööd mitmed tuntud Euroopa teatritrupid ja -kompaniid, sealhulgas Rootsi Kuninglik Ballett ja Taani Tantsuteater. Leinoneni liikumiskeel tugineb osalt küll klassikalise balleti sõnavarale, kuid peamiselt kasutab ta modern- ja nüüdistantsu tehnikaid.

Leinoneni 2018. aasta lavastus „Nasty“ ehk „Ilge“ oli Soome selle sügise üks oodatumaid tantsusündmusi. Lavastuses käsitletakse naise keha tähendusi ning uuritakse, kuidas mõjutavad naist ühiskonna vastuolulised ootused ja nõudmised. Selle pealkiri on inspireeritud Donald Trumpi kommentaarist vastaskandidaadi Hillary Clintoni aadressil viimaste USA presidendivalimiste aegu: Trump viitas oma vastasele kui ilgele naisterahvale („such a nasty woman“¹). Tallinnas etendub „Ilge“ Kumu auditooriumis 23. ja 24. novembril.

Teie lavastusi on kirjeldatud kui sürreaalseid ja sensuaalseid, nende atmosfäär on pisut õõnes ja väga kontsentreeritud. Olete klassikalise tantsu taustaga. Aastatega on teie käekiri balletileksikast küll eemaldunud, kuid väga füüsiline ja detailne liikumiskeel ning mitmekülgne dünaamika on siiani alles. Milline on teie tantsuloomingus vormi ja kontseptuaalse sisu suhe?

Koreograafia algab mul liikumisest. Olen tegutsenud koreograafina 2000. aastast ning loon oma tööde liikumiskeele ise. Naudin väga neid kaht kuud, mille veedan stuudios üksi lavastuse liikumisele sõnavara otsides. Põnev on uurida, kui palju tähendusi leian omaenda kehast, isegi kui ma kohe ei tea, milleni see viib. Tahan alati otsida midagi uut ning usun, et lood saavad võrsuda liikumisest ja kehast enesest. Alustasin balletitreeninguga üheksa-aastaselt, ent sellele lisandusid peagi ka moderntants, džässtants ja teised nüüdistantsu tehnikad. Mu käekiri on kujunenud nende kogemuste tulemusena.

„Ilge“ loomeprotsessiga tuli mu stiili selge muutus. See on lavastus feminismist ja naiste õigustest, minu nägemus teemaväljaga seotud ühiskonna protsessidest. Sellepärast ei tahtnud ma seekord luua midagi sürreaalset või unenäolist, nagu olen teinud varasemates töödes. Usun, et sellega algas minu loomingus uus suund.

Sel sügisel Helsingis esietendunud „Ilgega“ olete nüüd ka Tallinnas. Donald Trumpi skandaalne avaldus sünnitas ka samanimelise feministliku liikumise. Millest see vahejuhtum teile kõneleb?

Kõigepealt olin šokeeritud, et Trump sai teha sellise avalduse täiesti avalikult. Sellega paljastati, et kehvema kvalifikatsiooniga mehed võivad saada väga kõrge kvalifikatsiooniga naistest tugevama võimupositsiooni. Feministliku kunstnikuna tundsin, et Trump läks siin üle piiri ning me liigume ajas tagasi kõiges selles, mis naised on ühiskonnas saavutanud. Tundub uskumatu, et leidub veel mehi, kes usuvad, et nad on naistest kõrgemal positsioonil.

Tunnen koreograafina, et lavale peab tooma ka need teemad: meeste ja naiste ebavõrdsus, naiste positsioon ühiskonnas ja ühiskonna neile suunatud ootused. Ambitsioonikas ja innustunud naine tembeldatakse sageli selliste sõnadega nagu „ilge“, kuigi samamoodi toimivas mehes nähakse tugevat liidrit ja visionääri. Miks on see nii? Kas naine on ähvarduste või võimaluste subjekt? Kõik need ideed viisid „Ilge“ loomeprotsessini.

Millisele tähendusväljale paigutub „Ilges“ naise keha või vastupidi, millistest tähendustest see lavastuses vabastatakse?

Leian, et ootused tulevad nii väljast- kui ka seestpoolt. Milline peaks naine välja nägema, kuidas riietuma ja käituma? See kõik muundub sisemisteks ootusteks: me võime hakata naistena juurdlema, kas ja kuivõrd peab nendele ootustele vastama ja mida võib eirata. Mulle tundub, et see põhjustab tohutu ebakindluse, mis tekitab viimaks ka sisemisi piiranguid ning võib viia käitumise ja oma avaliku kuvandi muutmiseni.

„Ilges“ ei anta küll vastuseid, ent esitatakse hulganisti küsimusi, kusjuures sõnum on selge: pakun välja oma nägemuse, mida võiksid naised ühiskonnas saavutada ka ebakindlusele vaatamata. Peegeldatavaid probleemkohti on palju, ent ühtlasi loodan, et inimesed näevad ka naiste osavust, väge ja ühiskondlikku potentsiaali.

„Ilge“ ei ole publikule just mugav tantsulavastus. On see nii eelkõige ühiskonnale ebamugava teema või ka vormi ja väljendusvahendite tõttu?

Ebamugavus on olnud üks mu kavatsusi. Oleks kohutav, kui publik vaataks „Ilget“ mugaval teatrisaali istmel lösutades ja mõtleks ainult: „Oo, päris huvitav.“ Me ei lähe otseselt #MeToo kampaania suunda, aga puudutame osaliselt ka selle juurde kuuluvaid teemasid, kuivõrd see toimus lavastusprotsessiga samal ajal. Lavastus on seotud ka piirangute teemaga. Leian, et naistel peab olema täielik füüsiline autonoomia ning otsustus- ja määratlemisõigus oma keha üle – igal pool maailmas ei ole see kahjuks veel enesestmõistetav.

„Ilge“ sõnum edastatakse audiovisuaalselt ja kehaliselt üsna intensiivselt ning selgelt. Kasutame videolahendustes palju otseseid sõnalisi kujundeid, samuti teadsin algusest peale, et tahan kontrastide tõttu kasutada Arvo Pärdi muusikat. On stseene, mille puhul ei tahtnud ma nimme lasta publikul kergelt minna. Tahan, et inimesed lahkuksid etenduselt mõtiskledes, kuhu oleme praeguseks ühiskonnana jõudnud.

Sada aastat tagasi ei olnud naistel peaaegu mingisugust autonoomiat, kuid leian, et praeguseks võiksime olla jõudnud arengus palju kaugemale sellest, kus oleme. Kuidas selleni jõuda ja millist ühiskonda me tahame? Millisena näeme ja kuidas hindame naiste maailma ja naise keha? Viimaks otsustab loomulikult publik, mida teha lavastusest saadud info ja mõtetega.

Ka koreograafias tahan esile tuua naiste osavuse. Rääkisime tantsijatega ühtlasi sisemistest ja välistest piirangutest loomeprotsessis. Iseäranis balletitreeningul kuuldakse varastest eluaastatest peale pidevalt kriitilisi kommentaare nii oma isiku kui ka keha kohta, milline sa peaksid või ei peaks välja nägema. Mõelge, millised enesepiirangud võib see seada tüdrukule, kes on alles naiseks sirgumas! Liikumiskeel seevastu ei piira midagi: uurime naistantsijate keha ja liikumise täit võimekust ja füüsilisust ning püüame murda need vaimsed piirangud, mille oleme elu jooksul välistest mõjutustest saanud ning internaliseerinud.

Teatrikriitik Annikki Alku on kirjutanud teie loomingu kohta, et see viib mõtted tundmatusse tulevikku, mille kohal hõljub pidev määratlematu ähvardus.² Milline on teie missioon koreograafina? Kas soovite heita neile ähvardustele valgust, nende vastu protesteerida või pakkuda alternatiivi? Millised on nüüdistantsu võimalused ja potentsiaal kõnetada tänapäeva ühiskonda?

Leian, et tants on ühiskonnateemade käsitlemiseks fantastiline vahend. Kasutame „Ilges“ ka kõnet, ent mulle on jätkuvalt tähtis, et tants ei anna oma kehalisuses õigeid või valesid vastuseid ega eelda, et vaataja peab tõlgendama või lugema lavalt midagi välja täpselt nii, nagu koreograaf on selle oma mõttekäigus ja kujutluses kavandanud. Mulle meeldiks, kui inimesed lahkuvad etenduselt küsimustega, teadvustades teemasid, mis on ühiskonnas õhus, ning unustamata, millises suunas liigume või liikuda võiksime. See protsess ei ole lõppenud ning tahan oma tööga anda sellesse oma panuse, nihutada ühiskonna suhtumistes piire ja öelda just tantsu abil midagi selgemini, kui seda on varem tehtud.

 

1 https://www.cnbc.com/video/2016/10/19/trump-interrupts-clinton-calling-her-nasty-woman.html

2 Annikki Alku, Tinkimätöntä ja vaikuttavaa tanssia. – Savon Sanomat 16. VI 2015.