Suure väiketeatri taak

Hulk vaimukaid ideid, mis võisid proovides inspireerida ja kannustada, hägustavad valmis lavastuses pealiini, segavad fookust ja kallutavad sõidusuunalt kõrvale.

AURI JÜRNA

VAT-teatri „Leedi Macbeth“, autor William Shakespeare, tõlkijad Jaan Kross ja Harald Rajamets, lavastaja Margo Teder, kunstnik Pille Jänes, videokunstnik Peeter Ritso, muusikaline kujundaja Ago Soots, valguskujundaja Triin Hook. Mängivad Elina Reinold, Ago Soots ja Margo Teder. Esietendus 19. XII 2017 rahvusraamatukogu teatrisaalis.

Oleks ehk liialdus öelda, et VAT-teater on Eesti tuntumaid teatreid, ent ometi on ta teadliku publiku seas hinnatud ja armastatud. VAT-teatril on selge kvaliteedimärk, kolme aastakümnega kujunenud oma nägu ja tegu. Palju reisiva teatri tegijaid tuntakse kõikjal Eestis kui sisukat, leidlikku ja humoorikat kampa, kes ei lähe kergema vastupanu teed, vaid leiab aina uut materjali, põnevaid vaatenurki ja värsket publikut. Tean kultuuri­inimesi, kes on oma teatrikülastustes äärmiselt valivad, kuid VAT-teatrisse lähevad alati heal meelel.

Täiesti ilma naljata on VAT-teater pisike draama-, muusika- ja tantsuteater, kellele ei käi ükski teema, lugu ega žanr üle jõu. Sellise võimekuse taga ongi mõttekaasluse, loomingulise vabaduse ja ühistest ideedest kannustatud sihi tasakaalustatud kombinatsioon. Paraku kukub aga nii kõrgele aetud latt vahel ka maha. See ei kahanda siiski kuidagi teatri ega trupi väärtust, vaid annab võimaluse astuda korraks samm tagasi ja uurida, kumb viltu oli, kas latt või hüpe.

Esimese hooga tabab „Leedi Macbethi“ vaatajat suur äratundmisrõõm, sest VAT-teatrile omaselt on rahvusraamatukogu väiksesse keldrisaali loodud täiesti omaette maailm (valguskujundaja Triin Hook, muusikaline kujundaja Ago Soots). Elava muusikaga vahepalad, mis on täpselt ajastatud ja komponeeritud, loovad tunde, nagu oleks kogemata satutud mõne suurlinna poolkinnisesse klubisse neopungi, grunge, gooti ja luuleseguse bändi esinemisele.

Et oleks selge: see mulje on väga hurmav! Elina Reinoldi vokaal, keha ja ilme on magnetilisem kui miski muu ning publik lausa imetakse lavastusse sisse. Kohe on selge lavastuse fookus ja pealkirjavalik: leedi Macbeth valitseb seda maailma, ka siis, kui ta on vait, lava taga või keegi teine. Leedi valitseb seda põletava armastuse, tapva ambitsiooni ja lämmatava hoolitsusega ning määravaks saab tema kire suund.

Põrandaaluse klubi mulje jätab lavastus lõpuni, sest mitte ainult teksti pole remiksitud, vaid seda on tehtud ka heli, visuaali, ideede ja stiiliga. Viimane on oma monokroomses jõulisuses ehk kõige homogeensem ja sihikindlam (kunstnik Pille Jänes, kostüümikunstnik Tuuliki Peil), kuid eriti helikeel kipub ideede üleküllusega aina enam matma põhiliini enda alla. Ideerohkus on VAT-teatrile iseloomulik ning igapäevatöös ääretult tänuväärne. Tavaliselt on raputanud uus lavastus enne publiku ette jõudmist üleliigsed ideed nagu talvise karva maha ning saanud seeläbi tummise ja kontsentreeritud kompositsiooni.

Selle lavastuse puhul jäi aga mulje, nagu oleks kriitiline toimetajapilk õigel hetkel puudunud ning osa proovisaali katsetusi sisse jäänud. Hulk vaimukaid ideid, mis võisid proovides inspireerida ja kannustada, hägustavad valmis lavastuses pealiini, segavad fookust ja kallutavad sõidusuunalt kõrvale. Kui tavaliselt on VAT-teatri puhul olnud žanriülesus pigem tugevus, hakkas „Leedi Macbethi“ määratlemata žanr häirima. Hetketi jäi mulje, et leidliku trikitamise vastuseks oodatakse naeru, ent publik vaid vaikis ebalevalt. Kohati, kui lugu oleks pidanud aga end traagikasse kerima, oli laval toimuvat jube keeruline tõsiselt võtta ning kummalised helid ja videod ajasid aina enam muigama.

VAT-teater on korduvalt mänginud klassikat või tõsise teemaga näidendeid absurdi- ja groteskivõtmes ning avanud seeläbi tervistava, üllatusliku ja humoorika vaatenurga – näiteks „Faust“, „Hea, paha ja inetu“ ja „Masohhisti pihtimus“ –, kuid „Leedi Macbethi“ puhul jääb mulje, et trupp on võtnud iseennast (ja kurikuulsat teksti) veidi liiga tõsiselt ning pole seetõttu suutnud huumorit päris lõpuni läbi tunnetada. Mine tea, kas takistuseks on saanud näidendi sünge legend või interpretatsiooni ebakindel suund.

Aktiivsem publik teab, et teatrikogemuse kogunedes hakatakse etendusi vaatama teise pilguga. Tekib suur ja detailirohke kontekst, mille sees pakuvad põnevust juba hoopis teistsugused elemendid kui algajale teatrivaatajale: näiteks tuttavate näitlejate ja lemmikteatrite varasemate tegemiste võrdlemine ning vanade, tuntud tekstide tõlgendamine. „Leedi Macbethi“ puhul jäi mulje, et sihtrühm on eelkõige kogenud teatrikülastaja, kes teab selle näidendi süžeed ja Shakespeare’i tuntumaid sonette peast ega vaja seetõttu loo selgitamist. Kuigi kolmeliikmeline trupp oli leidnud lihtsaid ja leidlikke lahendusi hulga tegelaste ja tegevuskohtade markeerimiseks, läks ometi siin-seal teksti (ja sellega koos kahjuks ka osa mõttest) kaduma. Samuti läks kontrast põhjalikult välja joonistatud Macbethi ja leedi ning teiste tegelaste vahel liiga suureks, nii et kahe inimese traagiline lugu kaotas osa oma kontekstist. „Macbethi“ lennukast interpretatsioonist on saanud pikavõitu remiks, kus oluline pole enam põhimeloodia, vaid trikid, kuidas see on kokku lõigatud.

Esipaar, Macbeth (Margo Teder) ja leedi (Elina Reinold), on võimas duo, põnev, kirglik, teineteist iga liigutuse ja hingetõmbega tajuv paar, kes paneb nii Shakespeare’i rikka mõttemaailma kui ka lavale loodud sünge koopa enda ümber keerlema. Aina ohtlikumalt ja ennastunustavamalt pöörleva möllu sees tajub hästi kahe näitleja suurepärast lavakeemiat, usaldust ja teineteist kannustavat provokatsiooni. Nende kasvavalt isoleeritud ja erootilist suhet jälgida on kriipivalt nauditav ning õnneks või õnnetuseks varjutab see muu.

Kui sageli on VAT-teater osanud ja julgenud lavastust ümbritsevad elemendid (kava, plakat, reklaam, esietenduseelsed intervjuud jm) lavastusterviku kasuks ära kasutada, siis seekord on just kava üllatuslikult eraldiseisev ja mittemidagiütlev. Originaalse idee puudumisel oleks isegi ajaloolis-kirjanduslik ülevaade olnud mõistetav ja Šoti näidendi legendi mitte tundvale vaatajale ka huvitav, ent selle asemel on kavas muu hulgas pikk usutlus feng shui spetsialisti Siret Seedriga. Nii see kui ka teised tekstid (lõigud Carlo Ginzburgi teosest „Ajaloo ööpoolel“ ja Carl Robert Jakobsoni „Kolmest isamaakõnest“) on lõdvalt seotud märksõnaga „nõid“, kuid kõnealuse lavastusega puudub tihedam seos. „Macbethi“ tekst on rikas kõikvõimalikest tähendustest ja avatud ilmatu laiale tõlgendusele, kuid eriti VAT-teatri versiooni puhul ajab sellise pseudoteaduse käsitlus kavalehel segadusse ja on kummaline.

Kõike arvesse võttes on „Leedi Macbeth“ intrigeeriv, hetkiti väga nauditav lavastus, VAT-teatri eelmiste ja järgmiste lavateoste väärikas kaaslane, mida tasub kindlasti vaatama minna nii keldrisaali muljetavaldava transformatsiooni kui ka näitlejate mängu pärast. Igaks juhuks soovitan siiski teksti enne etendust üle lugeda, muidu võib tekkida liiga palju küsimärke.