Suures saalis on samal ajal Houellebecq

Marko Mäesaare lavastus „Valgustaja“ kinnitab, et Uku Uusbergi dramaturgia avatud struktuur võimaldab erilaadseid tõlgendusi ja rõhuasetusi.

PRIIT PÕLDMA

Tartu Üliõpilasteatri „Valgustaja“, autor Uku Uusberg, lavastaja Marko Mäesaar, kunstnik Marge Martin, valguskujundajad Enor Niinemägi ja Kristjan Tammi, helikujundajad Enor Niinemägi ja Marko Mäesaar, videokujundaja Kristjan Tammi, koreograaf Jaanika Tammaru. Mängivad Enor Niinemägi, Maria Vera Pšenitšnaja, Rutt Vare, Merili Viks, Indrek Tulp, Peeter Piiri, Jörgen Sinka, Kristjan Tammi, Kelly Kittus ja Heleriin Lass. Esietendus 26. XI 2020 Tartu üliõpilasmajas.

Uku Uusbergi isikupäraseid ja mitmekihilisi autorilavastusi jälgides olen korduvalt mõelnud, kunas võtab tema näitemänge lavastada keegi peale autori enda. Uusbergi kordustele ja mitmetimõistetavusele rajatud dialoogides ning tegelaste sisekosmost avavates kujundlikes remarkides on peidus rohkem tõlgendusvõimalusi, kui saab ühe lavastusega realiseerida – see ongi ju rikka ja suveräänse dramaturgia tunnus. Pretsedent ongi juba loodud, 2012. aastal esietendus Läti Rahvusteatris Inese Mičule lavastuses „Pea vahetus“. Et Eestis jõuab esimesena uue lavastuseni just „Valgustaja“, on pigem üllatav: Uusbergi näidenditest tundub nimelt see kõige kontekstisidusam, ühenduses konkreetse trupi ja mänguruumiga Eesti Draamateatris, kus autor selle 2015. aastal lavale tõi.

Lavastaja Marko Mäesaar pole Eesti Draamateatri reaale Tartu Üliõpilasteatri omadega asendanud. Pärisnimed (valgustajad Triin ja Andreas, heli-Toivo) ning osutused lavatagustele ruumidele ja situatsioonidele, millel esmalavastuses oli oht mõjuda Eesti Draamateatri sisenaljadena, omandavad nüüd värske kõla, üldistusjõu. „Valgustaja“ tegevus hargneb teatrimaja väikeses saalis lavastuse „Anton Tšehhovi lugu inimesest“ esietenduse eel ja ajal, korduvalt märgitakse: „Suures saalis on Houellebecq.“ Eesti Draamateatris näis see repliik osutavat samal hooajal esietendunud „Kaardile ja territooriumile“, mida sageli tõepoolest „Valgustajaga“ paralleelselt mängiti. Tartu üliõpilasmajas, kus mingit teist teatrisaali, ammugi Houellebecqi lavastust pole, taipasin ühtäkki, et osutus pole sugugi juhuslik.

Nii Michel Houellebecq kui ka Uku Uusberg jälgivad oma teostes humanistlike väärtuste kuhtumist. Nagu Houellebecqi romaanides, nii on ka „Valgustaja“ keskmes keskealine meesintellektuaal, kes püüab oma traditsioonilisi tõekspidamisi padupragmaatilise ühiskonnakorraldusega sobitada. Õieti vastab „Valgustajas“ sellele kirjeldusele suisa kolm tegelaskuju: peale autodidaktist nimitegelase ka literaat Viktor ja vana kooli näitleja Eino Truu, kehastades idealistliku tervikuihaluse ja fragmenteeruva maailma kokkupõrkes kolme erisugust vaatenurka: filosoofiline distants, irooniline muganemine ja hüsteeriline kaasajooksmine.

Kui Houellebecq eksponeerib oma kangelaste kohanemist küünilises kõverpeeglis, mis muudab viimaks küsitavaks nende tõekspidamiste tõsiseltvõetavuse ja elujõu, siis Uusbergi lootusrikkamas maailmakäsitluses resoneerivad romantiliste ideaalidega sisimas ka need tegelased, kes väliselt igasugusele idealismile vastanduvad. Iga vastuvõtja elutaju küsimus on, kumba ta eelistab, kas tunneb end tõele lähemal koos Houellebecqiga suures või Uusbergiga väikeses saalis.

Enor Niinemägi mängib Valgustajat tolerantse introverdina.

Gerthrud Grents

Tartu Üliõpilasteatris on „Valgustaja“ teksti kõvasti kärbitud, kolmevaatuselist näidendit mängitakse ühe vaheajaga (esimene ja teine vaatus koos), seejuures ühestki tegelasest ja tegevusliinist loobumata. Kompaktne tekstiseade vastab paremini dramaturgia konventsioonidele, kuid kärbetega on läinud kaotsi pisut autori eripärast. Uusbergi fiktsionaalsed maailmad sisaldavad alati hoomamatuid elemente ja nendevahelisi seoseid, kohatine üleküllus teeb nende vastuvõtu vahel kurnavaks, kuid kui loobuda püüdest kõik seosed ühekorraga läbi näha ja ratsionaliseerida, hakkab mängumaailma sisestruktuur järk-järgult avanema. Oma selge piiritlematusega hakkavad Uusbergi loodud mudelid väga sarnanema reaalse maailmaga, sestap on neis vaatlejana viibimine alati kõnekas ja avastusrohke protsess.

Tartu Üliõpilasmajas asetatakse publik istuma lavale, seljaga saali poole. Üksikute kile- ja kangapalakate tagant paistev alasti lavakarp, töörõdud ja stanged, vaatajate selja taga sulguv eesriie on küll tuttavlikud, kuid siiski mõjusad võtted, millega vaataja ruumitaju ergutada. Nagu „teater teatris“ mänguvõtte puhul tavaline, ei ole lava pelgalt läbipaistev meedium, vaid teadvustatud tähendusega ruum, maailmamudel, kus on esil tõeluse ja illusiooni, autentsuse ja vaatemängulisuse vastuolud.

Lavastuse ruumiloogika on paraku ebajärjekindel, fiktsionaalse ja reaalse ruumi suhe jääb arusaamatuks: millal on sein sein ja kardin kardin ning millal peab kardina taha varjumine tähistama ruumist lahkumist? See ei mõju sihiliku eksitamisena, pigem otsustamatusena. Ebamääraseks jääb ka publiku positsioon: näidendi esimeses ja teises vaatuses on publik kirjutatud Valgustaja kujutletavaks kaaslaseks, aga Tartu Üliõpilasteatri Valgustaja (Enor Niinemägi) võtab vaatajaid eksplitsiitselt mängu võrdlemisi vähe, kõneleb rohkem iseendaga; nii on ka neljanda seina langemine ja kerkimine juhuslikuvõitu.

Kuigi heli- ja valguskujundus ning koreograafia on kohati ekspressiivsed, on Mäesaare lavastus sisehoovustes pastelne, teravatest kontrastidest hoiduv. Lavaruumis leidub nii tehnika kui ka looduse ilminguid, kuid needki on omavahel rohkem seotud kui vastandatud: lavale puistatud ämbritest turritavad tehisliku altvalguse paistel välja taimeistikud, videopildis on näha kosmosekaadreid ja tuhandeid kordi suurendatud rakustruktuur. See sobib hästi Uusbergi panteistliku elutunnetusega, kus otsitakse kõikühtsuse ilminguid, imetletakse looduslike süsteemide ja inimese siseilma sarnasust.

Sidusus iseloomustab ka lavastuse tegelassüsteemi. Kõigi tegelaste sotsiaalsed kaitsekihid on õhukesed, nende sisemine ebakindlus ja rahuvajadus on algusest peale tajutav. Et suurem jagu osatäitjaid paistab enam-vähem ühevanusena, ei tõuse esile näidendisse kirjutatud põlvkondade konflikt. See hakkab tööle lavastuskontseptsiooni kasuks: „Valgustaja“ läbiv teema – inimeste võimetus üksteiseni jõuda, dialoogi eiramine, enesekesksus, mis välistab kohtumised – kõlab seda traagilisemalt, mida lähedasemad on tegelased oma ealt ja elutundelt.

Enor Niinemägi mängib Valgustajat tolerantse introverdina. Tema rahulik siserütm nakatab tasahaaval, rõhutatud argisusega esitatud metafüüsilised mõttekäigud kujunevad lavastuse malbeks, kuid toekaks selgrooks. Nimiosatäitja delikaatne vaatlejapositsioon toob esile kõrvaltegelased. Indrek Tulbi võõrlavastaja G on pidurdamatute impulssidega, kuid siiski soe ja andekas, aimatavalt isegi hooliv inimene. Peeter Piiri järsud registrivahetused madala valuläve ja kõrge ametieetikaga näitleja Eino Truu rollis on rabavalt orgaanilised ja usutavad, Piiri Truu areneb täielikuks absurdiinimeseks, kohanedes ümbritsevaga nii kameeleonlikult, et kõhe hakkab.

Kelly Kittuse teatrijuht Viktoria püüab naiivse visadusega üha ambivalentsemaid olukordi kontrollida, kuid tema ametliku pealispinna alla peidetud haprus ja kaitsetus paistavad välja esimesest silmapilgust. Tõlk ja literaat Viktor on Jörgen Sinka kehastuses sisimas õrn idealist, kes üritab kramplikult oma ideaalidest vabaneda, neid lahendamatutesse paradoksidesse uputada, irooniast kaitsekihti kasvatada. See pessimistlik visioon tänapäeva intellektuaalist mõjub iseäranis valusalt, kui Viktor pole muserdunud keskealine literaat, kellena ta paistab näidendis, vaid hoopis mõjualdis noor kultuuritegelane, kes võtnud omaks salvava tõrjehoiaku igasuguste absoluutide ja tõepüüdluste suhtes. Kohati kõlavad Viktori postmodernsed kahtlused kõigist tegelastest kõige küpsemana, kuid tema püüdlikult järjekindel usu ja armastuse eitamine viib hingelisse kõrbe – Viktori ideede ummikust peegeldub hoiatav autoripositsioon. Mõjuva kujundina sööbib lavastusest mällu Viktoria ja Viktori suutmatus teineteist läbi kileseina kõnetada.

Keeruline lugu on meestele kirjutatud rollidega, mida mängivad naisnäitlejad – seejuures pole selgelt aru saada, kas lavastuses on tegu mees- või nais­tegelastega. Filosoofiatudengeist lavatöölised Voltäär (Maria Vera Pšenitšnaja), Russoo (Rutt Vare) ja Monteskjöö (Merili Viks) askeldavad kergelt nihestatud ülipüüdlikkusega, aga nende motiivid ja eesmärgid on hämarad. Oma idealistliku manifesti peavad nad ette kandma teispoolt kilekardinat, kus mõjule pääsemiseks pole üleliia palju vahendeid, nõnda on ses stseenis raske tabada ka siiruse ja iroonia vahekorda. Näitlejate sarm ja sära tõuseb esile liikumisnumbrites. Vana teatrihunt Semjon (nähtud etendusel asendajana Katrin Kalma), keda tekstis esitletakse „filosoofilist moodi valgustajana“, ilmub kiiskavvalges jopis elunautlejana. Miks see veiderdav viina­nina on põhiväärtuste üle juurdleva Valgustaja sõber ja suisa õpetaja, jääb selgusetuks. Lahendamata küsimused ei puuduta ainult lavastajat ja näitlejaid – lavatööliste trio ja Semjoni liinid on juba dramaturgiliselt veidi ripakile jäetud.

Marko Mäesaare lavastus kinnitab, et Uku Uusbergi dramaturgia avatud struktuur võimaldab erilaadseid tõlgendusi ja rõhuasetusi. Ning sedagi, et läbimõeldud ja -tunnetatud idealism on kõnekas ja seletusjõuline lähtekoht tänapäeva ühiskonna ja kultuuri analüüsiks. Uusbergilikku mõtte- ja kunstilaadi ei saa pidada vaid ühe teatrimehe romantiliseks maailmatajuks – see kutsub kaasa ja edasi mõtlema, ärgitab viljakat dialoogi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht