Suusabaasis on tantsupidu

TAMBET KAUGEMA

Nukuteatri „1i“, autorid ja lavastajad Siim Tõniste ja Kaisa Selde, helikujundaja Ekke Västrik, valguskujundaja Triin Rahnu. Mängib Kaisa Selde. Esietendus 11. I Nukuteatri vahesaalis.

Kui mõelda Jan Uuspõllu ja Andrus Kiviräha peale, siis paistab küll, et meis kõigis on peidus kübeke tütarlast, kes ihkab saada pruuniks teiseks juuniks, ent siiski annan endale aru, et ma ilmselt ei kuulu Nukuteatri uuslavastuse „1i“ (kes veel ei taibanud, siis hääldub see „Üksi“) sihtrühma. „Ma olen naine ja mul on kõhklused,“ kõlab Kaisa Selde esitatava monolavastuse lööklause. Ilmselgelt erinevad noore naisterahva probleemid keskealise mehe omadest (ausalt, mul pole kunagi olnud seda muret, et ööklubis tantsides vajuvad sukkpüksid lönti või stringid jäävad kannikate vahele kinni), seega võiksin olla lavastusest pigem see kujuteldav vanamees, kes ekslikult arvab, et kaunis tantsiv naispeategelane ööklubis talle lehvitab. Kuid tühja sellest, et ei ole sihtrühmast, seda lõbusam.

Kaisa Selde monolavastuses „1i“.

Indrek Rammus

„1i“ tegijad on määratlenud oma lavastuse kui füüsilise komöödia. Füüsilisus ei tähenda siin vahetpidamatut „Oige ja vasembat“, hoogsaid kukkumisi ja galantseid kaarlööke lavapartneri tagumikku, vaid seda, et lavastuse tähendusloomes on kaalukas osa keha kanda ning sõnaline väljendus jäetud tagaplaanile, kuid seejuures on sõna liikumisega tihedalt suhestatud. Olukorra teeb irooniliselt nihestunuks asjaolu, et tekst kõlab lindilt ja näitlejanna ülesandeks jääb see salvestatud sisemonoloog oma liikumisega kokku sobitada. Teksti ja liikumise vahel tekkivast õrnast nihkest sünnibki päris mitmel korral toredat koomikat.

Nagu ütles Andrus Vaarik ERRi telesaates „OP!“, toob see lavastus „sirmi tagant välja vapra nukunäitlejanna koos oma soovide, unistuste ja eelarvamustega“. Siiski ei maksa võtta seda lugu puhta autobiograafiana, ehkki peategelane peab nagu Seldegi nukunäitleja ametit, vaid pigem siiski kui noore naise elu iroonilist üldistust. Iseasi, kui suurele hulgale noortest naistest see üldistus laieneb, ent mingile osale kindlasti.

Lavastuse teemad saab lüüa kahte laia lehte: noore nukunäitleja töö- ja puhkeaeg. Puhkeajast oli põgusalt juba juttu – mäletate, probleem löntis sukkpükstega jms –, kuid jagatakse ka väärt nõuandeid, kuidas noorel naisel tasub ööklubisse või muidu linna peale pidutsema mineku eel ja ajal käituda, ning kõlab ka muid asjakohaseid tõdemusi. Kui nüüd panna siia kõrvale Kinoteatri püstijalakomöödia „Võidab see, kellel on kõige hullem mees“, kus samuti käsitletakse seda, mis tunne on olla Eestis noor vallaline naine, siis vähemalt selle teema raames väljuvad vaimukuse võrdlusest võitjana kinoteaterlased. „1i“ see pool paneb kohati küll muigama, ent jääb siiski tiba lamedaks.

Eriti visuaalselt (aga ka sisuliselt) on märksa köitvam lavastuse see pool, kus näidatakse peategelase töiseid tegemisi nukunäitlejana ning neist lähtuvaid unistusi. Etüüd papist palmi ja värviliste sokkidega ning ekraani kaasabil kleitide vahetamise stseen on tõesti visuaalselt vinged. Nii avastseenist, kus kangelanna viibutab kujuteldava sirmi taga üha tülpinumalt kujuteldavate nukkudega, kui ka kohvitopsi imelisest muundumisest auhinnakarikaks ning ekraani vahendusel linnaruumi viidud lõpustseenist, kus peategelane tuiab „päris“ teatrite uste taga, võib välja lugeda nukunäitleja eneseirooniaga segatud soovunelmat pääseda sirmi tagant välja publiku tunnustavate pilkude alla. Tunnustust ja seda, et meid tõsiselt võetaks, ihkame ju kõik, sõltumata ametist. Ei midagi uut ega põrutavat, aga omal kombel liigutav oli see küll.

„1i“ vahest suurim häda on lavastuse nõrgalt sidus struktuur. Nagu tsirkuse­etenduses, kus pole suuremat vahet, kas esmalt sõidab rattal dresseeritud karu (praegusel juhul mäkerdab siis Mahla-Mõmm telesaate köögis mehu teha) ja siis tulevad mõõganeelajad (neile ei suutnud ma lavastusest vastet välja mõelda) või juhtub kõik vastupidises järjekorras, võiks ka Nukuteatri lavastuses vabalt klotse ümber tõsta, ilma et tervik märkimisväärselt kannataks. Fragmendid on kohati võluvad, tervik mitte eriti.

Töökohustuste tõttu (ja ka huvist) küllalt palju teatrit vaatava inimesena olen üldjuhul rõõmus, kui etendus ei kesta palju üle tunni või pooleteise, saab varem õhtule, kuid seekord ei jää siiski muud üle, kui nõustuda pärast etendust riietehoiusabas natuke nurisenud inimestega, et need napid 40 minutit oli liiga vähe ja etendus lõppes justkui poole pealt ära. Kui inimene on ikka ennast läbi rõske talveõhtu Tallinna teisest otsast teatrisse vedanud, siis ajaliselt võttes on talle etendust tõesti kasinalt. Sisu poolest kasinusmeetmed nii silmatorkavad pole.