Teateid looduskaitsealalt

Maris Johannes

Vähesed teatrid Venemaal teevad jõudumööda poliitilist teatrit. Võimudele ei lähe see korda, mistõttu saab kritiseerimisest poliitilise teatri paroodia. Kriitik Marina Davõdova leiab, et suur osa vene teatrist seisab väljaspool elu. KULDNE MASK

 

„Kuldse maski” tiiva all on  rahvusvahelise publiku, seega festivalikorraldajate ja teatrikriitikute tarvis kokku pandud „Vene juhtum” („Russian Case”), kus nädala jooksul mängiti vene teatri kaalukamaid lavastusi ja ärksamaid eksperimente. Moskva teatrikriitik Marina Davõdova oli („Russian Case’i”), programmi seekordne koostaja ja jagab eesti lugejaga mõtteid Venemaa edumeelsemast teatrist.

 

 

„Russian Case’i” põhimõttest

Ühelt poolt on huvitav jälgida suure kunstniku arenguteed. Ükskõik, mida ka lavastaks Lev Dodin, on see väärt, et vaadata, nagu ka Kama Ginkase ja Pjotr Fomenko lavalooming.  Õnnestunum osa suurmeistrite töödest kujundab vene teatri peajoone. See vene mainstream  erineb lavastustest, mida võib näha Euroopa esindusfestivalidel. Seetõttu peaksid nad huvitama teatrikriitikuid ja -ajaloolasi.

Teise grupi moodustavad visuaalsed ja mobiilsed lavastused, mis kuuluvad festivalikorraldajate  huviorbiiti. Valikus on esindatud kõik žanrid, mida Vene teatrimaastikul kohtame: moderntants, nukuteater, etnograafiline teater, kabaree, ka vene psühholoogilise teatri laadis tehtud lavastused ja tudengite diplomilavastused.

 

 

Miks on  tudengilavastused programmis?

Vene teatrikool on endiselt üks professionaalsem ja tugevam Euroopas. Kahjuks ei ole selle kooli saavutusi alati  märgata professionaalsel laval. Kuhu kaob koolis omandatud meisterlikkus ja kuhu lähevad lõpetajad ise, palju neist jõuab teatrisse, kes satub kohe seriaali, kellel juba alguses puudub aeg ja soov teatrisse tulla – see on küsimus. Vene teatrikooli parimad tööd tehakse praegu Sergei Ženovatši käe all, tema lavastus „Hääbuv suguvõsa” oli möödunud aastal „Russian Case’i“  programmis. (2006. aastal sai Ženovatši lavastust „Poisid” näha  „Kuldse maski” Tallinna festivalil).

 

Mis mõjutab tänast Moskva teatrielu?

Viimastel  aastatel on Moskvast saanud festivalide linn. Ei jõua üks veel lõppeda, kui teine juba algab: Tšehhovi festival, NET („Novõi evropeiskii teatr” ehk „Uus euroopa teater), „Territoorium”, „Stanislavski sesoon” – need on suured festivalid. Kõige lõpuks „Kuldne mask”, mis möödunud hooajast on rahvusvaheline. Tundub, et sellises koguses festivale pole üheski maailma suurlinnas ega teatrilinnas, ei Pariisis ega Berliinis. Olen veendunud, et ajapikku hakkab see festivalisadu mõjutama siinsete lavastajate, kunstnike, näitlejate teatriarusaamu. Siiani seda veel juhtunud pole. Moskva teatraalid on sattunud Euroopa teatrielu vooluvette. Vene teatriinimesed ei saa endale lubada igapäevaseid sõite Saksamaale või Poolasse, nagu see on kombeks Euroopas. Aga nüüd sõidab Euroopa koju kätte. Teatrivormide küllus  peaks ajapikku mõjutama Vene teatrielu.

 

 

Vene teater kui looduskaitseala

Vene teatrikriitikute eelistused lähevad lahku lääne kolleegide omast. Näiteks võtsin programmi Aleksei Borodini lavastuse Tom Stoppardi „Utoopia” järgi. See seriaaliesteetikaga lavastus kestab 9 tundi. Kahtlen, kas mu kolleegid läänes peaksid seda juba vormi tõttu hooaja parimaks lavastuseks. Moskva kriitikute küsitluslehel on „Utoopia” peaaegu  kõigil pingereas esimene-teine. „Utoopia” edu ei ole juhus, pigem iseloomulik. Nimelt on vene teater väga pikka aega arenenud omasoodu, euroopa teatrist eraldi, raudse eesriide taga.

Teatrit kunstiliigina ei saa tiražeerida. Kui lääne tekste võis lugeda tõlkes või originaalkeeles, muusikat kuulata plaatidelt, filme vaadata kassettidelt, siis Vene teatrikeskkond paiknes reservaadis. Looduskaitsealal säilivad igasugused rariteedid, mis on mujal evolutsiooni  käigus ja kliimamuutuste tõttu välja surnud. See, mis mujal kadunud, on Venemaal elujõus. Vene teater toimis  viimase ajani kaitsealana, tänaseks on ta jõudmas maailmateatri mõjusfääri.

 

Muutused euroopa teatris

Võrdleksin seda olukorraga maalikunstis XX sajandi alguses, kui figuratiivselt maalilt mindi üle mittefiguratiivsele kujutamislaadile. Siit võib tõmmata paralleeli Euroopa tänase teatrieluga. Väga tugevalt on muutunud ettekujutus sellest, milline peab olema lavastus. Esiteks võib tajuda interpreteeriva teatri kriisi või peataolekut. See on teater, kus lavastaja võtab mingi teksti ja pakub omapoolse lavalise lahenduse teksti mõtestades, kord autoriga nõustudes, vaidlusse astudes või dialoogi pidades. Vene teatritraditsioon on eeldanud, et lavastaja jälgib tekstiloogikat ja elab materjali sisse. Selle interpreteeriva teatri asemele tuleb jõuliselt autoriteater ja enamik viimaste aastate saavutusi on seotud just selle teist tüüpi teatriga, kus lavastaja või lavastaja + näitlejad ongi lavastuse autorid algusest lõpuni, nad ei lähtu ega tõuku mingist kirjandusteosest, vaid teevad lavastuse peaaegu mitte millestki. Lavastaja ei tegele teisese reaalsuse, ehk kirjandusega, vaid esmasega – eluga. Lavastaja läheb tänavale, jälgib elu, mida elatakse väljaspool teatri kaitsvaid seinu, ja loob lavastuse oma muljete põhjal. Dokumentaalsus on selle teatri tunnus.

See kõik meenutab olukorda maagileiukohas. Interpretatsiooniteater, see on olnud väga rikas ja tänuväärt maardla, kuid hakkab ennast paraku ammendama. Põhi paistab, viimane aeg on hakata otsima uut ladet.

Juhuslik pole ka fakt, et tants on jõudnud draamalavale ja -festivalidele. Tantsust on saanud draamalavastuste orgaaniline osa. Tihti hakkab draamalavastus elama tantsureeglite järgi – narratiivi puudumine, ujuv või katkendlik struktuur… Millega seda seletada? Eelkõige on tunda lavastaja emantsipeerumist, soovi iseseisvuda, vabaneda kirjanduse lõa otsast, tõestada laval oma iseseisvust ja jõudu, mis saab toitu loomingulisest egoismist.

Kui otsida analoogiat kujutavast kunstist, siis sobib näiteks tõik, kuidas aastaid kunstnikud suhestusid, elasid ja olid dialoogis valitseva kunstistiiliga. Ühel hetkel loob aga kunstnik ise endale stiili, ta on teistest sõltumatu, oma isikliku maailmaga demiurg, kes ei tee kummardusi kellegi ega millegi poole. Mõelge Picasso loomingu peale: ta on iseenda stiil ja vool. Selles suunas on liikumas ka kaasaegne lavastajalooming. Lavastajat ei rahulda enam interpreteerija roll, ta tahab saada demiurgiks.

Samuti nihutatakse piire eri kunstiliikide –  nukuteatri, draamateatri ja tantsuteatri vahelt.

 

 

Vene teatrikooli tugevus on tema nõrkus

Paradoks on selles, et vene teatrikooli tugevus mitte ainult ei taga kõrget näitlejameisterlikkust, vaid see ka pidurdab vene teatri arengut. Režissöör, kes lahkub teatrikooli seinte vahelt, teab juba ette, kuidas lavastada. Ta peab leidma väärt näidendi, jagama rollid, istuma näitlejatega suure laua taha ja arutama tegelaste biograafiat, pärast minema lavale ja hakkama seda lavastama. Lavastajana on ta kui kärbes liimipotis, selle liimi sees on ta vaba, aga et liimi seest välja rabeleda, selle peale ta ei tule või pole tal selleks jõudu.

Kui kunstnik oskab hästi ja ilusasti joonistada kannu, ei tähenda see veel seda, et ta pääseks Veneetsia biennaalile. Kaasajal on hoopis teistsugused nõuded, meisterlikkuse asemel hinnatakse innovatiivsust. Hinnas on ebatavaline vaatepunkt ja isikupärane lähenemisnurk on hoopis olulisem kui näiteks koolitatud häälematerjal. Tihtilugu ei mängigi enam näitlejad, pigem eelistatakse laval teatrikoolituseta inimesi.

 

Eskapism kui vene teatri tunnus

Suurem osa Venemaa teatrist seisab väljaspool elu. Vene vaatajale on teater endiselt imetabane võluriik, kuhu sisenedes ununeb välismaailm. Eskapismi tuules jätab vaataja oma probleemid koos ümbritseva julmuse ja räpasusega teatriukse taha. Läänes on see vastupidi: mida arenenuma riigiga tegu, seda masohhistlikum on publik. Norras, Hollandis, Saksamaal, Belgias jm ootab vaataja  teatrist ärritust, raputust, et näitleja teda provotseeriks, ja läheb ise himukalt provokatsiooniga kaasa. Viini või Avignoni festivali vaataja istub mõnuga selles provokatsioonipesas, keegi ei lahku ka siis, kui teda  näkku sõimatakse. Kui selline lavastus satuks Venemaale, vaataks selle lõpuni umbes 25 protsenti publikust, Ukrainas veelgi vähem ja Moldovas antaks näitlejale lihtsalt vastu vahtimist. Nii et publiku ootused on totaalselt erinevad ning kui lavastus ei vasta ootustele, tunneb vaataja ennast  solvatuna ja peab seda kõike ebanormaalseks. Näiteks pärast mõne välistrupi esinemist on meid, NETi festivali korraldajaid süüdistatud kombelõtvuse ja kõlvatuste propageerimises, esteetilistes kategooriates ei hakka keegi arutama.

 

Uued tegijad

Vene teatri põhiprobleem on andekate autorite põud. Pärast sajandivahetust pole uusi nimesid pildile lisandunud. Keskmise põlvkonna lavastajatest tahan esile tõsta Mindaugas Karbauskise. Tema Platonovi lavastus on tüüpiline tekstikeskne tükk (Kuldne Mask parima režii eest), huvitav on Lev Erenburgi töö A. Ostrovski „Äikesega” (Kuldne Mask parimale väikevormile draamalaval). See lavastus on tehtud Magnitogorski teatris ja Erenburg ise on arstiharidusega mees, kes hakkas alles keskeas lavastama. Armsas häppeningivormis töötab noor Arseni Epelbaum, kes kutsub  publiku  Othellona Desdemonat kägistama ja Salierina Mozartit mürgitama. Dmitri Krõmov on selles kontekstis juba kogenud tegija.

Royal Court’i toel sündinud uue draama buum Venemaal on tänaseks vaibunud, see on lokaalne nähtus, mis huvitab vaid pealinna üksikuid väiketruppe. Mingisugust laiemat kandepinda uuel dramaturgial Vene teatris ei ole, siin elatakse ikka Ostrovski ja Tšehhovi rüpes.

Selles kontekstis on juba seegi sündmus, kui Kama Ginkas võtab lavastada „Roberto Zucco”.  Pjotr Fomenko pole lavastanud ühtegi kaasaegset näitemängu, rääkimata Anatoli Vassiljevist, kes elabki teises dimensioonis. Ainus, kes on lavastanud tänapäeva dramaturgiat, on Lev Dodin. Tasub seejuures meenutada, kui  agressiivselt reageeris sellele vene  teatriringkond, süüdistades lavastajat reetmises: Dodin olevat ennast kõlvatul moel läänele maha müünud ja sooritanud ebamoraalse teo. Enne oli Dodin tõsine ja sügav vene kunstnik, aga nüüd lavastaja, kes töötab välismaa vaatajat silmas pidades.

 

Venemaal puudub poliitiline teater

Kui ootate, et süüdistan selles Vladimir Putinit, siis nii see ei ole.  Olen veendunud, et kui kunstnikud lubaksid endale mõne terava väljaütlemise, siis ei pööraks valitsus sellele mitte mingit tähelepanu. Seda lavastust ei keelaks keegi ära, löödaks käega. Aga teatriinimesed ei teegi seda, neid lihtsalt ei huvita poliitiline teater. Mitte et nad kardaksid repressioone. Ei nad karda. Nad on lihtsalt muuga ametis. 

Teater Praktika ja Dok  teevad jõudumööda poliitilist teatrit. Võimudele ei lähe see korda, mistõttu saab kritiseerimisest poliitilise teatri paroodia. Ükskõik kui tõsiseid poleks ka sotsiaalsed väljaütlemised, vaatab seda 30 inimest Doki keldris või 80 inimest Praktika saalis – nii väike  auditoorium ei ole võimeline alustama dialoogi pealiini meestega. Poliitiline teater ei ole külmutatud, seda pole lihtsalt vaatajal vaja. Kui pakutakse midagi kaasaegsest elust, jookseb publik selle peale lihtsalt saalist minema. Selle nähtuse nimi on ühiskonna inertsus, mis on sadu kordi jubedam kui mingid hüpoteetilised poliitilised repressioonid. Kui tuleks kokkupõrge, oleks vähemalt millestki rääkida, aga siin Moskvas valitseb vaid suur ükskõiksus. Tegid poliitilise farsi ja jumal temaga. Läänes tuntakse sotsiaalset vastutust, Venemaal see  lihtsalt puudub.