Teater ja tsensuur

Alvis Hermanis: „Kui Jerzy Grotowski või Antonin Artaud oleks kuulnud, et teater on dialoogi koht, poleks nad millestki aru saanud.“

MARIS JOHANNES

Venemaa teatrifestivali „Kuldne mask“ tiival all tegutseb nende rahvusvaheline programm „Russian Case“, mis mõeldud peamiselt festivalikorraldajatele, produtsentidele ja teatrikriitikutele. Pandeemia tõttu korraldati seekordne „Russian Case“ 1. – 6. aprillini veebis.

Festivali vestlusringis (millest katkeid siin avaldame) osalesid:

• Marina Davõdova – moderaator, festivali „Russian Case“ kuraator, teatrikriitik.

• Alvis Hermanis – Riia Uue teatri kunstiline juht, Eesti publik sai 2018. aasta „Talveöö unenäo“ festivalil näha tema lavastuste retrospektiivi.

• Timofei Kuljabin – Tallinna „Kuldsel maskil“ on mängitud tema „Jevgeni Oneginit“ (2015) ja viipekeelset „Kolme õde“ (2018). Töötab Novosibirski teatris Krasnõi Fakel. Wagneri ooperi „Tannhäuser“ lavastus (Novosibirskis 2015) põhjustas skandaali, lavastajat süüdistati usklike tunnete solvamises, kaevati kohtusse ja lavastus võeti mängukavast maha.

• Ženja Berkovitš – tema lavastus „Loendaja“ oli „Russian Case’i“ programmis, selles räägitakse nn islami pruutidest, kes pärit endise NSV Liidu alalt, materjal põhineb naiste ülekuulamisprotokollidel.

Marina Davõdova: Millised on teie kokkupuuted tsensuuriga?

Alvis Hermanis: Üks asi on tsensuur valitsuse tasemel, teine teatris. Kaks näidet. 1983. aastal pisteti mind tudengina hullumajja, kuna keeldusin minemast sõjaväkke Afganistani. Kui 2015. aastal otsustas Saksamaa avada oma piiri põgenikele, ei olnud ma sellest vaimustuses. Mind kuulutati persona non grata’ks. „Alvis, sa oled kadunud mees,“ öeldi mulle.

Davõdova: Sa läksid vastuollu üldise intellektuaalse suundumusega.

Hermanis: Poliitiline teater eeldab erisuguseid vaatepunkte, ent lubatud on ainult üks. Minu arust on see tsensuur. Vasakpoolne diskursus on muutunud äriks, ainult vasakagendaga pääseb löögile, teised suunad on välistatud. Näiteks Christoph Schlingensief lavastas ainult kõige kallimates teatrites. Vaid jõukas teater saab lubada kallist skandaali.

Davõdova: Vasakagenda ei toimiks näiteks vaeses Rumeenias, see paatos tuleb esile just heaoluühiskonnas. Kogesin midagi sarnast Viini pidunädala kuraatorina. Otsisin vasakpoolseid kapitalismivastaseid ja nad küsisid järjest suuremat honorari. Polnud nii palju raha, et seda antikapitalismi osta.

Ženja Berkovitš: Tsensuuri ma ei tunnista. Kui hakatakse midagi keelama, siis lõpetan üldse lavastuse mängimise. Oma islami pruutide lavastust näitasin kõigepealt moslemitele: ma ei tahtnud kedagi solvata ega lolliks teha. See pole publitsistlik ettevõtmine, aga tegutsesin hea ajakirjandustava järgi. Mulle on tähtis dialoog.

Davõdova: Kas laval tohib solvata vaatajat? Iga terav lausung solvab nii ehk naa.

Berkovitš: Teravalt öeldes ei tohi olla üleolev, tuleb vastutada oma sõnade eest. See peab olema võrdsete dialoog. Olen valmis vastutama, ent ei taha minna kohtusse.

Timofei Kuljabin: Ei usu, et lavastus võiks solvata. Nagu lasteaed! Teater on poleemika koht. Lavastajana mängin oma mängu, tulemus võib olla keskpärane või andekas. „Tannhäuseriga“ keerati asi poliitiliseks, kaos ei tekkinud kunsti pärast. Lõpuks süüdistati lavastajat peaosalise maailmavaates.

Davõdova: See oli oskamatus lugeda teatriteksti.

Kuljabin: Kunstnikul on õigus laval teha, mida ta tahab, aga vaataja ei pruugi sellest aru saada. Hullem veel: ise pole lavastust näinudki, aga rebib kõik kontekstist välja. See on ohtlik.

Davõdova: Oled lavastanud Münchenis, Zürichis, Berliinis. Kas on ette tulnud piiranguid?

Kuljabin: Zürichis lavastasin Ibseni „Nora“. Üks vaataja kirjutas teatrisse, juhtkond muutus ärevaks, nii pikk kiri. Probleem oli jõuluõhtu stseeniga. Laval oli palju rahvast, lapsehoidja rollis üks tõmmu tantsijanna. Miks lapsehoidjat, koristajat, teise sordi inimest mängib mulatt? Ja miks on laval ainult valged? Kus on Aasia rahvad ja teised maailmakodanikud? Olete rassist! Teater kartis vastamata jätta, et tuleb veel suurem jama. Vastasin, et ise olete oma mõtetes suurem rassist, kui ma oma lavastuses kunagi olen osanud olla. Trupi koosseisust polnud kedagi teist võtta, nii et olud tingisid valiku. Oli ebameeldiv õiendada.

Davõdova: Venemaal me ei taju mustanahaliste teemat, pärisorjad olid meie oma kaasmaalased. Näiteks Andrei Mogutši lavastuses „Muinasjutt viimasest inglist“ on pilt postsovetlikust haiglast. Teada on, et sanitarid olid joodikud, kallasid endale tont teab mida sisse ja läksid seejärel näost siniseks. Mogutši tegi näitlejale tumeda näo pähe. Vene publik saab sellest aru, loeb õigesti. Kui vaatan seda prantslase või ameeriklase silmadega, siis jumal hoia … Iga kultuur näeb seda omas võtmes ja solvub, sest ei tunne konteksti. Alvis, kas sa Moskvas „Gorbatšovi“ lavastades ei tajunud tsensuuri?

Hermanis: Ei, mitte mingisugust. Seejuures aga ei mõista ma Vene keelamisi-lubamisi. Krõmovi lavastatud „Boriss“ ei läheks läbi Ameerikas või Saksamaal. See jääks tema elu viimaseks lavastuseks. Ja veel, pole mõtet võrrelda teatrit ajakirjandusega. Teater on paik, kus puuduvad piirid, see on nalja, narride, karnevali tsoon.

Davõdova: Nõus. See on väike vabaduse­paik, kus saad teha seda, mis on elus keelatud. Sellele on kõik üles ehitatud. Vene keeles on sõna юродивый: õndsake, hull, kurjast vaimust vaevatud. Ka see on kunsti üks funktsioon ning tänu sellele andestatakse talle see, mis pole lubatud lihtsurelikele.

Berkovitš: Mul pole mingit vahet, kas teha midagi teatris või elus. Vabadus ja sigadus – need pole samaväärsed kategooriad. Ei tee paha, kui inimene inimesega räägib. Keskkond ja maailm muutub, muutub paremaks. Kunst peab ühendama, mitte jagama inimesi gruppideks.

Davõdova: Kümme aastat tagasi olime palju vabamad. See, mida me toona ei kartnud, on praegu tabu. Tajun seda festivali korraldajana.

Hermanis: Lääne-Euroopa teatriajakirjades kirjutatakse järjest vähem teatrist ja aina rohkem ideoloogiast. Sel põhjusel kirjutasin Riia Uue teatri manifesti, andes teada, et meie teatris on vaba sõna au sees. See tekst kutsus esile tormilisi vaidlusi. Läti president Egils Levits kutsus mu välja ja toetas mind. Ta on klassikaline liberaal. Mäletate, 1970. aastatel tegi Fassbinder lavastuse juudist, kes hakkas holokausti arvelt äri ajama. Tuli suur skandaal. Isegi Joschka Fischer, toona roheline, tunnistas, et tegu on antisemiitliku lavastusega, kuid teatril on õigus seda teha ning meil omakorda plakatitega selle vastu protestida. See on klassikalise liberalismi näide. Tänapäeval elame justkui Dostojevski „Sortside“ keskel.

Davõdova: Naiivne on arvata, et kunstniku seletus on dialoog, vaataja pole selleks valmis.

Hermanis: Teater kui lugupidav dialoog pole minu ettekujutuses õige. Teater on provokatsioon, vaataja peab ise aru saama. Teater ei ole tudengi­seminar. Kui Jerzy Grotowski või Antonin Artaud oleks kuulnud, et teater on dialoogi koht, poleks nad millestki aru saanud.