Teatrimuljeid Kuubast: erivajadustega publikule mängimine laiendab vaatajaskonda ja arendab näitlejat

Lavastuse „Ttok, ttok, ttok“ põhiosisteks on kohapeal sündiv muusika ja mängud pallidega.

KEIU VIRRO

21. ASSITEJ maailmakongress ning laste ja noorte vaatajate etenduskunstide festival „Uue maailma hääled“ 24. V kuni 1. VI Kuubas.

Viimastel aastatel on minu teatrihuvi liikunud lavastuste poole, mille sihtrühma ma ise ei kuulu. Mitmesugused uurimused ja osalemine Salme Reegi teatriaastaauhinna žürii töös on mind veennud, et noored vaatajad on teatrimaailmas ülioluline, kui mitte kõige tähtsam sihtrühm. Samuti näen kõige tugevama mõjuga panustamiskohana teatris kõike, mis puudutab kunsti ligipääsetavaks tegemist.

Eesti teatris on noorel vaatajal üksjagu valikut, ent ligipääsetavate lavastustega on olukord keerulisem. Õnneks on meil mitu teatrit, kes võimaldavad viipekeele või kirjeldustõlkega lavastusi või kutsuvad vaatama ka erivajadustega inimesi. Ent peale olemas­olevate lavastuste uutele sihtrühmadele vahendamise on ligipääsetavuse seisukohalt üliolulised lavastused, mis ongi välja töötatud erivajadustega inimesi silmas pidades. Esimene nn relaxed performance (ehk tajuleebe või pingevaba lavastus), mis võimaldab teatrikogemuse saada mitteneurotüüpilistel inimestel, jõudis Eestis lavale alles sel aastal (Estonia „Tajuleebe tantsulugu“ lastele).

Rahvusvaheline kogemus, millest ideid saab koguda, on tunduvalt suurem. 24. maist 1. juunini korraldati Kuubas laste ja noorte vaatajate teatri maailmakongress ning etenduskunstide festival „Uue maailma hääled“ („Voices of a New World: 21st ASSITEJ World Congress & Performing Arts Festival for Children & Young People). Keskendusin seekord töötubade, loengute ja lavastuste tohutu valiku seas teatri ligipääsetavusele.

Järgnevalt toetun osaliselt ettekandele, mille tegid festivalil Susanna Brock ja Jess Kaufman oma kogemuste põhjal USA teatriprojektiga „Aed“ („The Garden“). Need radikaalsele ligipääsule keskendunud kunstnikud („radikaalne ligipääs“ tähendab arvestamist erisuguse sotsiaal-majandusliku tausta, keeleruumi ja elukogemusega, siinsel juhul on silmas peetud nii väga noort kui ka puudega vaatajat), kes tõid välja, et erilaadsed tõlked või kohandused jäävad sageli logistilisele tasandile. Dramaturgias on tõelisest ligipääsetavusest sageli puudu sotsiaalsed ja sümboolsed kaalutlused. Uue vaatajaskonna kaasamine eeldab uut dramaturgiat. Radikaalne ligipääs tähendab eripalgelisi kaasamisvõimalusi ning see eeldab ka dramaturgia taasmõtestamist.

Mõnevõrra paradoksaalne, et kirjutan siin ligipääsetavusest ja kaasamisest, ehkki minu senised kogemused näitavad, et jutust üksi on vähe. Nende valdkondade arendamiseks vajalikud müksud tulenevad suuresti isiklikust kokkupuutest. Empaatia ja mõistmine näivad olevat tugevas seoses kehalise kogemusega. Minu veendumus nende valdkondade arendamise vajalikkusest on küll saanud tuge teadusuuringutest, aga uudishimu algpunkt pärineb ligipääsetavate teatrisündmuste mõju lähedalt nägemisest, seega kogemisest rahvusvahelistel teatrifestivalidel. Eesti teatriprofessionaalidel, kes on ligipääsetavusega ühel või teisel moel tegelenud, on sageli alustuseks jutustada mõni isiklikust kokkupuutest saadud kogemus.

Nii et poliitika kujundajate ja rahastuse üle otsustajate seisukohalt oleks ideaalvariant näha, millise mõjuga on tõeliselt ligipääsetavad lavastused. Ent siin püüan vähemasti luua selleks pinnase ja vahendada üht mõjusat kogemust. ASSITEJ Kuubas korraldatud kongressi programmi kuulunud erivajadustega lastele suunatud lavastustest õnnestus mul näha Lõuna-Korea trupi PlayBST mitteneurotüüpilistele lastele ja nende vanematele mõeldud lavastust „Ttok, ttok, ttok“. Lavastuse põhiosisteks on kohapeal sündiv muusika ja mängud pallidega (kellele ei meeldiks pallid?!). Lapsed ja nende vanemad istuvad põrandale asetatud pehmetel vaipadel ning võivad ka kogu aeg vabalt ringi liikuda. Ehkki lavastuses on mõnevõrra teksti, mis Kuuba publikule vaid osaliselt hispaania keelde tõlgiti, ei paistnud see ühtki last segavat. Lõpuks tulid etenduses välja pakutud tantsude ja mängudega kaasa ka kõige tagasihoidlikumad lapsed. Laste – ja mitte ainult laste, vaid ka nende vanemate – rõõmu, mis sellest saalist vastu kumas, on raske sõnadesse panna.

***

Siinkohal lõpetan tausta kirjeldusega ja jätkan vestlusega. Kasutasin festivalil võimalust ja uurisin lavastaja In Woo Namilt ja produtsent Jin Hee Kimilt lavastuse tausta ja saadud teadmiste kohta.*

Milline on „Ttok, ttok, ttoki“ taust?

Jin Hee Kim: Meie trupile on see esimene selletaoline lavastus ja ka Koreas oleme selles valdkonnas teerajajad. Korraga saime aru, et publikuna olime jätnud erivajadustega inimesed tähelepanuta. Ühel meie meeskonnaliikmel on neuroloogilise häirega õepoeg. See kogemus motiveeriski meid projektiga alustama.

In Woo Nam: Moodustasime alustuseks õpperühma, et neuroerinevusi paremini mõista, ja hakkasime järk-järgult lavastust arendama. Alguses keskendusime autismispektrile, kuid laiendasime sihtrühma, hõlmates teisigi, näiteks Downi sündroomiga lapsi. Käsitleme ka nende perekondi publiku osana.

Kuidas õpperühm toimis? Oletan, et see hõlmas otsest tööd lastega.

Kim: Lugesime teemakohaseid raamatuid ja vaatasime filme, kuulasime spetsialistide loenguid ning tegime inter­vjuusid mitteneurotüüpiliste inimestega. Lapsi jälgides ja nendega mängides saime teada palju väärtuslikku.

Kõrvalt oli huvitav jälgida, kuidas etenduse alguses püüdsid lapsevanemad hoida lapsi püsti tõusmast või neid vaigistada, ehkki etenduse eel öeldi, et igasugune käitumine on teretulnud. Peagi said vanemad aru, et tagasi hoida ei ole vaja. Näitlejad oskasid lapsi sujuvalt kaasata. Kas see on teile publiku harjumuspärane reaktsioon?

Nam: Oleme selle lavastusega esimest korda välismaal ning väga huvitav ongi see, et laste ja nende vanemate reaktsioonid on Kuubas täpselt samasugused nagu Koreas. Meile on väga tähtis, et saalis oleksid lapsed ühes vanematega, sest ka vanemad saavad vajaliku kogemuse. Alguses püüavad nad lapsi korrale kutsuda, ent saavad peagi aru, et võivad end täiesti vabaks lasta. Lapsed võtavad etenduse väga hästi vastu ja mängivad kaasa. Paljud lapsevanemad ei ole kunagi näinud oma lapsi niiviisi tegutsemas, nagu meie etendus selleks võimalust pakub. Oleme näinud, kui liigutatud nad sellest on. See on andnud neile enesekindlust ja uue vaatenurga oma laste võimetele.

Kui lihtne või keeruline on Koreas selliste projektide rahastamine?

Kim: Alguses oldi meie töö suhtes skeptilised, kuna see erineb nii väga tavapärastest teatriprojektidest. Sageli ei ole rahastajad kindlad, kuhu sellised projektid kuuluvad – kas kultuuri, hariduse või sotsiaalhoolekande valdkonda – ning kõik ametid püüavad taotlejad suunata kellegi teise juurde. Pidime pöörduma mitme organisatsiooni poole ja lõpuks õnnestus rahastus saada. Nüüd on meil juba järgmised plaanid, näiteks plaanime koostööd ühe Suurbritannia trupiga. Nad nägid meie tööd ja on teinud ettepaneku midagi koos teha. Loodame, et püsivus ja oma töö mõju näitamine aitavad meid edaspidi ka toetuste hankimisel.

Mida on trupp lavastuse ette­valmistamise ja etenduste andmise käigus teada saanud?

Nam: Üks tähtis arusaam on olnud see, kui palju avardab sellisele sihtrühmale mängimine näitlejaid kui kunstnikke. Nad peavad olema rohkem kui lihtsalt esinejad, nende tunnetus peab olema väga terav, sest neil tuleb käigupealt oma meetodeid ja reaktsioone kohaldada. Siin olid näitlejad alguses veidi närvis, eriti keelebarjääri tõttu, aga said peagi aru, et lastega tõelise ühenduse loomine toimub ka siin mitteverbaalse suhtluse kaudu. Pärast iga etendust analüüsime, mis läks hästi ja mis mitte. Mõnikord ei pruugi meie tegevus vastata vaatajaskonna vajadustele ning peame ümber õppima ja kohanema. Eesmärk on luua publikuga nüansirohke ja tähenduslik side.

* Tänan Seok-hong Kimi ASSITEJ Korea keskusest, kes oli abiks vestluse tõlkimisel.