Teatrivahid vestlusringis

TAMBET KAUGEMA

Vikerraadio uus saatesari „Teatrivaht“, saatejuhid Lea Tormis, Madis Kolk ja Meelis Oidsalu. Esimest korda eetris 14. I.

Ammu on möödas ajad, kui raadiol oli peas üksainus rohekas silm ning kogu pere jättis oma asjatoimetused katki ja istus selle imelise kasti ümber kuulama mõnda saadet, et õdusalt videviku- või õhtutundi veeta. Nüüd mängib raadio pigem teises toas taustaks või on hoopiski kalliks kaasteeliseks pikkadel autosõitudel. (Vähemalt viimasel juhul eelistan mina muusikale jutusaateid, sest nõnda on võimalus kuulda üht-teist uut ja huvitavat, mis stimuleerib mõtlemist ja hoiab une esiklaasist eemal.)

Muutunud olusid tuleb ilmselt arvesse võtta ka Vikerraadio uue saatesarja „Teatrivaht“ tegijail, ehkki pühapäeva pärastlõunane eetriaeg (olgu pealegi, et üle nädala) pole sugugi kõige kehvem: inimestel on nädalavahetusel kuulamiseks aega ja loodetavasti ka huvi. Seda enam et nõudlust korraliku teatrisaate järele peaks olema, sest konkurente kuigi palju ei paista. Kuku Raadio 1998. aastal alustanud saatest „Publikumärk“ (saatejuhid vaheldumisi Liis Seljamaa ja Jüri Aarma), mis alguses oli pühendatud vaid teatrile, on nüüdseks kujunenud mõnevõrra veider rosolje, kus teatri, muusika, filmi ja kujutava kunsti uudislike käsitluste kõrvalt leiab sutsakaid ka näiteks loomajoogast jpm. Venekeelses jaamas Raadio 4 kultuuriajakirjaniku ja teatrikriitiku Eteri Kekelidze veetavas „Eesriides“ on põhirõhk samuti intervjuudel, ent palju selgemini tuleb esile saate siht ja eesmärk ning lisaks kultuuritegijatele endile (kes muidugi räägivad meelsasti oma tegemistest) saavad selles vahel sõna ka kõrvalseisjad, kelle kriitiline pilk mõjub värskelt. Vikerraadio saates „Vasar“ (saatejuhid Maarja Vaino ja Peeter Helme) tehakse teatrist harva juttu, erinevalt Klassikaraadio aktiivsest kultuurimagasinist „Delta“ (saatejuhte palju), aga ka seal keskendutakse peamiselt intervjuudele. Ongi vist enam-vähem kõik.

„Teatrivahi“ (ja ilmselt mitte „Teatrivahu“) tegijad ütlesid esimese saate avalausetes kohe välja, et „tegemist pole teatri turundussaatega, vaid kultuuriajakirjanduse osaga“, ning nende eesmärk on „avada ja tutvustada olulisi ja aktuaalseid tendentse Eesti teatripildis.“ Kuidas see esimese saate põhjal otsustades õnnestus? „Teatrivahi“ avapaugus käsitleti põhjalikult kolme uuslavastust (Eesti Draamateatri „Ivanov“ ning NO99 „Heasoovijad“ ja „Hüsteeria“) ning tutvustati-soovitati ühte (lavakunstikooli XXVIII lennu ja Eesti Draamateatri „Õpetatud naised“). Selline valik on selge ja mõistetav. Lõppenud teatriaasta Tšehhovi-rohkuse (kokku kolm lavastust) taustal on kindlasti asjakohane ja vajalik arutleda, kuidas vene klassiku näidendite lavastused ja eriti Uku Uusbergi „Ivanov“ (neis kolmest kõige tugevam) sobituvad närvilisevõitu ja tormlevasse tänapäeva. Mis aga puutub NO99 kaksikutesse („Heasoovijad“ ja „Hüsteeria“ esietendusid ühel ja samal õhtul) ja nende retseptsiooni, siis nagu kirjutab Meelis Oidsalu siinses Sirbis, on NO99-l oskus tekitada teatrisündmus ka siis, kui lavastus ise polegi kõige õnnestunum.^*

„Teatrivahti“ juhivad Lea Tormis, Madis Kolk ja Meelis Oidsalu.

Kairit Leibold

Uue teatrisaate üks tugevusi on selle saatejuhid: teatripedagoog, -uurija ja -kriitik Lea Tormis, ajakirja Teater. Muusika. Kino peatoimetaja ja teatrikriitik Madis Kolk ning kultuurikriitik Meelis Oidsalu, asjatundjad eri põlvkondadest (tõsi, Oidsalul ja Kolgil on vanusevahet vaid neli aastat), kelle teadmistele ja teatrivaatamiskogemusele on vähestel midagi vastu panna. Saatejuhtide east, kogemusest ja töisest taustast tulenev vaadete eriilmelisus kajastub usutavasti ka „Teatrivahis“ – esimeses saates oli vähemasti üks koht, kus ei nõustutud eelkõneleja jutuga. Esimeses, traditsioonilisemale teatrile pühendatud saatepooles, kui jutt käis Tšehhovi lavastamisest, sai Lea Tormis kasutada oma teatriajaloolisi teadmisi ja kogutud mälestusi ning luua nende pinnalt käsitletavale lavastusele taust. NO99 radikaalsemate lavastuste analüüsi aegu olid ohjad rohkem Meelis Oidsalu käes, Madis Kolk toimis mõlemas pooles aga ühendava ja tasakaalustava joajuhina.

Raske öelda, kas kolmest inimesest moodustub juba vestlusring või mõni muu kujund (näiteks vestluskolmnurk), kuid ilmselgelt on tegemist kultuuriajakirjanduses praegu vähe levinud vormiga, mida raadioeetris kahjuks eriti ei kohta ja isegi trükimeedias võiks seda olla rohkem. Miks on ohtralt poliitika- ja majandusteemalisi jutusaateid, kultuurivaldkonnas analüüsivaid vestlusringe aga peljatakse? Üks põhjusi on ilmselt korralduslikku laadi, sest panna korraga mitu inimest ühel teemal sisukat juttu rääkima on ajakirjanikule palju keerulisem ülesanne kui intervjueerida üht, enamasti ise asjaga seotud kultuuritegijat.

Vestlusringi vormil, seda eriti raadioeetris, on aga ohte, mille eest tasub isegi kogenud teatrivahte hoiatada. Ilma täpse kirjelduseta viited mõnele konkreetsele stseenile ei pruugi olla mõistetavad neile raadiokuulajatele, kes pole lavastust näinud (avasaates võis nii minna näiteks „Ivanovi“ finaaliga, kus nimitegelane lahkub publiku kätele toetudes üle toolide saali tagaossa). Ajalehes saab panna joone alla viite või selgituse, raadios tuleb kõik otse selgeks rääkida. Ootaks teatrisaatelt ka rohkem mängulisust (saate lõppsõnas kõlanud soovituse „Käige teatris!“ asemel oleks ehk paremini mõjunud näiteks matiundilik „Jääme moodsaks!“ vms) ja ootamatusi, praegu kulgetakse küllaltki sirgjooneliselt. Ent need kõik on vaid pisiasjad, kindlasti on tegemist teatri selgitamisel ja mõtestamisel olulise ja hädavajaliku saatega. Tarkade inimest mõtteselget juttu on alati huvitav kuulata.

* Meelis Oidsalu, Hüsteerilise headuse varjud. – Sirp 19. I.