Teekond tunnetuse tabamatusse

Vanemuise teatri lavastusest „Lageda laulud“ õhkus süvatunnetust, kuid see ei teisenenud kogemuslikuks hingeseisundiks.

HEILI EINASTO, AARE RANDER

Vanemuise „Lageda laulud“, helilooja Tõnu Kõrvits, muusikajuht ja dirigent Martin Sildos, lavastaja-koreograaf Wang Yuanyuan (Pekingi tantsuteater, Hiina), lavastaja assistent Feng Linshu (Hiina), kunstnik, video- ja valguskunstnik Han Jiang (Hiina), valgusmeister Chen Xiaji (Hiina), kostüümikunstnik Wu Lei (Hiina).

Osalevad sopran Karmen Puis,

Vanemuise balletitrupp, sümfooniaorkester ja ooperikoor. Esietendus 28. IX Vanemuise suures majas. Vaadatud etendused 7. X Estonias ja 12. X Vanemuises.

Koos kõndigem,

sest seltsis samm

on palsam hingele …1

 

Eesriide avanemine viis vaataja hämariku pikkade varjude salapärasesse maailma: ooperikoor koos tantsijatega vormisid mõjuvõimsa tableux vivant’i võtmes kuvandi tumedate kivide ja puujuurtega maastikust, kuhu lavastustiim vaatajaid sisenema kutsus, et avastada seda, kuidas valguse võimendudes maastik elavneb ja hingestub. Sellest avastseenist hingus ühelt poolt tai chi’likku meditatsiooni, rahulikku hoovamist ja randumist teatraalsesse lummusesse ning teisalt tekitasid inimkuhilad mõtteseoseid Michelangelo „Viimse kohtupäeva“ ja Rodini „Põrguväravaga“, mille muusika põimis kummitama jäävaks tervikuks. Tekkis ootus …

 

Kuust kuusse, aastast aastasse

mu harf vaid kaebeid vallandas –

ent lõpuks elav rõõmunoot,

lust teda häälestamas taas.

 

Yorkshire’i nõmmedel elanud Emily Brontë (1818–1848) luulet on esmapilgul ehk raske seostada Michelangelo ja Rodini loomingu mastaapsusega, ent selle pühenduslik, loodustunnetuslik iseloom on täis isepärast võimu. See inspireeriski helilooja Tõnu Kõrvitsat muusikat looma: „Need luuletused on teekond üksinduse kõige salajasematesse soppidesse – sinna, kuhu teinekord ei julgegi piiluda.“2 Poeedi looming, nüüdseks juba koos muusikaga, lummas omakorda Hiina koreograafi Wang Yuanyuani, andes talle „just niisuguse vabaduse tunnetamise, mida meie hingeilm loodusest otsib“3 ning suunas otsima sellele tunnetusele tantsulist väljendust.

 

Öö pimeneb mu ümber,

tuul lõõtsub jäisena;

karm loits end peab mind kütkes,

ei lahkuda siit saa.

Raminta Rudžionye-Jordani ja Gus Upchurchi perfektse, kuid ilmetu dueti tekitatud tühjusetunne ei seostunud mitte poeedi üksildusega lagedal nõmmel, vaid Wang Yuanyuani koreograafia umbmäärase abstraktsusega.

Maris Savik

Avapildi visuaalne võluvus tekitas ootuse, mis paraku järgmises stseenis tühjusesse jooksis: tai chi’lik esteetika asendus nüüdisballeti waynemcgregorliku4 liikumisega. Raminta Rudžionye-Jordani ja Gus Upchurchi perfektse, kuid ilmetu dueti tekitatud tühjusetunne ei seostunud mitte poeedi üksildusega lagedal nõmmel, vaid Wang Yuanyuani koreograafia umbmäärase abstraktsusega, mille eesmärk näis olevat inimkeha võimekuse näitamine, mitte luulelennust sündinud kujundite väljendamine.

Edasised stseenid rõhutasid veelgi rohkem eri stiilide koreograafilist virvarri: peale eelmainitute oli tunda ka balanchine’ilikku isetust ja uwescholtzilikku5 muusika visualiseerimist, mille rõhutatud emotsioonitus ei tekitanud poeetilise lageduse tunnet, vaid distantseeris igasugustest tunnetest.

Piltide jadana kulgenud etendus süvendas tundemaailma killustatust, haakudes selles osas koreograafi mõttega, et „inimlikud tunded mööduvad, justkui pudenevad tolmuks“.6 Hoolimata leidlikest liikumismustritest jäi tants üldmuljelt ühetaoliseks – sellised liigutusjadad on paigaldatavad mis tahes muusikasse ja teemasse, ilma kumbagi avamata või uut tähendust loomata.

Etenduse ajal uitasid mõtted tihti tähendusmärkide otsingule: mil määral oleme kunsti kogedes mõjutatud oma hetketunnetest, millal kätkeb eri kultuuridest pärit loomeinimeste koostöövili endas nendest kultuuridest tulenevate erinevuste ja samasuste põnevat dialoogi või millal see vestlus ähmastub globaalse kultuuriruumi valitsevates trendides?

Koreograaf Wang Yuanyuani õpingud Pekingi tantsuakadeemias ja Los Angeleses California kunstiinstituudi tantsukoolis ning töökogemused mitmel pool maailmas on ilmselt teinud tema loomingulise käekirja kõigile loetavaks, millega kaasneb tantsus praegu levinud elementide oskuslik, kuid isikupäratu kasutamine. Ballettmeistri hiina päritolu piirneb tema passipildiga, kuid ei avaldu tema loomingulises näos.

 

Pilv pilvis on mu üle,

all ahtrast ahtram maa;

sünk lumm end peab mind paigal;

ei liigu siit, ei saa.

 

Kõige enam haakus muusika ja luuletustega kunstnik Han Jiangi töö, kelle valgus- ja videolahendused mitmel ekraanil (tagaseinal ja laes) ning domineeriv värvivalik sinistest, hallidest ja pruunidest, millesse aeg-ajalt lisandus eredamaid värve, tõi välja lavastuse kurvameelse alatooni selles peituva helgusega. Just kujunduses said kokku välise ja sisemise vastuolu, olgu siis väline kõledus versus sisemine intensiivsus või vastupidi: väline põlemine vastakuti sisemise lagedusega. Ja ka hetked, mil väline ja sisemine käivad ühte jalga: tunnete ja maastiku tumedus sulavad teineteist võimendades ühte.

Paraku Wu Lei tantsijatele loodud kostüümid tegid neile karuteene: tumedad rõngastüllid muutsid naistantsijad lühikesteks ja töntsakateks memmedeks ning trikoo peale tõmmatud halatid või meeste paljaid ülakehi katvad pintsakud pigem segasid liikumist kui lõid oma lehvimisega tähendusrikkaid kujundeid. Kooriliikmete sinistes toonides avarad rüüd oli parem leid ning toonitasid lavastuse jahedat ja kaledat üldmeeleolu. Kujunduse abil loodud karged loodus- ja meeleolupildid tõid teatrisaali kättejõudnud sügistundmuse ning andsid tähenduse lavastuse esietendusele just sügisperioodil.

Nii ei kategoriseerunudki see lavastus balletiks, vaid oli pigem muusika­šedöövri teatraalse visuali­seerimine kammerballetilikuks kontserdiks, kus lavaline koreograafia (tantsijad, lauljad, lavakujundus ja valgusrežii) loovad „gootilikult tumedale poeesiale“7 uusi tähendusmärke, mis paraku jäid paljuski avanematuteks sümboliteks (näiteks poodiumide vahele tõmmatud punased nöörid). Lavastusest õhkus süvatunnetust, kuid see ei teisenenud kogemuslikuks hingeseisundiks.

 

Lange leht, ja närtsi, lill,

kasva, öö, ja kärbu, päev,

õnnis sõnum iga leht,

sügispuust mis lendu läeb.

 

„Lageda laulud“ hingas küll laulutsükli muusikalistes passaažides, kuid ei toonud sellesse uusi tuuli ega uut ulatuslikku mõõdet. Muusikalise materjali „ümberstruktureerimine“ (luuletused on ümber paigutatud ning vahele on põimitud lõike Kõrvitsa teosest keel­pilliorkestrile „Labürindid“) jäi mõistetamatuks ja pigem lõhkus sidusust kui lõi uut tervikut.

Kõrvitsa muusika oli sedavõrd kütkestav, et aeg-ajalt avastasime end kulgevat muusikaga omadele mõtteradadele, mil koreograafia muutus tähtsusetult liikuvate kehade mustriks ning kaasaminek koreograafi loomelennuga katkes. Vanemuise koor ja keelpilliorkester kõlasid imeliselt ja tõusid lavastuse keskmesse. Nii juhtuski, et etendus tervikuna ei puudutanud: nautisime muusikat, tantsu, lummusime visuaalsetest piltidest, kuid tervikut – seda etenduskunstide maagiat – ei sündinud. Lavastus vajutas pigem killustatud ja ainuisikulistele kogemussensoritele kui kollektiivsele kogemusele. Eraldi vaadatuna oli kõiges tabamatut teatraalset „miskit“, kuid tervikuna see paraku meie vaatajakogemusele mälujälge ei jätnud.

 

Miks arvasin, et tähed, kuu

võib võtta hommiku hall vaev?

Öö märgid olid nemad vaid –

ja minu hing on päev!

 

Lavastuse kavva võtmine on Vanemuise teatri kunstilise juhtkonna poole pealt igati tänuväärne ettevõtmine: harva näeb Eesti teatrilavadel tantsitud kantaate, mis nõuavad suurt panust kogu teatri loominguliselt tiimilt. Siinkohal tõusevad erksalt esile mälupildid mõningatest lavastustest meie balletiloos (sh Mai Murdmaa „Eesti ballaadid“ ja „Surma ja sünni laulud“, Ülo Vilimaa „Kodalased“, Mare Tomminga „African Sanctus“ ja „Carmina burana“), kuid kas praegune lavastus ennast aastate pärast mälus peegeldab, on võimatu arvata. Igal juhul tasub see lavastus kogemist, sest kätkeb oma teekonnal tunnetatud tabamatusesse mitmeid kordaminekuid.

 

Koos kõndigem, koos kõndigem,

vaid meie kaks sel teel –

nii hellalt hoiab sind mu meel,

sest ainus sa, kes alles veel …

 

1 Siin ja edaspidi katkendid Emily Brontë luuletustest Doris Kareva tõlkes.

2 Tõnu Kõrvits, tsitaat kavalehelt.

3 Wang Yuanyuan, tsitaat kavalehelt.

4 Wayne McGregor (1970), briti nüüdiskoreograaf, kelle teost „Symbiont(s)“ võis Estonia laval näha 2013. aastal.

5 George Balanchine’i (1904–1983) looming on rõhutatult abstraktne ja mitteväljendav, Estonias on näidatud tema lavastust „Who Cares“ (2010). Uwe Scholtzi (1958–2004) loomingust on Estonia laval onud „Teine sümfoonia“ (2009).

6 Wang Yuanyuan, tsitaat kavalehelt.

7 Tõnu Kõrvits, tsitaat kavalehelt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht