Tere tulemast profiliigasse!

Anneli Saro

Pedajase lavastus suhestub Kiviräha romaaniga pigem lihtsustavalt kui rikastavalt.   

“Rehepapp”: Rehepapp (Sergo Vares), Kubjas Hans (Nero Urke) ja Lumememm (Ursula Ratasepp). Ants Liigus

 

A. Kiviräha “Rehepapp”. Dramatiseerinud Taago Tubin, lavastanud Priit Pedajas, kujundanud Pille Jänes, mängivad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 22. lennu üliõpilased.

Esietendus 17. II Endla suures saalis.

 

Andrus Kiviräha postmodernistlik pseudomütoloogia “Rehepapp” on nüüd neli korda eesti teatri lavale pääsenud, mis romaani tihedust ja kõnekust arvestades pole mingi ime. Kiviräha teose eepilist voolavust, paljusid tegevusliine ning üleloomulike tegelaste rohkust silmas pidades pole samas imestada, et teatrimehed on selle materjaliga oma hambad murdnud. Kõige puhtamalt ja jõulisemalt teostas “Rehepapi” Taago Tubin koos Võru Teatriateljee näitlejatega 2001. aastal. Tubin kärpis romaanist välja paar selgemat tegevusliini ning lavastas need peaaegu realistlikus laadis, mida nihestasid harrastusnäitlejate kergelt teatraalsed intonatsioonid. Seda tugevama poeetilise ja ilmavaatelise tähenduse sai aga Pierrot’ks riietatud Lumemees.

Kiviräha enda dramatiseeritud ning Hendrik Toompere juuniori Eesti Draamateatris lavastatud “Rehepapp” (esietendus 2001) rõhus rohkem (lava)maailma müstikale ning lavastusmeeskonna abiga sugestiivne atmosfäär saavutatigi, kuid näitlemise rõhutatud dramaatilisus mõjus vähemalt mulle kuivalt ja sisu õõnestavalt. VAT-teatri ja TPÜ raadiorežii õppetooli koostöös sama kirjandusliku materjali põhjal valminud lavastust (esietendus 2001) ei õnnestunud mul näha. 

Priit Pedajase tõlgendus jääb kontseptsioonilt ja stiililt kahe kirjeldatud lavastuse vahepeale. Tubina dramatiseering annab lavastusele küll tugeva selgroo, kuid näitlejate mäng, eriti esimeses vaatuses, meenutab püüdlikult tehtud kooliteatrit: ebausutavad teatraalsed intonatsioonid, ühetasane mäng, stereotüüpsed žestid ja misanstseenid, vaevu adutav lavaline ebakindlus ning vahepalaks mõned head lavastuslikud leiud. Kooliteater on Eestis küll väga kõrgel tasemel, aga kannab siiski kergeid asjaarmastajalikkuse märke. Kõike eelnevat saaks öelda muidugi palju leebemalt või vihjelisemalt (nagu tegi nt Kivisildnik 7. märtsi Postimehes), kuid mu südant hakkas vaevama “Rehepapi” külalisetendusel Tartus toimunu. Kui ma ausa inimesena pärast näitlejate kaht tagasikutsumist saalist lahkusin ja oma riided võtsin ja isegi siis veel, kui teatri välisuks mu selja taga kinni vajus, kostis saalist vaimustunud aplaus. Muidugi, näitlejaüliõpilaste diplomietendused on meie kultuuriruumis alati sündmus olnud. Kuidas mõjub petlik ovatsioon noorte, kohe kutsediplomini jõudvate näitlejate enesehinnangule, seda on mul tõesti raske ennustada. Jutt elukestvast õppest ja treeningust polevat meie teatrites ka just kuigi populaarne, muidu võiks veel väikse irooniaga ohata: noortel pikk elu ees, küllap õpivad. “Rehepapist” lubab ausalt rääkida seegi, et 22. lennu varasemad õppelavastused “Loomade farm” ja “Lemminkäinen” on loonud kursusest põneva pildi ning on ka kriitikas saanud hea tagasiside osaliseks. Nii et tere tulemast nüüd profiliigasse!

Kuna näitlejatöö kategoorias imet ei sündinud, siis keskendugem lavastaja- ja kunstnikutöö analüüsimisele. Mul isiklikult oli päris raske mõista lavastuse kontseptsiooni. Tundub, et Priit Pedajas oli läinud liikvele nn ansamblilavastuse ideest, nagu ta seda tegi 18. lennuga, lavastades Alveri “Lugu valgest varesest” (1995) ja Kõivu “Peiarite õhtunäituse” (1997). Paistab ka silma, et nagu 18. nii koosneb ka 22. lend paljudest väga huvitava psühhofüüsisega näitlejatest, kuid erinevalt oma vanematest kolleegidest 22. lend “Rehepapis” ansambliks ei sulandunud, kuigi katset tehti. Samas polnud tegelaste sotsiaalse ja ilmavaatelise positsiooni või näitlejate mänguvõtme selget eristamist samuti vajalikuks peetud: nt Sergo Varese Rehepapp näis olevat talumees nagu teisedki ja oma hingelaadilt üsna lähedane Nero Urke Kubjas Hansule, Ursula Ratasepa Lumememm ja Laura Petersoni nõid Minna naised nagu teisedki jne. Mänguliselt eristus vaid Tõnn Lambi Õuna Endel oma hea lavalise orgaanikaga.

“Lugu valgest varesest” ja “Rehepappi” seob ka mingi väga meeldiv leebe ja kerge mänguline atmosfäär ning teksti kooris retsiteerimine ­– flegmaatiline räpp. Iseküsimus on, kuidas selline helge atmosfäär ning ilmateadete poetiseerimine Kiviräha iroonia ja sarkasmiga loodud maailmaga kokku sobivad või mida sellele juurde annavad. “Räpinumbrid” mõjusid lõpuks siiski liiga iseseisvate ja koolikavalikena. Ning miks kasutati korduvalt motiivi Bizet’ “Carmenist”, jäi mulle samuti arusaamatuks. 

Pille Jänese lavakujundus ja kostüümid on talle omaselt napis naturaalses stiilis, kuid lahendatud esteetiliselt ja efektselt. Lavategevus käib eesti maastikule iseloomulikult heinasaadude taustal, mis vajaduse korral pöörlevad kui vurrkannid. Rist heinakuhja otsas torkab silma, kuid tundub täiesti loomulik, sest see võib olla kärbise ots või ristimärk oma vara kaitseks. Kui saadude tagakülgedelt tulevad välja kirik, kulduksega mõisahäärber või talutare, siis mõjub ehitusmaterjal hoopis pilliroona. Samas tundus hall foon olevat kunstikavatsuseta töökeskkond, mis palus täitmist. Kaltsukasukatesse riietatud ning takuste parukate ja hallide nägudega külamehed nägid välja nagu muinasjututegelased või koopainimesed, nii et lavastuse tegevusaeg paigutus seega väga ammustesse aegadesse.

“Rehepapis” oli mitmeid kauneid välgatusi, mõjuvaid lavastuslikke leide: vist esimest korda “Rehepapi” lavastamise ajaloos oli kratt lendama saadud ja seda lihtsa köie abil, millest illusiooni loomiseks piisas. Ning millise vilumuse ja elegantsiga Lauri Lagle Vanatühi Kupjal kaela kahekorra käänas! Puhas töö!

Kokkuvõtteks tuleb kahetsusega nentida, et Pedajase lavastus suhestub Kiviräha romaaniga pigem redutseerivalt ja lihtsustavalt kui rikastavalt ehk siis mõjub pigem illustratsiooni kui tõlgendusena.  

Raamatulevisse on just jõudnud Hasso Krulli essee “Loomise mõnu ja kiri”, kus ta käsitleb väga põnevalt näiteks eesti folklooris ilmnevat inimeste ambivalentset suhet põrguga ning rehepapi tüüpi tegelasi kui rahvusvahelise triksterite perekonna liikmeid jms. See essee annab ka uue võtme või vähemalt paremad prillid Kiviräha “Rehepapi” lugemiseks ja lavastamiseks. Krull lõpetab oma jutu järgmise õpetussõnaga, mida pole liiast tsiteerida ka selle lavastuse kontekstis: “Kui tänapäeva inimene läheneb vanarahva pärimusele, ei saa ta seda teha nagu peremees, kes mäel suitseid raputades kutsub kadunud hobust. Veel vähem saaks ta seda teha nagu ori, kes läks otsima käsu peale ja muidugi ei leidnud. Ainus hästi sobiv roll on vaeslapse oma, kellele ootamatult kingitakse varandus, mille päritolu ta ei tunne ja mille kasutamise viisi talle ette ei öelda.”