Tõehõnguline „Vale“

Lugu kirest, vägivallast ja manipuleerimisest on väga inimlik ja universaalne ning sobib igasse riiki, ajastusse ja poliitilisse režiimi.

AURI JÜRNA

Kellerteatri „Vale“, autor Nick Rongjun Yu, tõlkijad Toomas Täht ja Kaspar Gräzin, lavastaja Toomas Täht, kunstnik Karmo Mende, helikujundaja Ove-Kuth Soosaar, valguskujundaja Priidu Adlas. Mängivad Andres Roosileht ja Rauno Kaibiainen. Esietendus 29. IX Kellerteatris.

Viieaastane Kellerteater on üks omalaadsemaid teatreid Eestis, sest lisaks püssirohuaida sumedale mängusaalile täidavad mängukava selgelt kureeritud põnevus- ja krimilood. Võib öelda, et selline piiratud suundumus on luksus, mida saab endale lubada vaid väike erateater, kuid ka 80kohaline saal tuleb kuidagi täita.

Seejuures tundub pärast viit hooaega, et Vahur Kelleri loodud ja nüüd uue kunstilise juhi Andres Roosilehe käe all jätkav teater on edukalt oma koha ja publiku leidnud. Veelgi enam: Kellerteatri vaikselt kasvav populaarsus on tõestanud eesti publiku isu põnevate, süngete ja seni meie lavadelt puuduvate näitemängude järele. Meelierutavate lugude, ajaloolise hoone ja maitseka teatribaari kombinatsioon loob mõnusa kultuuriklubi hõngu, kus seltskonnaga veiniklaasi juures kõditavate mängude üle arutleda. Kui tavaliselt piirduvad teatrikohvikud külastajatele etenduse eel ja vaheajal kiire koogi, salati ja kohvi-konjaki pakkumisega ning harva on need kohvikud nii hubased, et tahaks seal pikemalt istuda, siis Kellerteatri ruum on kompaktne ja mõnus, nii et piir kohviku ja teatri vahel peaaegu kaob.

Eesti kultuuriruumis kerkib sellega sarnast kohta otsides mõtteisse vaid Rakvere teater, aga näiteks Suurbritannias on pubiteatri traditsioon väga pikk ja mitmekülgne. Viimastel aastatel kipub selliseid asutusi küll aina vähemaks jääma, kuna mingit märkimisväärset sissetulekut ega kunstilist taset neist ei sünni. Ometi on selles midagi sümpaatset ja sooja, kui pretensioonitus pubis paar õlut võtta, siis sõbralikult aasiva seltskonnaga natuke teatrit vaadata ning pärast koos näitlejatega edasi jõmistada. Iseloomutute kassahittide, sisseostetavate pakettlavastuste ja piletite pööraste hindade kõrval on sellised väikesed tegijad ja ilutulestikuta kodused õhtud väga värskendavad.

Teine tänuväärne osa Kellerteatri eksistentsist on huvitav repertuaar. Kuigi mitmed teatrid (sh Kellerteater) on hakanud füüsilisest kavalehest võõrduma, oleks just „Vale“ puhul olnud huvitav lugeda hiina näitekirjaniku Nick Rongjun Yu ja tema näidendi sünni kohta. Muidugi oskab tänapäeva inimene guugeldada, aga erinevalt kriitikust ei pruugi iga vaataja seda teha, mistõttu oleks väike tutvustav tekst üldhariduslikus mõttes kasulik.

Niisiis: „Vale“ (inglise keeles „Behind the Lie“) sündis pärast seda, kui Yu oli 2001. aastal kirjutanud populaarsele Shanghai raadiosaatele „Criminal Unit 803“ mitmeosalise loo ning tänu kuulajate kiitusele telliti temalt ka järgmine töö. Yu sukeldus raadiosaate aluseks oleva kriminaalüksuse toimikutesse ning palus näha ka ülekuulamisruumi. Selles kitsas keldritoas, kus oli vaid tool ja ühelt poolt läbipaistev sein, sündiski näidendi idee. Lisaks piiratud, manipuleerimist võimaldavale ruumile ja tänapäeva linnainimeste jahedale isekusele uurib Yu oma loos lähemalt mehe ja naise suhteid.

„Yu mõistis, et see peab olema lavateos, mitte kuuldemäng, ning see näidend peaks olema kahest mehest, kuigi nad räägivad enamjaolt naisest. Nagu mainitud, on näidend pealtnäha ülekuulamisest, kuid pealispinna all vaadeldakse tänapäeva linnaelanike suhtumist üksteisesse ning Yu sõnul eelkõige meeste ja naiste suhteid. Ta ütleb, et lavastuse tegelik vastasseis ei ole politseidetektiivi ja kahtlusaluse, vaid mehe ja naise vahel, kusjuures naine on tugevam. Ta peab naist võitjaks (hoolimata sellest, et ta on mõrva ohver) ja mõlemat meest kaotajaks, lisades, et mulje meeste ja naiste jõu tasakaalutusest jäi talle just Shanghais näidendi kirjutamise ajal.“*

Kui nüüd lisada kunstiteose sünniloole ja psühholoogilistele allhoovustele veel ühiskondlik iseära ehk Hiina Rahvavabariigis looja eneseväljendusele kehtestatud reeglid, muutub „Vale“ veelgi huvitavamaks. Yul on oma teiste tekstidega olnud mitmeid kokkupuuteid riigi tsensuuriga, aga „Vale“ puhul rakendas ta enesetsensuuri, et vältida ametnike tähelepanu. 2003. aastal muutis ta koostöös lavastaja Xiong Yuanweiga mitmeid märgilisi detaile oma näitemängus: tegevuskohaks sai Shanghai asemel Venezuela, uurija ja arst said omale nimedeks Julio ja Frank ning nõbu, kellega surnud naisel oli afäär, muutus narkootikumide ja relvade vahendajaks. Lisaks muudele pisiasjadele tekstis suunas lavastaja tsensorite tähelepanu mujale, kasutades ladinaameerika muusikat, andes näitlejaile prillid ja habeme (Hiina teatris tähistatakse nii sageli välismaalasi) ning rõhutades loo välismaisust meedias. Nii muutus näidend, mis oma teemade ringiga (vägivaldne kuritegu, abielurikkumine, seksuaalsus, intsest, amoraalne politseinik) olnuks Hiinas lubamatu, tänu ladinaameerika maskile vastuvõetavaks.

Toomas Tähe lavastuses pole teose hiina päritolu kuskilt paista – ja polegi vaja. Iseenesest on lugu kirest, vägivallast ja manipuleerimisest väga inimlik ja universaalne ning sobib igasse riiki, ajastusse ja poliitilisse režiimi. Seega on taustajutt lihtsalt huvitav konteksti mõttes ja Kellerteatri lavale jõudnud „Vale“ toimib selletagi kenasti. Yu tekst on varustatud äärmiselt põhjalike remarkidega, kirjeldades ülitäpselt ruumi, atmosfääri ja tegelaste reaktsiooni, aga tegelikult on loo toimimiseks vaja lihtsalt üht klaustrofoobiat põhjustavat ruumi ja kaht võimekat ja detailitäpset näitlejat.

Samamoodi nagu ladinaameerika krimilugu varjab autori ühiskonnakriitikat, varjavad tegelaste sõnad nende tegelikke mõtteid ja tegusid. Andres Roosileht ja Rauno Kaibiainen on mõlemad filigraanse mänguoskusega paindlikult reageerivad näitlejad, kes toetuvad oma mängus võrdselt tekstile ja partnerile. Vaid nii saigi Kellerteatri lavale sündida erutavalt etteaimamatu ja süngelt nüansirikas põnevik, kus on peale krimiloo hulganisti nukrust, üksildust ja hirmu. Hetked, mil kinnipidamisruumi uks avaneb, kuid ülekuulatav eelistab ebaledes omaseks saanud puuri, tõmbavad valusalt selge paralleeli reaalsusega, mil tuntud kehv variant parema uue üles kaalub. Nagu tellitult joonistas esietendusel sellele tähendusele suure punase ringi ümber üks eksinud liblikas, kes ülekuulamisruumis ringi lendas ja vaheajal väljumast keeldus.

Hea põnevik (inglise keeles tore sõna „whodunit“) sisaldab tavaliselt ikka mitut mahlast pööret ja puänti, kuid hoiab oma saladust viimase hetkeni – kuni publiku oletused on juba mitmesse suunda laiali jooksnud. Nii avaldab ka „Vale“ oma lahenduse alles siis, kui justkui kõik on juba selge ja lõpetatud, kui niidiotsad on näiliselt loogiliselt kokku sõlmitud ning kahtlustav kõhutunne rahunema hakkab. Just siis klõpsab tõde oma lambi põlema ja üllatunud publik hakkab ootamatu selguse peale tahtmatult muhelema. See kõditav üllatus ongi põhjus, miks meeldivad paljudele õudukad, põnevikud, müsteeriumid ja hämarad mõistatused. Ju see on ka põhjus, miks tundub Kellerteater pärast viit aastat ikka värske ja uus.

Claire Conceison, The world and works of NickRongjun Yu. – Theatre Journal 2011, nr 63.