Tüviteksti õiekobarad kerges tuulepuhangus

Ingomar Vihmari dramatiseering liigub läbi A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ V osa õige kärmesti, eks ka omajagu konspektiivselt, mistõttu algteksti tundmine tuleb tingimata kasuks.

PILLE-RIIN PURJE

Endla teatri „Tõde ja õigus V“, autor A. H. Tammsaare, dramatiseerija, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, valguskunstnik Margus Vaigur, lauluõpetaja ja laulusõnade autor Feliks Kütt. Mängivad Märt Avandi, Andrus Vaarik, Kleer Maibaum, Tambet Seling, Ando Loosaar, Karin Tammaru, Kadri Rämmeld, Kaido Torn, Priit Loog, Jaan Rekkor, Ireen Kennik, Inger Lilles-Nestor ja Ago Anderson. Esietendus 2. II Küünis.

„Üldse aitaks kahe inimese eluks, kui nad milleski teineteist mõistavad, sest siis poleks nad enam päris pakk-kastid, mis täidetud tundmatu kaubaga, löödud naeltega kinni ja pandud üksteise kõrvale või laotud virna. Aga inimene on uudishimuline, tema ei lepi sellega.“ (A. H. Tammsaare, „Tõe ja õiguse“ V osa, XXVII ptk.)

Ergastavad muusikaiilid. Ingomar Vihmari dramatiseering liigub läbi A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ V osa õige kärmesti, eks ka omajagu konspektiivselt, mistõttu algteksti tundmine tuleb tingimata kasuks. Päris punktiirseks on kärbitud Vargamäe noorte armuseiklused. Sestap on Oskar ja Ott laval pigem „kehad“, kellena astuvad nutika valikuna üles Endla teatri vanemlavameister Ando Loosaar, tema ka musitseerib, ning dekoraator-butafoor Kaido Torn. Kolmanda mittenäitlejana sulandub hästi ansamblisse turundusjuht Inger Lilles-Nestor uhke hoiakuga elujulge Oru Juuli rollis.

Vanaaegse inimesena, kellele algab teater tänini kavalehest, imestasin esimese hooga, et miks seekord nii õhuke kava: kõigest osaliste nimed. Kava tagaküljel on aga kirjas Vargamäe Eespere ja Tagapere sugupuud, mida põnev uurida. Kuigi „Tõde ja õigust“ on elus kümneid kordi loetud, tahaks jälle nii Mäe Andrese kui ka Oru Pearu järeltulijad romaani lehekülgedelt üles otsida ja leida. Kindlasti on lavastuse „Tõde ja õigus V“ valge kavaleht lavastaja teadlik valik, puhas leht kui teatriloo slepi ja krestomaatiakoorma hülgamine.

Kava saab seostada ka laululehega, tore oleks laval kõlavaid Feliks Küti laulutekste lugeda (et üllatus ei kaoks, võiksid laulusõnad oodata publikut alles pärast etendust). Veel üks vanamoodne idee: kui Endla teatri musikaalne trupp üllitaks lauludega helikandja, miks mitte koos meloodilise draama „Suvitajad“ lauludega.

Lavastuse „Tõde ja õigus V“ mõlemad vaatused algavad laulmisega. Eelreklaamitud on eksootilist Aafrika ja Brasiilia muusikat, laulusõnad aga suhestuvad kaasakiskuvalt ja kujundlikult Tammsaare romaani-ilmaga. Harduseni tõsine avalaul suurest puust, eeslauljaks Jaan Rekkor, äratab hinges isiklikud mälu- ja kujutluspildid, eks ole igaühel meist oma Vargamäe, oma hingepaik ja lapsepõlvemaa; seejuures kandub mõte „Tõe ja õiguse“ kui tüviteksti püsivusele. Lüürilist laulu tuulest alustab Karin Tammaru ja sellega liituvad naishääled, see paneb puuoksad õõtsuma. Kolmas laul lisab üllatusekrutski, seda enam et laulavad Andres ja Tiina – sest Märt Avandi ja Kadri Rämmeldi duetis oleks kummagi tegelaskuju nagu selgemini kohal, Rekkor ja Tammaru justkui ei olnudki veel Oru Karla ega Mäe Elli. Pealegi läheb laul veidrast võõrast olendist sama hingetõmbega üle Andrese ja isakoju naasnud Indreku kahekõneks.

Mitmekihilise tekstiga laulu esitab Tambet Seling (Mäe väimees Sass), sesse sõnumisse tahaks üksipulgi süveneda. Teise vaatuse avalaule kannab kompromissitu naiste vägi. Saunalaulus, solist Inger Lilles-Nestor, on tugevaid Vargamäe võnkeid, aga ka värskeid iroonialeili sahmakaid, taustaks meeste vahvad kohmetud mühatused. Kleer Maibaum (Mäe Maret) lõpetab mahlakalt ja konkreetselt „muusikali“. Lisaks elavas esituses lauludele pakub Vihmar temale nõnda iseloomulikke laulukatkeid n-ö raadiomuusikana, rohkem lauldakse emakeeles, ent sekka võõraski. Muusikaiilid ergastavad vaataja vastuvõtlikkust ja teravdavad taju, raputavad kulunud mõttemallidest lahti.

Avardavad mälupildid. Vihmari lavastus(t)es on kunskoppi. Kuidas timmida vastuvõtjana tundeid ja mõistust, see on tema loomingu puhul aina kütkestav küsimus. Liigpüüdlik, Andrese kombel jonnakas tähenduste otsimine võib teadagi viia sohu ja rappa, aga kui see tõe ja õiguse kirg tasakaalustada Pearu hasartmängurliku verega, on saalis pidevalt põnev.

Teine mõnus ja õrritav küsimus on, mil kombel vaagida näitlejate rollisooritusi, kuidas jookseb, vonkleb, siugleb karakteriloome ja distantseerumise piir. Vihmar on sõnastanud eesmärgi puhastada lavailm olustikulisest ning vabastada tegelased tarbetust tundlemisest. See tulebki laval hästi välja. Näiteks kui Maret peidab näo kätesse, tähistab see nuttu, enamat pole vajagi. Kõige markantsem moment on, kui Pearule tuuakse korraks kargud ja Priit Loog demonstreerib pikaldast vanameheliipamist: et vaadake nüüd ära, ma oskan küll karkude najal longata nagu Kaarel Karm muiste. Aga Pearu olemus pole ju selles, vaid ikka mõtteilmas ja hingeelus.

No kui juba jutt Pearu Murakale läks, siis olgu kiidetud selline rollijaotus, halleluuja! Ja ma ei pea silmas menu- ja peibutustasandit, kuigi eelreklaamijad haarasid õhinal Loogi filmislepist kinni. Parasjagu tragikoomilinegi, kuis Märt Avandi ja Priit Loog „Ringvaate“ diivanil ontlikult vastavad, mismoodi on saanud Tanel Toomi suurfilmi „Tõde ja õigus“ (Allfilm, 2019) Andresest laval Pearu. Tahan siinkohal, võib-olla mõne meelest ketserlikult, kuulutada, et suurfilmi tegelik teene Priit Loogile on tema edasine areng teatrinäitlejana. Ilmselt ei oleks Loog ilma Andreseta saanud mängida Raimond Uusküla rolli Ivar Põllu lavastuses „Serafima + Bogdan“ (Tartu Uus teater, 2021) ega nüüd Pearut.

Ent natuke melanhoolseks teeb see „film igavene – teater kaduv“. Keegi ei märka mäletada, et Märt Avandi on mänginud viienda osa Indrekut. Nimelt Eesti teatri aastal 2006, lavastuses „Vargamäe kuningriik“ („Tõe ja õiguse“ V ja I osa põhjal dramatiseerinud Urmas Lennuk, lavastaja Jaanus Rohumaa, Endla ja Rakvere teatri ühistöö). Nõnda seisab Avandi nüüd, vana Andresena, justkui iseendaga silmitsi. Just teatriajaloo seda laadi seosed äratavad mälestusi ja mälestuste mälestusi – enne küll tõdesin, et valge kavaleht ei tegele möödanikuga – ning vaataja isiklikud mälupildid muudavad lavastuse avaramaks ja osasaamise rõõmsamaks.

Näiteks kui laval kohtuvad praegu vana Andres ja Tiina, kui Andres nagu kogemata Tiinaga viivuks õige ligistikku seisab, tulebki meelde, mismoodi Avandi oli Indrek ja tema Tiinaks oli Karin Tammaru. Ja ma näen armastusest väsinud Tiinat inglite kätel, ehkki praegu mängib Tammaru hoopiski Ellit, kuidagi teistmoodi väsinu või varavanana. Nüüd aga keerleb Kadri Rämmeldi Tiina oma unelmais, Indreku tehtud jalad all, otsekui kannaksid inglid tedagi kätel. Ja seda vaatlevad nii Avandi Andres kui ka Andrus Vaariku Indrek.

Ja veel: „Vargamäe kuningriigis“ Albu vallas mängis Ago Anderson laheda lustiga koer Pollot. Nüüd on tema rolliks Oru Eedi. Anderson kujutab seda peast haavata saanud lolli poissi täiesti stambivabalt, ootuspäratult. Oma vagusa tõsiduse varjus mõjub Eedi hiilivalt ohtlikuna.

Tegelaste suhteline vanus. Vihmari lavastuses ei kattu rolli ja näitleja vanus, aga tuleb välja, et see ei eksita põrmugi. Kõik loksub paika selsamal hetkel, kui õde Maret ütleb Indrekule, et küll on vend vanaks läind, mispeale isa Andres kostab: mina olen varsti ainus noor Vargamäel. Just see vanuste suhtelisus aitab jälgida elu Vargamäel eelarvamusvaba pilguga.

Kui veel katsuda kõrvutada Andrest ja Pearut, näikse lavastus olevat Pearu suhtes poolehoidvam. Vanaperemehe kiusakas, ent siiski siiras mure vahmiili ja Oru pärija pärast on ühtaegu surmtõsine ja läbinisti mänguline. Veel üks nauditav mälutasand tekib tänu Jaan Rekkorile, kes Oru Karla osas – on ju Rekkor olnud kord noor Pearu („Tõde ja õigus I“, Margus Kasterpalu dramatiseering, lavastaja Andres Noormets, Ugala teater Vargamäel, 1997), sestap kumisevad veart kellad temagi kuulmetes. Olgu Rekkori Karla kuitahes möhmus, partnerluses Pearuga pragiseb sädemeid, tuntav on mängu ilu. Üks kõrghetki on isa ja poja sõnaduell, mis puudutab Krõõta.

Märt Avandi tabab peenelt Andres Paasi tõredust, jonnakust, kibedust, valmis mõeldud seisukohti. Andrese arutluskäikudes on laval paratamatult kärpeid, iga tema lause taga piiritu mõtteruum, milles ütlematajätmised üliolulised.

Sama kehtib Indreku puhul, vist lausa mitmekordselt. Nähtud kahe etenduse põhjal (13. ja 14. veebruaril) oligi vahest kõige keerulisem lugeda Andrus Vaariku Indreku siseilma. Küllap on ses rollis üks põhiülesanne vältida liigagi tuttavate tekstikohtade paatost, lausuda mõtteid nii lihtsalt kui võimalik, neutraalselt, isegi hooletult. Kuni kuulsa tekstini Krõõda riidekirstu juures – see monoloog mälestuste mälestustest kumiseb ju kaasa Voldemar Panso häälega. Aga sedasinast ütlematajätmise ruumi või näitleja sisemist mängurõõmutuju, vaat seda aimus Vaariku lavaelust kitsimalt, kui Indreku puhul igatseks. Kiiduväärt, et Endla teatri mängukavas on kõrvuti kaks klassikut: Vilde ja Tammsaare. „Mäeküla piimamehe“ Ulrich von Kremeri roll on Vaarikul nauditavam kui Indrek Paas, aga eks mängureeglid ole ka võrreldamatud.

Üks lahe moment on Andrese mikrofoni võimendatud ohkamine: „Ja ikka veel ei tule viimnepäev.“ Poeg Indrek kordab seda isa kajana. See on niivõrd vihmarlik moment: siin võngub paroodia, aga ka midagi tuumakamat.

Kadri Rämmeldi Tiina oma puhtsüdamliku unistusetruudusega näikse olevat nii Indreku kui ka Andrese kaitseingel. Tiina kui võõras teeb Andrese meele justkui pehmemaks kui tütretütar Elli õunapuuõieoksaga, eks omade vastu oldagi vimmakam.

Andrese surmastseengi oleks nagu halastuseta proosaline: et võtab oma palginoti ja kõnnib teispoolsusse. Kontrastiks Pearu efektne surm, muigavas stiilis „ja siis tulen mina, üleni valges!“, puändiks veel ootamatu žest naabrimehe aadressil. Kui põhjalikumalt mõelda, on Pearu suremise rituaal justkui etendus, Andrese minek aga loomulik ja rahulik. Ja seegi sobib mõlema vintske vanamehe olemusega.

Mis puutub kostüümidesse, siis naiste kleitide maa­lähedus näikse toonitavat väärikat kestmisjõudu. Meeste riietus on eklektilisem, iseäranis Andrese tänapäine välisilme segab mõnda aega, nõuab ülemäära arutlemist, et miks just nõnda.

Autoritruu lavastus. Lavastuse „Tõde ja õigus V“ plakatil on kaks naist: Maret ja Ida. Kleer Maibaumi Maret, Krõõda tarmukas tütar, kasvab tasahaaval aina olulisemaks tegelaseks, püsikindlaks koduhoidjaks. Maibaumi Maret ja Selingu Sass mängivad iseäranis sümpaatseks abielurahva ühtehoidmise, ollakse tihtipeale ligistikku, arutatakse asjad läbi, kuulatakse ja mõistetakse teineteist, kuitahes argisel viivul kumab läbi hellus.

Teisepere Karlal ja Idal on koosolemise hetki kasinamalt, aga ka Ireen Kennik liigub Ida rollis järjekindlalt suurde plaani. Esimese vaatuse lõpu pineva arupidamise mängivad Rekkor ja Kennik murelik-vaimukaks. Ida ja Juula koosolemise hetked Pearuga on sündmusi määravad.

Lavakujundus on lakooniline. Asjalikud tellingud näikse viitavat ehitusele – Vargamäe tulevikule? Hallika läbipaistva vahe-eesriide taga, kuhu Margus Vaiguri valguskujunduse kiired lisavad päikselist soojust, näeme Krõõda riidekirstu. See on kestmise kese nagu avalaulu suur puu.

Vihmari lavastus kinnitab, et Tammsaare elutunnetus ja inimesekäsitus ei ole kuidagiviisi aegunud. Kuigi laulud ja mõned üllatused lisavad ulakaid knihve, on lugu vägagi autoritruu. Saab mõelda noortele ja vanadele, inimesele ja jumalale, äraminekutele ja tagasitulekutele. Ja sellele, kuidas miski ei lähe nii, nagu mõtled. Tammsaare on ikka nii üdini oma. Vargamäe puutüvesid, õunapuuõisi ja tuulepuhanguid taas kogedes ei ole me üksteise kõrval kui tundmatu kaubaga täidetud ja naeltega kinni löödud pakk-kastid, vaid uudishimulised inimlapsed. Lootuses, et oskame avada üksteist ka purustamata.

Lavastuse lõpp saabub järsku. Kõik hõikavad Oskarit. On neis hüüetes rohkem ärevust või ühtehoidmist? Küllap mõlemat. Igal juhul kumiseb kaasa romaani eelviimane lause. „Jah, nii see siinilmas on,“ vastas Indrek alistunult, „ikka kannatab kusagil keegi, kui sünnib õnn.“