Triinu Ojalo: teatri kunstiline juht on kahe tule vahel

Tambet Kaugema

Pärnu Endla teatrimajas plaanitakse võtta kolmanda mängupaigana kasutusele kaua tühjana seisnud ärklisaal. Mullu detsembris lahkus ametist Pärnu Endla pealavastaja Tiit Palu ning tema asemel täidab nüüd juba ligi aasta kunstilise juhi kohuseid teatri dramaturg Triinu Ojalo. Jaanuaris saab teil täis aasta Pärnu Endla kunstilise juhi kohusetäitjana. Millised on olnud – nii sisekaemuse korras – selle aasta tähtsamad töövõidud ja raskemad hetked?Triinu Ojalo: Kuigi olin teatris dramaturgina varem kokku puutunud kunstilise juhi töö eri tahkudega, päris lõpuni ma kõike, mõistagi, ette näha ei osanud. Teatrist väljapoole paistva tegevuse kõrval, millest ehk peamine on repertuaari koostamine, on selle töö juures palju ka väikesi asju, mis nõuavad teatri igapäevaelus tähelepanu, aega ja kohalolu. Niisiis oli see mõneti pea ees tundmatus kohas vette hüppamine, ent muidugi oli mul päästerõngas ümber jala, meie lavastajate ja näitetrupi usaldus andis palju tuge. Kuna osa repertuaari oli juba pikemalt ette paika pandud, siis praegu on minu kavandatud hooajast tegelikult läbi alles pool.Tähtsaks töövõiduks pean üle pika aja väljaspool teatrimaja tehtud suvelavastust „Seljatas sada meest”, lavastajaks Kaili Viidas. Lavastuse ellukutsumine vanalinna põhikooli võimlas nõudis meie töökodadelt, tehniliselt ja loominguliselt meeskonnalt eneseületust. Südame alt teeb soojaks see, et Ervin Õunapuu oli sügisel nõus tegema meil autorilavastuse „Pühamatest pühamad”. Lavastuse ideede või vormiga ei pea tingimata nõus olema, aga külmaks ei jäta see kedagi. Erinevalt suuremast osast eesti teatrist ei ole Õunapuu teater tõlgendusteater, ta ei võta lavastajana endale tõlgendaja rolli, vaid pakub seda publikule. Õunapuu esitab ideed, pakub vihjeid ning iga vaataja saab loo oma peas ise kokku panna.

Kolmas rõõmustav asi on alles töös: tahame järgmisest aastast võtta teatrimajas kasutusele kolmanda mängupaiga, pikka aega tühjana seisnud ärklisaali. Teatri repertuaari planeeritakse umbes aasta ette, mistõttu jääb aeg-ajalt puudu paindlikkusest. Teinekord tuleb aga mõni idee kohe teoks teha, mõni tegija kohe tegema kutsuda, aasta pärast ei pruugi see olla enam aktuaalne. Nii sündis mõte kohandada ärklisaal nn valgeks saaliks ning muuta see etendamiskõlblikuks. Sellest peab tulema labori tüüpi saal umbes 50–70 vaatajale, kus saame riskivabamalt mängida ja katsetada. Seejuures on mõte pakkuda igal hooajal mingiks perioodiks seda saali residentuuri korras noortele teatritegijatele – teatrisaali rentimise taha jäävad teinekord mitmedki huvitavad ettevõtmised.
Aga nagu ikka, toob vastutus kaasa unetuid öid ja pinget. Varem, tavalise teatritöötajana, oli mugav asjade üle kolleegidega lihtsalt arutada, aga vastutajana tuleb ideid kaitsta ja ellu viia ning mõtete realiseerumist jälgida. Muretsen väga sellepärast, et meie loomingulisel meeskonnal oleks oma töö tegemiseks head tingimused ja võimalused. Loomulikult tahaksin, et kõigil oleks trupis samal määral põnevat tööd, aga praktikas ei ole seda kahjuks alati võimalik saavutada, see sõltub nii paljudest asjaoludest. Raske on ust enda järel kinni panna ja täiesti välja lülituda, ikka tulevad teatriasjad koju kaasa.

Eesti teatrilugu teab varasemastki juhtumeid, kui teatri kunstiliseks juhiks ei olnud lavastaja või näitleja, vaid dramaturg. Meenub Sven Karja Vanemuisest ja varasemast ajast Ülev Aaloe siitsamast Endlast, ent eks ole neid olnud veelgi. Kas selline mittelavastava kunstilise juhi taust annab suhtluses trupiga kuidagi tunda ja muudab elu keerulisemaks?
Kindlasti on see mõneti teistsugune olukord, sest lavastav juht näeb ja tunneb näitlejaid ka otseselt tööprotsessi kaudu. Ent dramaturgina osalesin ka varem üpris aktiivselt lavastusprotsessis, ma tunnen Endla inimesi hästi. See, et ma ise ei lavasta, ei tee seda tööd keerulisemaks, keeruline on see nagunii ja pigem muudel põhjustel. Eeskätt seetõttu, et kunstiline juht asub kahe tule vahel: ühelt poolt administratsiooni ja teiselt poolt loometrupi ootused. Tihti lähevad ka loomeinimeste seas hinnangud lahku. Teatritegevuses on suhtlus äärmiselt oluline, selleks peab olema loodud usalduslik õhkkond, tuleb kuulata erisuguseid arvamusi, suhtuda üksteisesse respekteerivalt. Vajaduse korral tuleb otsuste tausta inimestele põhjalikult ja ausalt selgitada. Mind on kolleegid palju õpetanud.

Kui silmitseda Eesti teatri tervikpilti, kas Endla eristub sellest millegi täiesti ainuomase poolest?
Endla põhikirjas on punkt, et ainsa oma piirkonna etendusasutusena peab teatri repertuaar olema mitmekülgne nii sisult kui ka vormilt. Seetõttu ei ole Endlal kunagi olnud väga ühesuunalist kunstilist palet, eriilmelised tegijad on teinud siin väga mitmelaadilist teatrit. Endla väärtus ja isikupära on meie inimesed, kes teatri nägu oma loomingulise tegevuse kaudu kujundavad.

Kuidas pannakse kokku Endla repertuaar? Kas kummitab repertuaariteatrite põhiline häda, et püüd olla võimalikult paljudele publikukihtidele meelepärane annab tagasilööke kunstilises tasemes?
Praegu on tõsiasi see, et üle poole oma eelarvest peab Endla ise teenima. Võiks ju öelda, et nii ongi repertuaari koostamisel tugevad piirangud, aga ma ei suhtu sellesse nii. Kui nii mõelda, siis oledki ise juba lati allapoole lasknud. Tegelikult tuleb seda võtta pigem proovikivina. Teatrit ei tohi teha küüniliselt publikuga arvestades: võtta riiulilt mõni mujal maailmas või varem Eestis laineid löönud komöödia või muusikalavastus ning kalkuleerida peas arvud kokku. Publikut ei saa alahinnata. Teha tuleb ikka neid lavastusi, mis endale huvi pakuvad ning millega on publikule midagi öelda. See paistab lavalt kaugele ära, kui tegijad ainult teesklevad huvi mängitava lavastuse vastu. Olen kogu aeg rõhutanud, et ka valikute sees saab teha valikuid. Valida tuleb sellist materjali, mille puhul saavad tegijad midagi juurde õppida, teha midagi uut, et end erialaliselt täiendada. Ükski žanr ei ole ju halb iseenesest, kõik oleneb ikkagi sellest, mida selle materjaliga teha, kuidas ise sellesse suhtuda. Peen komöödia on vägagi keeruline kunst – alates vaimuka materjali leidmisest kuni teostuseni välja. Ei ole vaja jagada oma peas lavastusi hierarhiasse publikulavastused versus kunst. Ideaalis tuleb iga lavastust teha samasuguse isikliku suhte, pühendumuse ja kunstilise nõudlikkusega, siis on tulemused paremad.
Tänavu on meie teatri külastatavus näidanud tublit kasvu. Mind rõõmustab selle juures eeskätt see, et oma publiku on leidnud ka need lavastused, mille kohta on irooniliselt arvatud, et üle viie korra me neid Pärnus küll ei mängi. See näitab, et kõik on hea tahtmise juures võimalik. Võib kõlada naiivselt, aga ma tõesti usun, et teatri missioon on ka inimeste valgustamine. Kui riigiteater seda ei tee, kes siis peaks? Kui meie ise ei näita mitmekesiste vahenditega ja eri viisil tehtud teatrit, siis publikul jääbki tekkimata valmidus selliste lavastuste vastuvõtuks. Paljude oluliste teemadega on kindlasti nii, et teatrilavastuse kaudu jõuab see tunduvalt lähemale, kui seda suudaks teha lugematu arv publitsistlikke artikleid. Ent kõik toimib ka vastupidi: ainult loojad ei õpeta publikut, vaid nende kohtumine teatrisaalis on ideede, energia ja emotsioonide vahetus.

Juba Raivo Trassi ja Tiit Palu teatrijuhtimise aegadest on Endlas järjekindlalt lavastatud eesti dramaturgiat. Kas see suund jätkub?
Kindlasti on see nii praegu kui ka tulevikus Endla repertuaari koostamise üks olulisi märksõnu. On palju teemasid ja küsimusi, mis on tähtsad ning huvitavad just meid siin ja praegu – ükski välismaterjal seda ei asenda. Oleme viimastel aastatel järjepidevalt võtnud Eesti Teatri Agentuuri korraldatavalt näidendivõistluselt mõne näidendi oma repertuaari (lavastused on teinud Andres Noormets), mitmed neist on debüteerivate autorite sulest, kellele see on tänuväärne tagasiside ja motivatsioon jätkamiseks. Lisaks sellele teeme meile oluliste teemade või tegelaste puhul koostööd autoritega ning tellime konkreetseid tekste. See võimaldab olla meie tegijatel juba algusest peale teemas sees. Nii sündisid näiteks Mart Kivastiku soomepoistest rääkiv „Kangelane” või Roy Strideri G8-vastasest protestist kõnelev „Mässajad”. Praegu valmistame koos Urmas Vadiga ette eneseiroonilist lavastust väikelinna teatrist, mis publiku meelitamiseks asub tegema absurdset kantrimuusikali. Pikemas perspektiivis on aga oodata lavastust Johannes Vares-Barbarusest ja esimestest nõukogude aastatest, mida on kunstis üpris vähe käsitletud. Selle vormib näidendiks Mart Kivastik.

Kui kaua praeguses ametis jätkate?
Endlas töötades ei ole kunstilise juhi ametisse jõudmine olnud kunagi minu ambitsioon ning kohusetäitjana tegutsemise kokkulepe direktor Ain Roostiga oligi „üleminekuaja” peale. Kuulutasime läinud suvel küll välja konkursi uue kunstilise juhi leidmiseks, aga kuna sobivat kandidaati ei tulnud, pidime leidma lahenduse, kuidas edasi liikuda. Loomenõukoguga teemat arutades jäi kõlama mõte, et võiksime katsetada kollektiivset juhtimist. Nii ongi meil praegu ametis kunstilise juhi nõukogu, kuhu kuuluvad lisaks minule lavastajad Andres Noormets ja Enn Keerd, näitlejad Indrek Taalmaa ja Sten Karpov ning valguskunstnik Margus Vaigur. On rohkem arvamusi, rohkem ideid ja rohkem kaalu. Mõistsime: peame ise seesmiselt muutuma, et olla ka väljastpoolt tulijatele atraktiivsem. Ei saa oodata väljast mõne messia tulekut, kes kõik uueks loob, sellega peab ise peale hakkama. Nimetatud nõukogu tegutseb 2013. aasta augustini, siis saab anda tehtud tööle hinnangu ning vaadata, kuidas edasi minna. Eesmärk on leida teatrile pikemaks ajaks ikkagi uus motiveeritud kunstiline juht.

*

Triinu Ojalo on sündinud 1979. aastal Tallinnas. Ta on õppinud Tallinna ühisgümnaasiumis kirjandus- ja teatriklassis ning lõpetanud Tartu ülikooli eesti kirjanduse ja teatriteaduse eriala.

Endla dramaturgina töötab Ojalo 2007. aastast, kunstilise juhi kohusetäitjana 2012. aastast.

Samuti on ta toimetanud noorte kirjandusajakirja Värske Rõhk, vedanud ja toimetanud Klassikaraadio kirjandussaadet „Tekstiluup”, korraldanud üritusi Eesti Kirjanduse Seltsi juures, olnud koos Katrin Maimikuga sarjas „Eesti lood” valminud dokumentaalfilmi „Vanad kalad” stsenarist ja režissöör.