Ühele teatripõlvkonnale on kriips peale tõmmatud

Margot Visnap

Raivo Põldmaa: „Meid on terve aasta lollitatud, nagu tagantjärgi selgub.“ Räägime oma juttu 19. novembril, kaks päeva pärast Tallinna linnavalitsuse avalikustatud hääletust. Kuidas kommenteerid seda, et Linnateatri ehitus on kahtluse alla pandud Keskerakonna korraldatud küünilise „rahvaküsitlusega” – Linnateater versus Kultuurikatel? Raivo Põldmaa: Ei pääse väikesest sissejuhatusest. Viimased viis aastat olen mina koos teatri tehnilise personaliga tegelenud sellega,  et taas alustada ehitustegevust, mis siin 1992. aastal pooleli jäi. Alustasime ju sellest, et kuulutasime koos Tallinna kultuuriväärtuste ameti ja arhitektide liiduga välja uue ideekonkursi, mis lõppes edukalt. 2003. aastal valiti välja projekt, millega oleme tegelnud kuni kevadeni 2008. Oleme läbi käinud tohutult pika tee. Arhitektid kujutavad ette, mis tähendab vanalinnas ehitusloa hankimine. Tänaseks päevaks on ehitusluba käes, oleks vaja välja kuulutada  riigihange, leida ehitaja ja raha. Kogu eeltöö on tehtud. Sellesse projekti on sisse pandud tohutu energia, neid tunde, nädalavahetusi ja suvepuhkusi, mis siia läinud, ei jõua keegi kokku lugeda. Ise olen teinud kõik, mida linn neil aastatel on minult oodanud või „tellinud” – kuigi ma pole selle eest kunagi lisatasu küsinud ega ole ka makstud, olen teatri direktorina eeldanud, et ma pean seda tegema.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kuni maikuuni oli ka linna poolt kõik korras. Siis aga juhtus midagi linnavalitsuses, kui mais ehitustegevuse alustamiseks mõeldud 30 miljonit ära võeti. Kummaline olukord kestab, on antud mitmeid lubadusi, oleme kohtunud nii linnapea kui abilinnapeaga. Mingit selgust pole saadud kuni 17. novembrini, kui täiesti ootamatult korraldati hääletus – kuulutati välja gladiaatorite võitlus. Oleme teatris otsustanud: meie selle mänguga kaasa ei lähe. Las siis linnakodanikud otsustavad. Kui linnavalitsus  tahab hääletuse põhjal otsuse langetada, siis palun.
Uus põlvkond on peale kasvanud, paljud võib-olla ei mäleta Linnateatri ehituse lugu. Unistatud on kõik need aastad, mil teater Laial tänaval on tegutsenud, aga tõsisemalt võeti kõrvalkrundi täis ehitamine ette 80ndate keskel. Tookord arutati, vaieldi tohutult ja lõpuks jõuti nii kaugele, et 8. juunil 1990 pandi pidulikult nurgakivi. Ehitati niikaua, kuni taastati  Eesti Vabariik, natuke isegi kauem, sest lepingud olid ju aasta lõpuni sõlmitud. Aga jõulude paiku läksid poolakatest ehitajad koju, riputasid kiivrid nagisse ja tagasi enam ei tulnud. Nende sümbolväärtusega kiivrid ripuvad tänini nagis. Me pole neid puutunud. Mõtlesime, et kui uus ehitaja tuleb, võtame kiivrid nagist ja läheme edasi.

Ühesõnaga – meie oleme valmis. Oleme maratoni distantsist, mis on pisut üle 42 kilomeetri,  umbes 40 ära jooksnud. Finiš juba paistis või paistab. Ent nüüd on kuskilt ilmunud inimesed, kes on hakanud finišilinti kaugemale nihutama ja eeldavad, et me jookseme lindile järele. Eks me pea nüüd mõtlema, kas istume maha ja jätame distantsi pooleli, läheme mõne teise firma organiseeritud maratonile või hakkame linti taga ajama. Meile öeldi: tehke trenni, olge tublid, tuleb start ja saate auhinna.

Läheme mõttes tagasi maisse 2008, kui te oleksite eeldatavasti ehituseks stardiraha saanud. Kuidas siis oleks edasine asjade käik kulgenud?
Ehitus pidi algama juba 2008. aasta alguses. Siis tehti ettepanek, et alustame ikkagi aprillismais, seejärel septembris 2008. Maikuus otsustas linnavalitsus, et ehitus võiks alata 2009. aasta alguses. Täna oleme seisus, et võib-olla ei alusta üldse. Meid on terve aasta lollitatud,  nagu tagantjärele selgub. Kes natukenegi viitsib kaasa mõelda, saab aru, et nii suure ehitusega seoses tuleb ette planeerida ka teatri loominguline tegevus. Me ju ehitame väga lähedal oma väikestele saalidele ja mingi aeg ei saa väikestes saalides üldse teatrit teha. Objekt on ülikeeruline, ehitusalune pind tuleb ette valmistada, auk korraks tühjaks teha ja hakata ehitama nullist. Lavaaugus on vanade kõrvalhoonete vee-,  kütte-, kanalisatsiooni- ja elektrisõlmed, mis tuleb korraks demonteerida, et need siis uute lahendustega tagasi panna. Seega umbes aasta on praegused teatriruumid kommunikatsioonideta, mistap tuli mõelda loomingulistele plaanidele väljaspool Laia tänava kinnistut. Plaanid olid tehtud: valitud repertuaar, otsitud mängusaalid. Hekseldasime läbi palju ideid ja leidsime päris hea variandi, aga kõik läheb lörri, kuna ehitus lükkub. Loomingulisi plaane ei saa nii kiiresti muuta olukorras, kus on õhus küsimus: kas ehitame või ei ehita? Nüüd oleme üritanud midagi joosku pealt muuta, et säilitada mingisugune teatritegevus.

Kõige suurem mure ongi see, et pool teatrit sisuliselt seisab – seiskasime Põrgulava. Kui teatripublik mäletab, siis Linnateater toimetas sel suvel Vargamäel. See ei olnud juhuslik ettevõtmine, nägime Vargamäes varianti: ajal, kui ehitus käib ja meil ei ole võimalik oma majas  teatrit teha, saame suvel mängida seal. Kuna järgmine tähtaeg lükkus septembrisse, oli meil pärast Vargamäed planeeritud kollektiivpuhkus. Kartsime, et ei jõua Põrgulava ära koristada, sestap tegime töö ära enne Vargamäed, aprillis. Tegime Põrgulava puhtaks, nii nagu sooviti: lammutasime sisuliselt Põrgulava laiali ja läksime Vargamäele. Ja nii see Põrgulava seisab praegu, teatrile väga oluline saal, kust tuleb suur osa teatri  omatulust (omatulude plaan on täitsa omaette teema, mis meil praegu kukil istub; sel aastal saame õnneks hakkama, sest Vargamäe projekt oli üliedukas, aga järgmisel aastal ilma Põrgulavata ei saa me omatulude plaanigi täita). Põrgulava taastamine ei ole lihtne. Esiteks on selleks uuesti  raha vaja, mida praegu pole. Teiseks ei ole ka enam, mida mängida, võtsime Põrgulava tipplavastused repertuaarist maha. Tammsaare-lavastused küll seisavad ja ootavad järgmist suve Vargamäel. Aga Põrgulava pole mõtet hakata taastama, kuni ei ole selge, kas ehitus algab või mitte. Sisuliselt seisab praegu pool teatrit  – nii trupi kui füüsilises mõttes, pool kinnistust on ootel. Kui ehitus lükatakse näiteks aasta võrra edasi, siis pole Põrgulava ikkagi mõtet taastada – jõuaksime taastamisega just selleks ajaks valmis, kui seda tuleb jälle otsast lammutama hakata.

Kas teil siis linnavalitsusega mingit siduvat lepingut ei ole?
Muidugi on meil kokkulepe aastast 2006: mõlemad pooled lubavad anda maksimumi, et maja valmis ehitada. Vahepeal on linnapea vahetunud, aga kokkulepe peaks kehtima hoolimata sellest, kes istub linnapea toolil või on teatridirektor. Pealegi, linnavalitsus on ju sõlminud 4-5 aasta jooksul tohutu hulga igasuguseid lepinguid uurimis- ja projekteerimistöödeks, kooskõlastamisteks, kõikvõimalikeks liitumisteks. Nelja aasta jooksul on linn ehitusse paigutanud 32 miljonit krooni. Juhul kui ehitus praegu ära jääb või väga kaugesse  tulevikku lükkub, on see mahavisatud raha. Elu on näidanud, et nii suurte objektide projektid lähevad hapuks, kui neid kohe ei teostata. 1990. aastate projektid me juba viisime arhitektuurimuuseumi arhiividesse. Praegused projektid, mida on umbes paarsada kilo, mu kabinet on neid täis, lähevad hapuks, kui neid ei teostata õigel ajal. Mina ei tea, kes nõustab linnapead. Kas ta üldse annab endale aru, kui palju linna raha on juba kulutatud? Kui käib jutt kokkuhoiust või sellest, et las linnarahvas otsustab, kuhu ta oma raha paneb, siis pole linnapea endale teadvustanud, kui palju raha on juba Linnateatri ehitusse paigutatud.

Pealegi, meie maja projekteerib ju rahvusvaheline meeskond, kokku ligi 50 inimest: oleme kaasanud austerlased, sakslased, serblased, kellel on väga suured kogemused teatrite projekteerimisel kogu maailmas. Satume väga narri olukorda. Firmad, kes teenindavad  maailma suuri ooperimaju, sidusid ennast väikese teatriga Eestis. Ma ei julge neile mingist „gallupist” üldse rääkida, aina kordan, et lähipäevil asjad selguvad. Kuidas ma neile kirjeldan, mismoodi otsustatakse ühe teatri saatus Eestis? Vaevalt nad sellest arugi saaksid. Pean mingi hädavale välja mõtlema. Kuigi nemad on indu täis, neile meeldib meie projekt, sest selle käigus korrastatakse terve vanalinna 9. kvartal. Uued lahendused saavad hetkel konserveeritud  väärikad ajaloolised hooned, kommunikatsioonid tehakse selles kvartalis korda, tulevad uued alajaamad, kanalisatsiooni- ja veetrassid, millest tõuseb tulu ka ümbruskonna büroodele ja elanikele. Projekti on käsitletud tervikuna. Sünniks suurepärane teatri- ja kultuurikompleks, mida linn saaks kasutada ka muude ürituste korraldamiseks. Oleme vastavalt Tallinna linnaga sõlmitud lepingule kõik teinud ja eeldame, et ka teine pool seda teeb. Linnavalitsusel kipub leping meelest minema, mis sest, et sisuliselt on see kokkulepe, seadustest tulenevalt ei saa linn teha üle ühe eelarveaasta ulatuvaid lepinguid. Aga hea tahte kokkulepe võiks ju normaalses maailmas ka kehtida.

Millised meeleolud valitsevad teatris?
Minu arvates ei anna praegune linnavalitsus endale aru, mida teeb. Uus maja on Linnateatri rahvale, nii vanadele olijatele  kui ka sellele põlvkonnale, kes kutsuti siia 1992. aastal teatrit tegema, ikkagi siht ja eesmärk olnud. Ühele teatripõlvkonnale tõmmatakse justkui kriips peale. Rõhutan, see on mu isiklik arvamus. Tõmmatakse vesi peale paljudele mõtetele, ideedele, tehtule. Ma ei imesta, kui järgneb suuremat  sorti pereheitmine, juhul kui ehitus ära jääb. Veel kord, see on mu isiklik arvamus, aga intuitsioon ütleb mulle seda. Peame tõsiselt mõtlema, kuidas edasi elada. Olen omal ajal abilinnapeale ka öelnud, et kui nad ehituse ära jätavad, pannakse kaalukausile kogu Linnateatri eksistents.

Kas olete jõudnud musta ka stsenaariumi juba arutada?
Seni on põhiaur läinud sellele, et suhelda ajakirjandusega ja seletada, mis toimub. Aga eks me istume maha ja mõtleme, kuidas edasi? Ootame hääletustulemused ära, kuigi hääletus tundub nii üheselt serveerituna, et siin vist polegi midagi enam arutada – otsus näib ette teada olevat.

Kas teiega peeti ka nõu hääletuse osas?

Käisin 14. novembril, kolm päeva enne hääletuse  väljakuulutamist, Tallinna abilinnapea Kaia Jäppineni juures, mulle ei öeldud poole sõnagagi, et on tulemas hääletus. Võib-olla abilinnapead ei tea, mis linnapea teeb? Vähemalt Kaia Jäppinen ei pidanud minule küll vajalikuks sellest midagi rääkida. Järeldus: kas ta ei teadnud hääletusest või ei lubatud tal sellest mulle rääkida. Kui nüüd linnavalitsus tahtis teatrile öelda, et kahjuks seda 400-miljonilist ehitust pole võimalik teha, kuna majanduslik seis on kehv, siis valiti äraütlemiseks küll väga kummaline tee. Piisanuks telefonikõnest või kohtumisest. Kui meile oleks teatatud, et raha pole, ootame veel paar aastat, oleksime olukorraga leppinud, vaadanud oma loomingulised plaanid kiiresti üle ja tegutsema hakanud. Aga kui teatri ehitus võiks justkui alles 2012. aastal edasi minna, siis nii kaua meie närv vastu ei pea. Pealegi, osa ehitusega seotud kooskõlastusi aegub kahe aastaga, neid on ligi  paarkümmend – siis tuleks kogu ring uuesti läbi käia. See oleks praeguse projekti lõpp, siis peab uus seltskond otsast alustama, kui sellel üldse mõtet on. Taas on vaja energiat ja ilmselt ka uusi inimesi, kellel seda energiat jagub.

Kultuurikatla esindajatega olete kohtunud nüüd juba mitmeid kordi ja kuuldavasti olete ühisel seisukohal?
Küllap tuli see linnavalitsusele üllatusena, et me Kultuurikatlaga seljad kokku panime.  Meid, kultuurirahvast, on nii vähe, me ei saa üle laipade ronides oma asju teostada. Ei taha Linnateater ennast Kultuurikatla arvelt ehitada ja õnneks ka vastupidi.

Praegune tegevuskava oli teil maha pandud teadmisega, et ehitus algab sügisel?
Jah, meil olid väga head plaanid, mis praeguseks on juba kahtluse all, aeg läheb kiiresti. Ehitus oli plaanis avada 8. juunil 2010, täpselt 20 aastat ajast, mil pandi ehitusele pidulikult  nurgakivi. Teatril oleks jäänud pool aastat aega sisse kolida – repertuaariteatrile on tõsine ettevõtmine uus saal omaks võtta. Oleks alanud suure saali proovid ja maja oleksime avanud 2011. aasta alguseks, kui kultuuripealinna tiitel vastu võetakse. Pakkusime linnale, et piduliku vastuvõtu võiks teha meie majas. Oleksime 31. detsembri öösel peo korraldanud ja keskööl kultuuripealinna avatuks kuulutanud koos linnavalitsuse ja linnarahvaga, olime valmis  ka programmi eest hoolitsema. Minu meelest linnavalitsus sellega ka arvestas. Usun, et kui ehitus algaks ikkagi järgmisel aastal, oleks võimalik see veel ellu viia. Me ei jõuaks valmis 2010. aasta 8. juuniks, aga kultuuripealinna aasta sees saaksime maja avada. Kõik Euroopa linnad, kes on kandnud kultuuripealinna tiitlit, on ju ehitanud ettevalmistusaastate jooksul mõne väärika kultuuriobjekti ja nii oli kavas ka Tallinna linnavalitsusel. Ideaalne eesmärk selle  nimel teatrimaja valmis ehitada.

Loominguline programm on teil seoses suure saaliga vähemalt visioonides olemas?
Oleme sellele mõelnud ja Elmo Nüganeni peas on arvatavasti kõik juba paigas. Väga paljud teatrimajad maailmas on avatud „Hamletiga” või mingi klassikateosega. Pealegi, omaaegne „Hamlet”, millega avati muuseas 1999. aastal Taevalava, jäi kuidagi pooleli, me ei jõudnud seda piisavalt kaua mängida. Paneme oma  väärikamatele lavastustele Linnateatri ette mälestuskive, „Hamleti” kivi on siiamaani panemata ja Nüganen kunagi vihjas, et kui uue saali valmis saame, siis tõmbame „Hamleti” teema uue lavastusega kokku ja paneme kivi ka ära. Kivi on valmis, seisab riiulis ja ootab oma aega.

Oletame, et ehitust algustatakse järgmisel aastal. Mis edasi? Kolite Laialt tänava kinnistu täiesti tühjaks?
Taastuksid esialgsed plaanid, mis tuleb muidugi üle vaadata, sest aasta on juba möödas. Kavatsesime väikeses saalis ja Taevalaval tegutseda nii kaua kui võimalik. Praegused uuslavastused valisime välja nii, et neid oleks võimalik suhteliselt kerge vaevaga ära kolida linna teistesse saalidesse. Aasta tagasi valisime välja Rüütelkonna hoone Toompeal. See seisis tühjana ja seal on saal, mis sarnaneb meie väikese  saali ja Taevalavaga. Seal pidanuks veidi toimetama, valguspargi üles panema jne, paberil on koos maja haldajatega eeltöö juba tehtud. Oleksime saanud ka büroo ja etendust teenindava poole sinna kolida. Kui selgus, et ehitus venib, polnud mõtet siit ka Toompeale enne ära kolida. Tänaseks päevaks on Rüütelkonna hoone üles leidnud juba kunstiülikool, meie rong on läinud. Aga küllap leiaksime uued võimalused, kuigi mängida näiteks Vene kultuurikeskuse  tuhandekohalises saalis on meile üsna harjumatu. Suure lavaga harjutamine oleks aga meile igati kasulik, küllap me hakkama saaksime. Aga meil peab olema kindlustunne. Loomingulisi plaane ei saa teha ühe sõrmenipsuga, meil pole mõtet oma energiat raisata, kui ei tea tulevikku. Kui ehitust ei tule, peame keskenduma väikestele saalidele. Aga kuna võtsime maha lavastusi ka Taevalavalt ja väikesest saalist, sest kõike poleks me Toompeal  mängida saanud, siis repertuaari taastamine on omaette vaev. Praeguses hetkes paistab asi olevat üsna hull. Mulle. Aga huumorimeelt ei tohi kaotada. Eks pea hakkama saama.

Küsinud Margot Visnap

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht