ÜKT – Ühekõne kõnetorult

OTT KARULIN

Üks, üheksa. Rubriigid tulevad ja lähevad – küsimused jäävad. See on hea, sest kellelgi ei tohiks olla võimalust mõnda teemat monopoliseerida. Ma ei saa väita, et mul alustades igasugused poliitilised motiivid puudusid, aga ruuporina monoloogi pidamine polnud kindlasti „ÜKT“ eesmärk. Õnneks seadsin lati endale üksjagu madalale, lootes, et see, mida etenduskunstide ühisauhinna puhul üldse hinnata võiks, saab aasta jooksul „vähemalt veidi selgemaks“.¹ Üheksa sissekannet hiljem jahun aga ikka veel selle üle, kas sõna „teater“ kui „sõnateatri“ sünonüüm surub mõistele „etenduskunst“ peale oma vaatenurga.² Hegemooniast on selle vaatenurga põlistamise puhul ehk põhjust kõnelda küll, aga ideoloogiline see ikkagi ei ole.

Kaks, kolm. Seda enam, et mõnevõrra üllatuslikult nõudsid sel aastal kindlate piirjoonte tõmbamist hoopis tantsukunsti eestkõnelejad, kes nägid oma autonoomia ohustajana just etenduskunsti kujunemist iseseisvaks teatriliigiks, tajumata piiritlemise pärssivat mõju uuenduslikkusele ja loomulikule arengule.³ Mõistan, et need sõnavõtud olid osa või(s)tlusrüüst, millega viskuti osalema Sakala 3 teatrimaja konkursil, aga ikkagi – milleks vastanduda? On üsna tõenäoline ja minu vaatenurgast ka äärmiselt tervitatav, et järgmine arutelu, millel on võimu muuta praegu kehtivaid tõekspidamisi muu hulgas auhindamisel, lahvatab etenduskunsti(de) ja nüüdiskunsti kokkupuutealal. Näiteks Veneetsia biennaalist on saanud viimastel aastatel mulle peaaegu kohustuslik vaatamine, sest seal ilmutavad end samaaegselt mitmedki etenduskunsti suundumused.

Veelgi enam, esitamist ootab ka küsimus, kas (etendus)kunstid „on liigagi kaua ainult oma peegelpilti imetlenud“,⁴ klammerdudes endiselt romantilise ettekujutuse külge, et suhtes ühiskonnaga on kunstnik autonoomne vaid juhul, kui taandab argise aineseks, mille põhjal teoreetiliste teadmiste või ainukordsete käsitööoskustega abstraktsioon luua. Töö põllul, instrumentaliseeritud praktika, mis säilitab kunstilise iseseisvuse, jääb meil ikka veel koduvälja kaitsvate müüride taha.

Kuus, kaheksa. Eks näis, milliseks kujuneb etenduskunsti aastaauhinna huviväli. Oma žüriiga auhind on nüüd tõesti Eesti Teatriliidu juhatuse otsusega loodud – ja loodetavasti paneb sellele käe alla ka sel nädalal välja hõigatud uus kulka näitekunsti sihtkapital. See pole võit, vaid lihtsalt enesestmõistetav ajakohastamine.

Mõningast võidurõõmu ja ehk üllatumistki luban endale aga sel puhul, et Eesti Teatriliidu juhatus toetas auhindade töörühma mõtet anda edaspidi lavastaja ja kunstniku aastaauhind välja teatriliigiüleselt. Jään endale kindlaks, et see oli töörühma aruande kõige põhimõttelisem järeldus, mis on enamiku ülejäänud ettepanekute eeldus: „Kui iga žürii vaatab vaid oma liigi lavastusi ja ka arutab neid vaid isekeskis, siis pole lootustki, et auhinnad käiksid ajaga kaasas, kajastaksid muutusi teatris.“⁵

Sarnaselt ühiskonnaga pole siingi lõimumine ühesuunaline protsess, vaid eeldab ka tegijalt avatud meelt, sest etenduskunsti või ka sõna-, muusika-, tantsu- ja balletilavastuse loomine tõepoolest ei tohiks olla „kellegi institutsionaalne (või ka antiinstitutsionaalne) privileeg“.⁶ See avatus peaks kajastuma muu hulgas ka etenduskunsti aastaauhinna statuudis, mis lähiajal kirja pannakse. Lootust annab teadmine, et sõnalavastuste, muusika-, tantsu- ja balletiauhindade puhul on juba praegu statuut sama: „Eesti teatrikunsti aastaauhindade eesmärk on tõsta esile ja märkida ära kõige olulisemad loomingulised saavutused, mis on vaadeldava kalendriaasta jooksul Eesti teatris aset leidnud“. Miks üldse peaks etenduskunsti aastaauhinnale, mis on samal eristusastmel eelnimetatutega, midagi teistsugust kehtestama, kui ometigi on olemas ühtaegu kõikehõlmav ja kõike võimaldav ühisstatuut? Ei peagi.

Teised (neli, viis, seitse). Nagu alguses sai tõdetud: aruta sa, mis sa arutad, küsimused jäävad. Loed ja ahastad: „Ka [sisesta fraas] nõue ei aita meid „etenduskunsti“ tähendusele eriti lähemale“,⁷ „Seega on küsimus [sisesta fraas] sama vähe edasiviiv“,⁸ „Üldse olen ma „ÜKT“ sarjas tegelenud märkimisväärselt palju välistamisega, selmet pakkuda positiivset programmi“.⁹ No ei hakanud mu hammas peale, mis teha (õnneks sai ootuste latt kohe alguses madalale seatud) –, aga kuradi huvitav on see läbikukkumine igal juhul olnud. Ehk viib ka edasi.

Kümme.

1 Ott Karulin, Ühendkunstiteos. – Sirp 8. II.

2 Ott Karulin, Ülekantud tinglikkus. – Sirp 4. X.

3 Ott Karulin, Ütle, kas tantsib. – Sirp 8. III.

4 Ott Karulin, Üpris kahtlane töötuba. – Sirp 5. IV.

5 Ott Karulin, Üheksa küsimuse töörühm. – Sirp 12. VII.

6 Ott Karulin, Ürgse kogemuse teisend. – Sirp 6. IX.

7 Ott Karulin, Ükskord ka teame. – Sirp 10. V.

8 Ott Karulin, Ühele kujund, teisele … – Sirp 9. VIII.

9 Ott Karulin, Üürike käik tagasi. – Sirp 7. VI.