Üks tont käib ringi mööda ekraane

Kellerteatri suunitluse kohaselt on „Canterville’i kummitusega“ taotletud põnevust ja õudu, kuid doseeritud neid siiski vastavalt sihtpubliku vastuvõtlikkusele ja -pidavusele.

KARIN ALLIK

Kellerteatri „Canterville’i kummitus“, autor Oscar Wilde, dramaturg Vahur Keller, lavastajad Teele Uustani ja Sandra Lange, kunstnik Sandra Lange, helikujundaja Juhan Vihterpal, valguskujundaja Rene Topolev. Mängib Sandra Lange. Esietendus 25. I Kellerteatris, esimene otseülekanne veebis 29. III.

Teadupärast on praegune kriisiaeg röövinud teatrivaatamiselt rituaalse poole. Mõneks ajaks on unustatud teatriuste pidulik raskus, piletöörid on saadetud puhkusele ning telefon tuleb endal vaigistada ilma meeldetuletuseta. Nii mõnelgi juhul on alles teatrivaatamise sisuline külg, ent mõningaste mööndustega. Vaatamiseks välja pandud videosalvestiste palett on nüüdseks peaaegu sama kirev kui meie teatripilt harilikult, sest pealtnäha saab kõiki lavastusi näidata ka kahemõõtmelisena. Aga kas ka tasub?

Lavateose ekraanile teisendamisel läheb ilmselgelt midagi alati kaotsi. Kui see „midagi“ moodustab aga lavastuse selgroo – olgu selleks kirgas atmosfäär, ebatavaline ruum või kohalolu –, võib n-ö kureerimata videosalvestus tuhmistada kogu teose väärtuse. Hiljuti näidatud vabaõhulavastus, mille suvisel etendusel lausa vaimustusin ruumikasutusest ja kunstnikutööst, pani mu videoformaadis haigutama ning jäi ebamääraseks ja selgusetuks. Suuremat videopotentsiaali evivad seejuures lavastused, mis on sünnist peale pidanud leppima stuudiolikult kitsaste oludega. Vähemasti visuaalselt on neil kaotada kõige vähem. Kellerteater ongi selles osas eelisseisus ega ole jätnud võimalust kasutamata.

Esimesena päästeti Uue tänava paksude kivimüüride vahelt otseülekandes valla „Canterville’i kummitus“, gootilike alatoonidega lastelavastus. Gootilik on ta küll eelkõige sisu poolest, vorm kaldub oma külluses ehk hoopis isevärki barokki. Tontliku loo jutustamiseks on rakendatud lõviosa visuaalteatri võimalustest: nukud ja objektid, maskid ja maalid, aga ka onu Raivo stiilis jutuvestmine ühes värvise pintsli ja valge lõuendiga.

Kellerteatri suunitluse kohaselt on lavastusega taotletud põnevust ja õudu, kuid doseeritud neid siiski vastavalt sihtpubliku vastuvõtlikkusele ja -pidavusele. Mõningane tinglikkus, mis on neljanda seinaga teatrisse tihtipeale sisse kirjutatud, pärsib teatritegijate ponnistusi sellegipoolest. Nimelt ei tule kujundlik ja kokkuleppeline keskkond vere tarretamisele üldjuhul kasuks, eriti kui võrrelda seda filmitegijate võttepaikade arsenaliga. Filmirahvale jäädakse tehnilistel põhjustel alla ka intiimsuse, detailide usutavuse või vaataja pilgu suunamise osas.

Sandra Lange kaardu painutatud suunurkade ja püsimatute kulmudega kummitust polegi eriti hirmus kolmveerandtunniks oma koju kutsuda.

Siim Vahur

Üldjuhul on õudusteatril keeruline oma filmivennaga võistelda, ent praegune aeg lubab Peltsebuliga Peltsebuli vastu minna ning võtta otseülekannetes appi kinoekraanilt tuntud vahendid. Drastilist ümberlavastamist pole loomulikult tarvis, sest teater jäägu ikka teatriks, kuid filmilike katsetustega nii näitleja- kui ka operaatoritöös saab ootamatud olud enda kasuks pöörata küll. Lastes operaatoril liikuda, plaanidel vahelduda ning näitlejal tühja saali asemel otse kaamerasse mängida, paistab Kellerteatri seltskond otseülekande eripära ja potentsiaali teadvustavat. Arvatavasti noorest sihtgrupist tingituna ei ole need võtted mõeldud õudust süvendama, vaid hõlbustavad ennekõike jälgimist. Canterville’i kummituse veriseid lugusid looritavad veel paksude värvidega mängitud grimassid ja hääletoonid, mis ei lase lavastusel päriselt õudseks minna.

Lange ja Uustani lavastuses viidatakse tõsiasjale, et tänapäeva lapsi enam nii hõlpsasti kohkuma ei pane: virtuaalmaailm, millega nad iga päev niikuinii kokku puutuvad, on upitanud nende taluvusläve tavatutesse kõrgustesse. Seetõttu üllatab lavastajate tagasihoidlikkus horror’like elementide rakendamisel. Praeguse lahenduse ja kirjeldatud läve vahele on jäänud ohtralt mänguruumi ning seda ka ilma lavastuse peresõbralikkust lõhkumata.

Tänapäeva lapse muutunud tajumaailma sedastus ongi Kellerteatri Canterville’i kummitusloos teraseim tähelepanek. Kui Oscar Wilde’i XIX sajandi versioonis tuleb kummitusel rinda pista ratsionaalsete ja materialistlike jänkidega, siis nüüdses variandis on tegemist seltskonnaga, kelle maailmapilti kujundab elektrooniliste käepikenduste süvakasutus. Täpne tähelepanek on lavastuses kitsendatud kahjuks vaid nutitelefonide näppimiseks, mis on küll vaatajale kõige äratuntavam, aga ka kulunum vaatepilt.

Nutitelefone on demoniseeritud sestsaadik, kui esimesed mudelid massideni jõudsid. Loomulikult on selleks põhjust, ent nüüdseks on sellisest kriitikast kujunenud koolikirjandilik nämmutamine. Samamoodi on silmanähtavalt ära nämmutatud teatritekstide ajakohastamine nutitelefonide abil. Eriti seetõttu, et teater on üks väheseid kohti, kus telefonid veel mõneks ajaks käest ära pannakse, tasub lavastajatel hoolikalt mõelda, enne kui need laval jälle välja rebida.

Elemente ja omadusi, mis teevad tänapäeva inimesest tänapäeva inimese ja kujundavad praegust inforohket ajastut, leiab kahtlemata veel, kui esimesest mõttest samm edasi astuda. Infoküllase ajastu essents on just võimaluste, variantide, alternatiivide eklektiline paljusus, mitte nutitelefon kui ainuisikuline rahvavaenlane. Pole ka põhjust peljata, et laps sellest teatrisaalis (või ekraani taga) aru ei saa – tegu on ikkagi maailmaga, kus ta ise elab.

„Canterville’i kummitus“ on siiski südamliku maiguga ning tegijate heatahtlikkus kiirgab ka läbi ekraani. Sandra Lange kaardu painutatud suunurkade ja püsimatute kulmudega kummitust polegi eriti hirmus kolmveerandtunniks oma koju kutsuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht