Üksildane rännak teatri rabamaastikul

Kinoteatri palgaline teatrivaataja Alissija nägi mullu ära 224 etendust ehk enam-vähem kõik uuslavastused, mida Eesti vohaval teatripildil oli pakkuda.

TAMBET KAUGEMA

Dokumentaalfilm „Aasta täis draamat“ (Kinoteater, Eesti 2019, 106 min), idee autorid Henrik Kalmet, Paavo Piik ja Paul Piik, režissöör ja stsenarist Marta Pulk, operaator Aivo Rannik, heliloojad Hendrik Kaljujärv ja Jakob Juhkam.

Austav ettepanek arvustada dokfilmi „Aasta täis draamat“ ei langenud mulle sülle mitte sellepärast, nagu oleksin tähelepanuväärselt sõnaosav või erakordselt terava mõistusega. Ei maksa ennast meelitada, põhjus on palju lihtlabasem. Mul on ette näidata üsna samalaadne kogemus, nagu on filmi kangelasel, Valgast pärit slaavi neiul Alissija-Elisabet Jevtjukoval, kes osales Kinoteatri inimeksperimendis ja vaatas mullu ära 224 etendust ehk enam-vähem kõik uuslavastused, mida Eesti vohaval teatripildil oli pakkuda.

Aastatel 2016–2018 kuulusin eesti teatri aastaauhindade draamažürii koosseisu (olen seal ka varem olnud, kuid mitte kunagi kolm aastat jutti) ning vaatasin seoses selle kohustusega igal aastal ära umbkaudu 120 uuslavastust. Seda on küll sadakonna võrra vähem (draama­žürii keskendub üksnes sõnalavastustele ja seitsmeliikmelisena saab oma koormust pisut jaotada, kõik ei pea kõiki lavastusi nägema), kui tuli Alissijal tema kannatuste aastal ära vaadata, ent selle võrra kestis ka minu (ja veel mitme žüriiliikme) teatrimaraton kolm korda kauem ning sealjuures sai rändmunga kombel mööda maad ja teatreid käidud põhitöö kõrvalt.

Kui nüüd kujundit rebida, siis kestvuse ja kurnavuse poolest võiks mõlemal juhul võrrelda neid teatriretki Ironmani triatloniga, kuid tegelikult on palju täpsem kõrvutada seda kõike pika rabamatkaga: aeg-ajalt tuleb küll ette kuivemaid kohti, kus avaneb võimalus tõsta pilk ja silmitseda ümbritsevat ilu, ent enamik ajast peab pingsalt vahtima oma lirtsuvate jalgade ette ja aina edasi rühkima. Niisiis usun teadvat ja mõistvat seda erutusega segatud väsimust ja ühel hetkel ka ligi hiilivat tüdimust, mis Alissijat tema rännakul valdas.

Lähtekoht ja eesmärgid olid meil aga küll väga erisugused. Elu jooksul nähtud teatrilavastuste hulk küündib mul tuhandetesse, Alissija oli enne Kinoteatriga kohtumist käinud teatris vaid kaks korda: kord lasteaias, teine algkoolis. Võimalikult väike varasem kokkupuude teatriga oligi palgaliseks teatrivaatajaks saamise üks tingimusi. Kusjuures paistab, et Alissija aasta täis draamat pani ühtlasi paugu peretraditsioonile, sest ka tema ema oli varem teatrit vaadanud vaid korra, Valgas „Meistrit ja Margaritat“.

Koha teatri aastaauhindade žüriis võtsin vastu professionaalsest huvist, et saada Eestis tehtavast teatrist mõneks ajaks võimalikult põhjalik ülevaade. Usun, et mõistlikus koguses (tõsi, mõistlikkuse piiri ületasid nii Alissija kui ka žüriiliikmed juba ammu) on ka kehvapoolse teatri vaatamine õpetlik ning teatri üldpildi tajumine aitab omakorda paremini mõista iga lavastust eraldi.

Alissija oma motiividest filmis saladust ei tee: „Ma tahan Valgast ära, kauaks ja kaugele.“ Kui üks peamisi alternatiive on töökoht Maximas, siis kultuuri­töötaja miinimumpalga (2018. aastal 1150 eurot kuus) eest võetud kohustus õhtust õhtusse ja vahel ka päeval teatrit vaadata ning seejärel igast nähtud etendusest hiljemalt ööpäeva jooksul blogisse lühike arvustus kirjutada pole sugugi kehv kaup. Ent selle olmelise põhjuse tagant aimub ka peategelase soov oma eluga midagi tõesti huvitavat ja arendavat ette võtta. Selle väite eelduseks on muidugi arusaam, et töö teatris on midagi üllamat ja põnevamat kui kaupluse kassalindi taga tooteid sisse piiksutada. Põnevam on teatris kindlasti, aga kas ka üllam?

Filmi seisukohalt on vähemalt sama tähtsad need eesmärgid, mida seadis eksperimendile ja selle jäädvustusele Kinoteater. Vastust otsiti mitmele küsimusele. Mida teeb inimesega väga suur doos kunsti? Kas see muudab teda ja tema elukäiku? Muidugi võib eksperimenti ja sellest tehtud filmi võtta kui hääle andmist mitteprofessionaalist vaatajale, kelle arvamustest koorub omakorda välja kõrvalpilk Eesti teatrile, ent vähemalt filmi põhjal tundub palju-palju tähtsam Alissija aasta kestnud eneseotsingute ja -leidmise teekond. Teatrist ammutatud üledoos on siin vaid vahend, ehkki väga mõjus.

Eestis tehtava teatri kohta filmist palju teada ei saa: ehk vaid seda, et kahetsusväärselt palju näeb keskpärast ja tüütut.

Kaader filmist

Dokumentaalse teekonnafilmi „Aasta täis draamat“ ülesehitus pole kuigi keeruline. Lühikesed lõigud nähtud lavastustest vahelduvad pisut pikematega sellest, kuidas ta rändab rongi, bussi või autoga ühest etenduspaigast teise, magab telgis või heinakuhjas, väisab Nukuteatris rahvusvahelise teatripäeva pidu ja teatrite suvist spartakiaadi, avaldab arvamust nähtud lavastuste ja üldse elu üle. Põimuvalt sellega voogab ka teine hoovus, mille kaudu saab vaataja aimu Alissija suhetest oma ema ja isaga, keerulisevõitu lapsepõlvest, armastuseotsinguist jms. Alguses on ootusärevus ja uudsuse võlu, üheskoos naha vahele pugeva väsimusega jõutakse vahepeal kriisini (selgub, et pidevast teatrivaatamisest kurnavamgi on kohustus nähtu kohta kirjalikult kohe ja alati midagi arvata), ent aasta lõpp toob taas muutuse.

Eestis tehtava teatri kohta filmist palju teada ei saa: ehk vaid seda, et kahetsusväärselt palju näeb keskpärast ja tüütut. Küll aga on lavastuste katkendid (filmis esindatud umbes üks kuuendik) kohati päris osavalt välja valitud ning põimitud peategelase eraelu teemadega. Alissija suhteid emaga on valitud illustreerima (küll äraspidisel moel) katkend Pärnu Endla lavastusest „Märter“, armastuseotsinguid aga katkend sama teatri „Elust ja armastusest“.

Palgalise teatrivaataja saatjaks on üksindus. Isegi neil hetkil, kui mõistusega võttes on arusaadav, et operaator ja režissöör peavad vähemalt võtte ajal olema ju koos Alissiaga. Petab ära küll. Ent see pole vaid füüsiline üksindus. Ühel rongisõidul kurdab Alissija, et sõbrad ei mõista teda, kui ta tahab teatrist rääkida, teatriinimestele pole aga tema jutt kuigi huvitav, sest nad teavad seda kõike niigi. Ka teatripäevapeo ülesvõttel seisab Alissija teistest eraldi, sest sellel teatri suguvõsakokkutulekul pole ta veel kodus. Omadele juba veidi võõras ja võõrastele mitte veel oma. Üksildase roll paistab aga Alissijale loomult sobivat: „Mulle meeldib vaikus. Mulle meeldib väga üksi olla. Mulle meeldib jälgida ja kuulata.“ Tema eneserefleksioon on läbivalt köitev ja tore jälgida.

Epiloog ehk Alissija elu pärast teatrivaataja ameti lõppemist peaks andma vastuse, kas väga suur doos kunsti muudab inimest ja tema elukäiku. Alguses paistab, et mõnevõrra muudab see küll inimest, aga mitte eriti tema elukäiku. „Ma tunnen palju rohkem vabadust, olen endaga palju rohkem sõbraks saanud,“ hindab peategelane ise eksperimendi mõju. Iseasi, kas see muutus on otseselt teatrikunsti põhjustatud või selleks piisanuks ka vaid keskkonnavahetusest?

Kaadrid kaubanduskeskusest, mille kohvikus leidis Alissija pärast teatriaasta lõppu tööd (tema T-särk kirjaga „Amet annab, laiskus võtab!“ ning mööda inimtühja kaubanduskeskust uitav kaamerapilt, kuhu püütakse oma telefone näppivaid või niisama lakke vahtivaid müüjaid, rõõmustaks iga dokumentalisti), ei jäta elumuutuseks just palju lootust, kõik näib libisevat vanadesse roobastesse. Ootamatu pööre annab filmile uskumatu lõpu. Selles pole kahtlust, et Alissija oleks oma eluga nii või teisiti, ka ilma eksperimendita, midagi tavapärasest erinevat ette võtnud, ent keeruline öelda, kas see oleks olnud seotud just teatriga. Ega vist. Raske teekond muidugi jätkub, aga kui Eesti teater võidab sellest kõigest huvitava lavastaja ja võib-olla ka näitleja, siis tuleb Kinoteatrile tänulik olla ning igasugused Mowgli või Nukitsamehe kodustamise jutud paistavad selle taustal kohatuna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht