Utoopiline õnneotsing

Tänavune rahvusvaheline etenduskunstide festival „SAAL biennaal“ jääb meelde kui abstraktne õnneotsingute kooslus praeguse tegelikkuse taustal.

KÄRT KELDER

Rahvusvaheline etenduskunstide festival „SAAL biennaal“ 12. – 29. VIII Tallinnas. Kuraator Annika Üprus, korraldaja Kanuti gildi saal, esinejad Eestist, Soomest, Lätist, Belgiast, Hispaaniast, Hollandist, Šveitsist, Taanist ja Venemaalt.

Tänavune „SAAL biennaal“ jääb meelde kui abstraktne kooslus õnneotsingutest praeguse tegelikkuse taustal. Nagu on kavalehel kirjas, „elame ebatavalisel ajal, mis pole päris see, mis olema hakkab, ega ka see, mis oli enne. Viibime teravalt käesolevas hetkes ja seejuures ka muutuses.“

Tulevikku vaatamine paistab olevat aktuaalne. Koroonapandeemia, kliimasoojenemise ja muude ähvardavate nähtuste kütkeis olevik külvab segadust. Keegi ei tea, mis ja millal juhtub, võib vaid oletada. Kunsti kaudu utoopiate loomine näib leevendavat olukorra tõsidust, sest kõik on ju vaid näiline, seda pole juhtunud, ent omas elemendis oleme omaloodud vahenditega muutusteks valmis.

Ka (etendus)kunst võib olla kui festivalil Dries Verhoeveni õnnehumanoidi esitletud ravimid ja narkootikumid, mis toovad madalseisus aegadel kirgastumise. Tänavuse biennaali etenduskunstnikud ei kartnud käsitleda valusaid teemasid nagu näiteks lähisuhtevägivald. Võib-olla ongi läbi esteetilise prisma valu tundmine viis, et mõista seda, mis seni jäänud mõistetamatuks.

Lai ampluaa. Küllaltki laia ampluaaga festivali keskseks teemaks kujunes õnn ehk praegusest parema tuleviku otsimine. Minu tõdemuse ajendiks on juba eespool mainitud Dries Verhoeveni teos „Happiness“ („Õnn“) ning Laura Stašāne ja Jana Jacuka näitus „Physical Evidence Museum“ („Füüsiliste tõendite muuseum“). Läti dramaturgi ja tantsukunstniku väljapanek näitas vaatajale argi­esemete kaudu lähisuhtevägivalla deemonlikku varjatust. Näituse lohutavaks noodiks oli tõdemus, et ohvrid on nüüdseks abi saanud, õõva külvas aga teadmine, et korteris vedelenud ohvriabi kontaktandmed viitasid probleemi laiaulatuslikkusele – see võib tabada ükskõik keda meie seast.

Verhoeveni humanoid pakkus vaatajale võimalust uurida rahulolu saavutamist keemiliste ühendite abil. Seejuures sundis robot küsima, kuivõrd põgenetakse tunnete eest ning jäädakse sõltuvusse endorfiini kõditavast mõjust. Nagu humanoid lausus, siis ecstacy

mõjul hakatakse taas oma kauaaegset partnerit armunult vaatama ning mõni kangem Mendelejevi tabeli ühend loob võimsa orgasmilaadse tunde, mis viib maailma, kus valu on võõras. Roboti pilves ja rahulolev nägu oli ekspressiivne, kohati hirmutav. Kas see ongi olevik? Eneseleidmine ajaga võidu joostes ja võimalikult kiiresti? Enam ei osata reaalsuses õnnelik olla, vaid selleks on vaja siseneda keemiliselt ülesehitatud maailma.

 

Erisuguseid radu pidi liikudes leidus kunstnike õnneotsingutes helgete hetkede kõrval ka närvilisust, segadust ja vägivaldset vabanemist. Püüdlused jagunesid abstraktseteks (näiteks „mixed feelings“ – „segased tunded“, „Lignes de conduite“ – „Juhised“) ning konkreetselt sotsiaalkriitilisteks („Plastic Bag“ – „Kilekott“, „To Speak Light Pours Out“ – „Rääkides voolab valgus välja“). Vahepeal uitasid laval ka esteetilis-filosoofilised mõtted utoopia raamistikus („Life as we know it“ – „Elu nagu seda teame“), „Poems and Other Emergencies“ – „Värsid ja teised abinõud“). Võib kinnitada, et tänavune biennaal ei jäänud ühte (mõtte)vormi kinni.

Muutuvad tunded ja maailm. Abstraktsema ja tantsulisema poole pealt saab esile tõsta Adriano Wilfert Jenseni töö „mixed feelings“ ning Maud Blandeli „Lignes de conduite“. Mõlema lavastuse kohta sobib sõna „kulgev“, ent transsi jõuti eri meetoditega: Jenseni tantsijad isiklikust vaatepunktist ning „Lignes de conduite’i“ etendajad sünkroniseerimise ja korduvate elementide esitamise kaudu. Kui Blandeli teose vaatamine taandus enamjaolt visuaalsele nauditavusele ning korduste abil ehitatavale kliimaksile, siis Jenseni lavastus kiikas rohkem pandeemiaaegsesse hingeellu. Hallis riietuses tantsijad meenutasid tundeid, mis liikusid vaheldumisi eraldi ja sünkroonis. Mõni eksles eemale ning naasis seejärel taas alateadvusse. Etenduse lõpus lavale üksi väänlema rutanud etendaja oli tajutav justkui mõte, mis jääb öösel kummitama ega lase magada. Lavastus „mixed feelings“ oli kui isolatsioonis tekkinud segane sisemonoloog, mille kaudu otsitakse iseennast.

Eksistentsiaalsed dialoogid või ka otse teemasse süüvimine viisid radadele, kus rõhutati tõrjutute (naised, teistest rassidest inimesed) taaka ning pakuti tulevikuvaadet. Keemiavälise utoopiana võib välja tuua Maija Hirvaneni ja Juha Valkeapää „Life as we know it“. Soome etenduskunstnike kompleksses teoses mängiti sõna, häälemoonutuste, keha ja visuaalidega, keskendudes eelkõige lootusele. Keegi ei tea, mis tulevik toob. Oskame seda ette kujutada vaid praeguste vahendite ja teadmiste põhjal. Selle teekonna lõppakord mõjus julgustavalt: lavastuse tegelaste – hallituste – dialoogist jäi kõlama, et isegi kui inimkond peaks hävinema, elu jääb alles. Ainult et küsimus on, mis vormis.

Tuleviku ja muutuva maailmaga flirtis ka Kate McIntosh etteastes „To Speak Light Pours Out“. Tegemist oli kindlasti tänavusel biennaalil pakutud peanaudinguga, mis hoidis keha ekstaatilises olekus veel tunde pärast etteaste nägemist. McIntoshi madal võrgutav vokaal, luuleline eneseväljendus, valgusega kokku sulav pimedus ning tumeelektroonikaga vahelduvad trummihelid juhatasid küsimuseni, kuhu liikuda edasi. Valge mehe soolo on kõlanud liiga kaua, sel ajal kui teised hääled on oma aega mudas või jõevoolus oodanud. Tuleb olla julge, astuda hundile vastu, lasta tal hambad sisse lüüa ning vabaneda keha ikkest, eufooriline naeratus huulil. Tuleb minna vooluga kaasa, mitte seista stagneerunult paigal.

Keha ja sõna. Muutusi puudutasid osaliselt ka Chloe Chignell ja Yulia Arsen. Chignell katsetas oma töös „Poems and Other Emergencies“, kuidas lahustada piiri keha ja sõna vahel ja see pani mõtlema tegevuse alateadvuslikkusele ja automatiseeritusele. Millal saab mõttest aktiviteet ja vastupidi? Nagu ka McIntosh lavastuse pealkirjas osutab, on sõnadel oma mõju, mis viib tegudeni. Kas me oleme need, keda ütleme olevat? Kas see, mida räägime, on see, millele meie keha allub? Kellele anname hääle – sõnadele või tegudele?

Keha ja sõna võimuvõitlus oli omal kohal Yulia Arseni teoses „Plastic Bag“. Feministlike teooriate toel arutles Arsen naise ilus olemise viiside üle, kohati küll liiga toorelt selle üle ironiseerides. Pärast pikka monoloogi jõudis etendaja küsitlustulemuste põhjal järelduseni, et antud vastuste järgi on ta tegelikult mees. Seega olid keha ja vaim konfliktis küsimuse puhul, kes olen mina ja mida minult oodatakse. Kas tähendusväljal sõna mõjust vabanenult on keha sama vaba kui Kate McIntoshi tegelane hundi hambus?

Kui õnneotsingute kirjeldamist alustasin Dries Verhoeveni tööga, siis otseselt nirvaanasse jõudmist käsitles Karolin Poska oma teoses „Sinu nirvaanale“, kus siseheitluste ja hedonismi kaudu jõuab tegelane rahuni iseendaga. Millenigi, mida võib nimetada ka tänavuse biennaali lõpptulemuseks. Tulevikku ei tea keegi, kuid omaenda kätes on suunavalik ja niiviisi rahulolu otsimine.

Vaatajale käe ulatamine. Festivali kuraator Annika Üprus on ühes intervjuus tõdenud, et kui teatrisse minnes oodatakse narratiivi, siis etenduskunsti vaatamine nõuab aktiivsemat kaasamõtlemist ja tavapärasest mõtteviisist loobumist. Osalt võib seda pidada võluks, kuid vaatajal on oht tuimeneda, sest nähtu ei paku oma liigkeerulisuses otsitavat stimulatsiooni.

Tänavune biennaal kutsus rohkem kaasa mõtlema kui varasemad, pakkudes nii kehalisust kui ka kriitilisemat pilku ümberringi toimuvale. Pandeemia aja teosed olid isiklikumat laadi ning vahepeal oli keeruline kõike kohe kinni püüda. Kuigi voogedastusplatvormi eˉlektron.live vahendusel peeti kunstnikega vestlusi ning katsetati vahetu elamuse jagamist, siis etendusjärgne reaalajas vestlusring võiks komplitseeritumate lavastuste mõistmise hõlbustamisel edaspidi abiks olla. Samuti olen juba pikka aega igatsenud näha subtiitreid, nagu neid pakuti McIntoshi etenduse ajal. Isegi kui räägitakse eesti või inglise keeles, on hääle tugevus ja diktsiooni teravus etendajatel erisugune. Tahan, et ükski sõna ei läheks kaduma, eriti keerulisemate etteastete puhul.

Kõigist monoloogidest ei arenenud dialoogi publikuga, ent sellest hoolimata andis peaaegu iga töö nägemine optimismilaengu. Utoopilisele õnneotsingule näidati kätte justkui uus suund.