Uue teatri vajalik idealism

Seda, kui suurt rolli mängib ruum „Koletise“ unenäoloogika ja kriipiva õuduse tekkes, on raske üle hinnata.

AURI JÜRNA

Paide teatri „Koletis“, autor ja esitaja Kirill Havanski, kunstnik Freda Purik, video- ja valguskunstnik Kärt Petser. Esietendus 13. IX Paide muusika- ja teatrimaja suure lava all.

Uue teatri sünd on maagiline. See pole midagi eriti harukordset ega ka mõistetamatut – uusi teatriideid, indu ja inspiratsiooni on õhus ikka –, kuid julguse, pealehakkamise ja õige aegruumi kombinatsioon on maagiline. Tegijate ja publiku teineteiseleidmise hetk ning plahvatuslikult sündivate võimaluste taju – selles on midagi üdini elujaatavat. Põnevust lisab värske pilk, millega uus inimkooslus näeb vana teatrimaja, nii et külalisetendustest tallatud lava ja kulunud lavatagune saavad üllatava uue näo. Paide teatri esimese monolavastusega „Koletis“ astuti sellest isegi samm edasi: näidati uues valguses lausa lava alustalasid ning pakuti oma vastsündinud publikule sõõm värsket pimedust.

Kirill Havanski soolo kergitas ootused nii noore näitleja enda kui ka noore teatri osas üsna kõrgele. Võib arvata, et teatriskäik saab Paidesse sõidu siiraks ettekäändeks tulevikuski. Võin üsna kindlalt väita, et ma pole pöördlava all kunagi varem etendust vaadanud. Kui rännak läbi tundmatute koridoride ja hämarate käikude on nii mõnegi teatri meelepärane võte, siis „Koletise“ algus oli lavaaluse pilkase pimeduse ja veidralt klaustrofoobilise akustika tõttu ainulaadne. Võõrastest, kes sisenesid Paide muusika- ja teatrimajja, kujunes pimeduse saabudes tihedalt üksteist tajuv ja ühes hinge kinni pidav publik.

Pikk pime algus katkendliku ja sugestiivse teksti ning Havanski sammukõla jälgimise saatel juhatas „Koletise“ loo sisse nii, et kui valgus lõpuks saabus, oli ümbrus võõras ja nihestatud. Nägemismeeleta loodud esmamulje oli lõhkunud usalduse nähtava ruumi suhtes ning puhastanud ootused harjumuspärastest radadest. Argisest jutustusest oli saanud kurjakuulutav eelmäng ning jutustajast keegi, kes võib, aga ei pruugi olla usaldusväärne. On väga kõnekas, kui palju muudab loo vastuvõttu ühe meele puudumine. Tõlgendus teiseneb drastiliselt, kui heli on ja pilti pole. Algusest lõpuni nähtavana oleks „Koletis“ tõenäoliselt samuti huvitav lavastus, täis noorte tegijate hoogu ja küsimusi, kuid niimoodi, nähtamatu algusega, sai iga heli, sõna ja paus mitmekordse kaalu ning publik saabus loo süngesse maailma palju otsemat teed.

Millest „Koletises“ räägitakse? Havanski ütles intervjuus ERRile (13. IX): „Keskpunktis on näitleja. Näitleja kui mina personaalselt. Näitleja kui amet. See, millised on näitlejalikud hirmud minul, noorel näitlejal, kes tuleb publiku ette enam-vähem esimest korda pärast kooli lõpetamist. Etenduse vältel kehastan ma teatud rolli ja vahel olen mina ise, näitleja. Mulle vahepealne staadium, kui üks hakkab ja teine lõppeb, ongi see koletis.“

Kirill Havanski Näitleja/Rico on üheaegselt jõuline ja vahetu, siiras ja valelik, ohver ja oht.

Paide teater

On ootuspärane ja sage, et kunsti­inimesed kõnelevad oma teostes kunstist ja peavad oma identiteedi üle aru. See käib kunstniku või interpreedi ameti ja tundlikuks treenitud meeltega elamise juurde. Teisest küljest on oma olemuse ja positsiooni üle arutlemine oluline eelkõige kunstnikule endale, sest publik näeb enamasti hoopis teist lugu.

Sageda teatrikülalisena olen muidugi rikutud ega saa päris puhast vastuvõttu enam ammu loota. Ometi on mul hea meel oma põhimõtte üle, et ei loe enne etendust midagi asjakohast, sest muidu jääks oma lugu nägemata. Pärast etendust Havanski selgitust lugedes tuleb tunnistada, et jah, muidugi on „Koletis“ näitleja ja rolli vahelisest hall­alast, aga õnneks on see ka palju enamat. Muu hulgas õudusjutt, unenägu, hullumisstseen, tajumäng, mõistatus, ümberütlemine ja ruumimaagia. Pimeduse, katkendliku jutustuse ja hüpleva fookuse tõttu on mugavustunde tekkimine takistatud ning iga kord, kui hakkab tunduma, et järgmine käik on teada, muudab lugu suunda ja lauale lüüakse tundmatu kaart.

Valgus- ja helikujundus on rohkem psühholoogilise mõju kui visuaalse illustreerimise teenistuses, mistõttu püsib publik pidevalt ehmatuse ja naeru teraval piiril. Kasvavas tempos vilkuv valgus põhjustab kohe pärast pikka pimedust füüsiliselt tajutava ärevusseisundi ning äärmiselt nõrgad valgusfookused loovad hämarusega harjunud silmades paanilise põnevuse ja vajaduse näha midagigi. Ülidelikaatne video (Kärt Petser) toetab oma vihjelisuse ja ümberütlemisega enamasti valguse ja lavakujundusega taotletud ebakindluse soodustamist kuni ootamatu lavapealse stseenini, kui hulgast ekraanidest saab lavaalusele publikule õrritaja – nagu puurilooma pilk kurjakuulutavasse välismaailma. See lavapealne stseen on üks huvitavamaid mitmel tasandil, nii originaalsuse kui ka tehnilisuse tõttu. Samal ajal kui tegevust saab jälgida näiliselt turvaliselt ekraanide kaudu, kõlavad Havanski sammud otse publiku pea kohal läbi lavapõranda ning süvendavad klaustrofoobilist lõksusolemise tunnet.

Seda, kui suurt rolli mängib ruum „Koletise“ unenäoloogika ja kriipiva õuduse tekkes, on raske üle hinnata. Ruum, mis justkui on ja ei ole tuttav, ning kontekst, mis on peaaegu õige, aga siiski mitte päris õige. See kõik loob peale aluse ka pool „Koletise“ skisofreenilise loo sisu. Kas ilusas ja korralikus black box’is oleksid nii kiirelt ja veenvalt kerkinud küsimused jutustaja identiteedi ja motivatsiooni kohta? Kas teistsugune ruum oleks loonud nii viljaka pinnase hirmu tekkeks – mitte selle ees, milleks peategelased on võimelised, vaid seetõttu, kas me oleme nendega nõus? Veel enam: kui erinev oleks olnud tulemus kogenud, tuntud tegijate esituses?

Väikesel teatrimaastikul on omad plussid ja miinused. Üks neist on töökate näitlejate tundmine iga väiksema žesti ja intonatsiooninüansini. See võib julgustada ja rõõmustada või olla väsitav ja tüütu – oleneb olukorrast ja eelistusest –, aga pole midagi relvitukstegevamat ja värskendavamat kui päris uus nägu. Kirill Havanski Näitleja/Rico on üheaegselt jõuline ja vahetu, siiras ja valelik, ohver ja oht. Ta on leidnud tasakaalu puhta, relvitu kehakeele ja kahtlaselt katkendliku, saladustest tiine jutustamisstiili vahel ning oskab hoida pinget, andmata ühtki kindlat lahendust või vastust.

Sügise sündmuste valguses tahaks kangesti pidulikult väita, et teatrimaastik tühja kohta ei salli, aga paraku on Eestis veel palju tühjaks jäänud ja unustatud seltsi- ja kultuurimaju, mis ootavad ettevõtlikke, veidi hulljulgeid tegijaid. Sellepärast ongi iga riigiteatri külalisetendus, iga teatrikooli vilistlaste kamp, iga huviring ja harrastusteater oluline. Sellepärast on uue teatri idealism vajalik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht