Uued tuuled Estonia balletis

Sirje Keevallik

On inimesi, kes jumaldavad „Luikede järve”. Nad on näinud Vladimir Burmeisteri 1950. aastate lavastusi Estonias ja Moskvas, Konstantin Sergejevi taastatud Marius Petipa ja Lev Ivanovi originaalversiooni, Suure teatri redaktsiooni, kus peale Marius Petipa ja Lev Ivanovi on käed külge pannud ka Aleksandr Gorski ja Assaf Messerer, ning Rudolf Nurejevi varianti Pariisi Grand Opéras, kus printsile on antud veidi tähtsam roll kui ainult baleriini toetada. Need inimesed on nautinud ka Mats Eki Oidipuse kompleksist inspireeritud ja omapärase tantsukeelega lavastust ning mõistnud ja imetlenud Matthew Bourne’i tigedaid meesluiki. Selline inimene lahkub praegu Estonia etenduselt, nutuvõru suu ümber. On arusaadav, et Tiit Härm tahtis anda vanale balletile uue tõlgenduse. Aga miks just nii? Miks sagivad luiged teise vaatuse adagio ajal printsi ja Odette’i ümber ega lase vaatajal jälgida tantsu ja emotsiooni arengut? Miks on lava nii täis dekoratsioone, et diagonaalil saab tantsija tegutseda täie hooga vaid siis, kui ta ukseavast hoogu võtab? Miks jääb suur hulk pappi lavale ka teises vaatuses, kus see valgust vaatajale silma hajutab ega lase luiki välja joonistada? Nii kaob selle vaatuse juurde kuuluv ebamaine hinge kriipiv õhustik, kuigi oboe orkestris kõvasti pingutab. Võiks öelda, et kadunud Eldor Renter oli traditsioonilisusest tüdinud ja tahtis luua midagi uut ja tänapäevast. Aga kunstnik ei tegutse ju ometi üksi, vaid käsikäes lavastajaga … Lavastus on püsinud Estonia laval üle kümne aasta. See ei meeldinud mulle juba alguses, aga nüüd on pilt lausa nukker. Tundub, et varumängijate pink on nii lühike, et kui on vaja kaheksat meest, siis peab sealt võtma kõik, olgu pikkuse vahe või 30 sentimeetrit. See paneb vaataja paratamatult muigama seal, kus midagi muiata pole, ja rikub kogu meeleolu. Suure klassikalise balleti sõnumi annavad edasi puhtad jooned, ühtlus ja täpsus. Kui seda pole võimalik saavutada, tuleb leida teisi võimalusi. Õnneks neid on. Tantsukunst areneb ju spiraali mööda nagu muudki asjad siin ilmas.

XIX sajandi klassikas oli balletil rangelt kaks osa: tegevust edasi viiv kokkuleppelistest žestidest koosnev pantomiim ja seda kaunistavad tantsunumbrid. XX sajandi koreograafid püüdlesid selle poole, et tants oleks ainukeseks väljendusvahendiks, ükskõik mis autoril ka öelda poleks. Seejärel hakkasid vaikselt eluõigust nõutama uut tüüpi lavastused, kus elul ja tantsul, argisel ja üleval on raske vahet teha. Tegemist oleks nagu pantomiimi ja tantsu kokkusulamisega, mis jutustab, kirjeldab ja väljendab ühekorraga.

Üks sellistest pärlitest jõudis Toomas Eduri ja Age Oksa vahendusel Estoniasse 2011. aasta kevadel. See oli „Manon”, mille Sir Kenneth MacMillan lõi 1974. aastal. Tuleb tunnistada, et see ballett pole tantsijatele kergete killast, ent rajaneb rohkem üksikutel rollilahendustel kui rangetel tantsujoonistel. Aga tugeva tehnikaga isikupäraseid tantsijaid ju Estonias on. Seetõttu võib hinge kinni pidades jälgida viimase vaatuse viimast stseeni, kus des Grieux tantsib sureva Manoniga. Minge vaadake, kuidas koreograaf on asja lahendanud ja kuidas osalised selle välja tantsivad.

Sama aasta sügisel toodi Estonia lavale Roland Hyndi „Rosalinde”, Johann Straussi „Nahkhiire” 1978. aastal loodud balletiversioon. Lusti ja art déco peenutsemist täis lugu rõõmustab silma lopsakate sensuaalsete dekoratsioonide ning kõrva üldtuntud valsside ja polkadega. Koreograaf on aga sorinud harilike balletiharjutuste sahtlis ja seal leiduva äärmise nutikusega ära kasutanud. Spetsiaalse ettevalmistuseta vaataja ei tarvitse teada, mis on rond de jambe par terre, tantsijad seevastu tunnevad seda kui primitiivset treeningharjutust. Kui aga Eisenstein ja Falke sooritavad seda koos, ise maia näoga ballikutset lugedes, saab igaüks aru, et mingi pikantne seiklus on tulekul.

Ja lõpuks, 2012. aasta mais tuli samas žanris lavale midagi täiesti eestimaist „Modigliani – neetud kunstnik”. Toomas Edur, Tauno Aints, Liina Keevallik ja Tiit Urvik on kokku pannud lavastuse, kus koreograafi, helilooja ja kunstnike tööd põimuvad lahutamatult. Oma ühisest loomest räägivad Toomas Edur ja Tauno Aints kavalehel. Kunstnikud on sõnaahtramad ja nende käest pole mingit mõtet küsida, kelle idee oli tõmmata poolpaljas naine lavale läbi maali või panna Modigliani surmahetkel pimedusse hõljuma helendavad viltused naisesilmad. Vastuseks öeldakse, et teater on kollektiivne kunst. Sellise ühisinspiratsiooni tingimustes on isegi need stseenid, mida saaks labaseks nimetada, omamoodi kütkestavad, olgu tegemist maalide, peeglite ja alasti modellide ühistantsu või himurusest pakatava bordelliga.

Seega, kui keegi ütleb, et ballett on jama, siis kutsuge ta Estoniasse vaatama mõnda viimase aja lavastust. Küll näete, et ta muudab oma arvamust.