Uus teater – Aeg

KAJA KANN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui vana teatri armastajal on hirm, et aeg jookseb, siis uuest teatrist lugupidavat inimest vaevab pidev ängistus: ükskõik, kuhu vaatad, aeg lihtsalt seisab ja kõik. Lihtsustatult võib nimetada ühte vanaks ja teist nooreks, mis elus muidugi nii ei ole. Et oleks lihtsam edasi rääkida, panen neile nimed: härra Vana ja preili Noor.

Härra Vana läheb hirmununa teatrisse ja kui seal näidatakse talle ajaloosündmusi, eriti hea, kui need oleksid ajast, mil tema veel noor oli, siis ta rahuneb, siis saab ta jälle hingata ja tõdeda, et ei jookse see aeg nii kiiresti midagi. Õnneks on olemas üks koht, kus aeg peatub. Eriti õnnestunud on teatriõhtu siis, kui minnakse ajas tagasi, ja see tunne on hea tunne, see paneb hinge helisema. Mõistagi ei soovi härra olla taas punduv pubekas ja minna päriselt sinna aega tagasi, kus kõik toimus. Talle pakub vahendatud kontakt ajaga turvalisust.

Preili Noor tunneb ängistust juba kodus, ta lappab ühismeediat, sirvib internetikeskkondades imelühikesi klippe ja hinges pakitseb. Ta ei taha midagi, aga ikkagi läheb teatrisse, ja kui seal ei näidata midagi, pigem tekib vaataja ja vaatemängu loojate vaheline suhe, siis märkab prl Noor, et aeg ei püsigi paigal, seda lihtsalt pole. Midagi on siin ikkagi teistmoodi, ta saab osa muutusest ja eriti äge on see, kui muutus on märgatav tema enda sees. Tunne on tuttav, iga järgnev videoklipp on eelmisest nii erinev, aga samaaegselt sarnane. Nii nagu Eero Epner on öelnud, ollakse vahetus kontaktis vaatamisega. Mis muidugi ei tähenda, et aeg jooksma hakkaks, sest millestki kindlast ja tõesest kinnihoidmist teatrisündmus ei võimalda.

Seega härra Vanale on aeg olemas, kogu aeg on kogu aeg olemas. Preili Noor seevastu tajub aega olematuna. Mõlemal on olemas soov ja tahe kuidagiviisi aega tajuda. Erinevus on aja tajumise viisis. Härrale piisab informatsioonist, sest ta teab, kuidas info on hangitud. Preili aga ei rahuldu sellega, tema soovib teada, kes mõõtis ja kuidas mõõtis, mitu korda mõõdeti, ja üleüldse, mis eesmärgil mõõtmist teostati.

Ükski poliitiline ega sotsiaalne teater ei ole iseenesest uus, sest vaataja viiakse ühte konkreetsesse kohta, kus teatud hulk inimesi on juba olnud. Kõik see on juba toimunud. Nüüd jääb teatril üle vaid avada uusi tahke ja pakkuda erisuguseid vaatenurki. Härrale näib see uudne, sest teema on uus, aga teater ikka vana hea ja äratuntav. Päris paradoksaalne on see, et uus teater on igavikuline, tal on ükskõik, millises ajas ta toimetab. Preilile mõjuvad märksõnad kõdunemine, kasvamine, hajumine, sahistamine, kaasamine ja ilmajätmine. Härrat panevad need vaid õlgu kehitama, tema märkab sõnnikut, mis tekib kõdunemisel, puud, mis kasvab, pilvi, mis hajuvad, susse, mis sahisevad, inimesi, keda kaasatakse, või inimesi, keda jäetakse ilma. See, kellel on aeg kogu aeg olemas, pöörab tähelepanu olemuslikule, aga see, kes tajub aega igavikulisena, tahab osa saada protsessist.

Uue teatri aasta saab kohe läbi. Kõik härrad ja preilid külastavad jõulude ajal oma lähedasi, härra Vana sööb verivorsti ja preili Noor ilma vereta tanguvorsti. Nad kogunevad ühte ja samasse ruumi, söövad ühe ja sama laua taga. Vanaisa korra toriseb, et tema neid moodsaid veganivorste ei oska ega tahagi teha. Vanaema päästab olukorra, tema mäletab, et ega seda verd olnudki alati kuskilt võtta, siis tehti ikka ka tanguvorste. Traditsioonid ei katke, uus leitakse unustatud vanast.

Härra võtab pitsi viina, võib-olla on see tema viimane söömaaeg, võib olla viimane pits. Tema tunnetab oma lõplikkust, tal on missioon. Preili joob rohelist teed, patrab midagi aja lõpmatusest. Tal on visioon, ta teab, et asi on temas, et vanaisa kestab temas edasi, mis sest, et teistsugusena. Ta teab, et ka inimlikkus on lõpmatu. Härra silmis peegeldub hirm ja viinapitsi külge klammerdumine teeb ta vastutustundetult lapsikuks. Vanaema pakub aga üksteise järel uusi roogasid, tema ei nõua, et kõik peaksid kõike sööma, lihtsalt proovitagu. Tema teab, et vastutustundlik vanainimene aktsepteerib omaenda tegude tagajärgi, ükskõik, kas need on olnud edukad või edutud. Lapsed ja lapselapsed ongi tema tagajärg, tema tulemus. Asi ei ole enam ammu temas, vanaema aeg ei jookse, tal on kogu aeg korraga olemas, sedasama aega elavad läbi ka kõik teised. Vanaemale on vanadus uus, sama uus kui rohelist teed rüüpav tahtetuna paistev preili.

Õhtu edenedes hakatakse avama kuuse all lebavaid kingipakke. Seekord preili Noor eripreemiat ei saa. Talle antakse tavaline kingitus koos tänusõnadega olemas olemise eest, täpselt samasugune nagu härra Vanalegi. Keegi ei ütle preilile, et pinguta veel, oota veel, küll ükskord viinapitsi vääriliseks saad. Kogu aeg on korraga olemas.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht