Uus teater – Noored naised

EERO EPNER

Noorte naisnäitlejatega on teatris sageli mure, sest mingeid häid rolle neile näitekirjanduses eriti pole. On Niina ja Ophelia ning veel üht-teist, kuid filosoofiliselt tuumakad ja psühholoogiliselt keerukad gurmeerollid on üldiselt näitekirjanduses reserveeritud meestele, kes on ületanud maagilise 40. eluaasta piiri. Karakterite seas on siis Mõtleja, Läbinägelik Erak või Isand ning neid kehastavad meesnäitlejad on omakorda Meistrid, Maestrod või vähemalt Legendid. Noorele naisnäitlejale midagi sellist pakkuda pole. Tema saab teatri sööklas makaronide pealt 20 protsenti soodustust, kuid eks asi seegi.

Uuemas Eesti teatris on aga tekkinud terve laine noori naisautoreid. Nii etendajate kui ka lavastajatena, kuigi seegi rollijaotus on juba ammu ajale jalgu jäänud, on esile kerkinud või peatselt kerkimas Maria Metsalu, Netti Nüganen, Jette Loona Hermanis, Karolin Poska, Keithy Kuuspu, Elina Masing ja veel nii mõnedki. Terve Kanuti gildi saali hooaeg on täidetud noorema põlvkonna naisautoritega ning Priit Raua sõnul polnud see sel moel planeeritud, vaid kunstiliselt tugevaid autoreid otsides moodustus just selline rida. Korraga on tekkinud Eesti teatrisse noorte naiste agentsus ning kuigi see pole muidugi esmakordne, sest seda vagu on kündnud juba Kaja Kann, Maike Lond ja Alissa Šnaider, siis sedavõrd laiaulatusliku lainena pole noored naised varem Eesti paljukannatanud teatripõllule astunud.

Küsimus ei ole siin ainult, ennekõike ega isegi erilisel määral soo­kvootides. Küsimus on, mida on need autorid toonud kaasa kujundiloomes ning kas on üldse põhjust rääkida mingist erilisest „naisesusest“ või võiksime sellest sildist ükskord ometi vabaneda ja rääkida kunstist üleüldse. Jah, võime, ent seejuures tundub siiski, et teatud aspektid on seotud just nende kui naistega. Täpsemalt öeldes: need aspektid pole seotud sellega, nagu nad ise rõhutaks oma naiselikku olemust, vaid hoopis minu lugemismudeliga. Midagi nende töödes tundub olevat sellist, mida ma ei oska oma vaimupiiratuses riputada mingi muu nagi külge kui etendajate eluline taust.

Esiteks nende tervendav anarhistlik huumor. Nalja oskab uuemal ajal teha muidugi igaüks, kuid nende autorite teostest kumab sageli eluterve ülbus, mingisugune keskmine sõrm, mis võib-olla peegeldab noorte naishäälte senist summutatust. Mida rohkem millelegi kaant peale vajutad, seda tugevamalt see lõpuks välja purskab ja seda endastmõistetavamana ta oma koha kunstiköögis sisse võtab.

Need autorid ei ole kuigi alandlikud. Nad ei kaabitse traditsioonide jalgade juures ning kahtlustan, et mitmed neist ei ole kunagi kuulnudki nimesid, mis tavaliselt on Eesti teatri aabitsas. See tähendab, nad asuvad väljaspool patriarhaalseid mudeleid, kus antakse edasi isalt pojale, pojalt pojapojale jne. Selline ükskõiksus olümposlike hierarhiate suhtes ning enda oluliseks pidamine endastmõistetava loomulikkusena on peaaegu et teraapiline.

Nad on õppinud sageli Välismaal ja seetõttu sisenevad meie kultuuriruumi nagu sada aastat tagasi meie Välismaalt tulnud tublid maalikunstnikud – justkui neil poleks aimugi (ja neil polegi), mis reeglid, kombed ja normid siin ruumis varem on kehtinud. Neis kõnelevad isiklikud ja ühiskondlikud kujundid, pinged, väited, ihad jne, mis on vormimata kohalikest kaanonitest.

Olgu igaks juhuks öeldud, et kohalik kaanon ei ole midagi paha, nagu ei ole ka traditsioonid midagi põlastusväärset. Küll aga tuleb teadmatus nende suhtes vahel kasuks. Võib-olla just seetõttu on noorte naisautorite loomingus märgata sääraseid nähtusi nagu ambivalents, seksuaalsus ja kehalisus, dadaistlik mitteloogika, rituaalsus, abjektsus, absurditaju, provokatsioon, agentsus, autoagressioon või skepsis kulminatsiooni, katarsise ning dramaturgia suhtes.

Tõsi, see kõik kõlab, nagu oleksid noored naisautorid justkui ühe vitsaga löödud – ja löödud veel keskealise meeskirjutaja poolt. Atatat, ühte karja kõik! Muidugi nad ei ole. Kui neid üldse miski väga selgelt ühendab, siis see, et meil (kus „meil“ tähistab siinsel juhul ainult allakirjutanut) puudub nende aktsioonide lugemiseks veel sõnavara. See, mida me näeme, on piisavalt kummastav ja võõras nii oma teemavalikus kui ka kujundiloogikas. Kust need tulevad? Miks nad nii mõtlevad? Kes nad on? Ja mida ütleb see kõik ka minu kohta? Miks mina nii mõtlen? Kes ma olen?

Pole midagi värskendavamat, kui kogeda kunstis midagi, mille kirjeldamiseks pole veel sõnavara. Tõsi, see võib viidata kõige muu hulgas (või isegi ennekõike) mitte sõnavara puudumisele, vaid selle mittevaldamisele minu poolt. Need autorid ei asu väljaspool artikuleerimisvälju mingil sõnatul platool, neid ei ole võimalik ega mõtet vaadata kui metslasi, kes „ei mahu raamidesse“ ning „sõnavara puudub“, kes on „abjektsed“ ja „kehalised“ – sääraselt vaatleb aadlik pärismaalasi, kuid kas ei võiks need ajad siiski möödas olla. See lause, olgu öeldud, oli suunatud ennekõike iseendale.

Kuidas ka ei oleks, noored naisautorid on meie aja Pegasused, kelle seljas kappab praegu suur osa uuemast Eesti teatrist.

Loe lisaks! Kaja Kann, Naised. Uus teater. – Sirp 29. XI 2021.