Väike Illimar rühib vastuvoolu

Margot Visnap

  Tuglase teose tõlgendus pole lastelavastus, millega kompenseerida koolijütside lugematust.

 

“Väike Illimar”:  väikest Illimari kehastab Jüri

Vlassov, ema rollis kunagine Endla näitleja

Liina Tennosaar. ENDLA

 

Friedebert Tuglas, “Väike Illimar”, väga selged pildid lapsepõlvest. Dramatiseerija ja lavastaja Tiit Palu, kunstnik Silver Vahtre, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikajuht Feliks Kütt. Nimiosas Jüri Vlassov, teistes osades Kaili Närep, Liina Tennosaar (külalisena), Feliks Kark, Ahti Puudersell, Sepo Seeman ja Tambet Seling. Esietendus Endla teatri suures saalis 28. X.

 

 Kõik kaasa mängivad ses s u u r e s  m ä n g u s

ja rekvisiitidest ei ole puudu.

Kõrgpunktil kelle seis ja kelle längus –

nii teostame me igavese muudu.

 

Marie Under (“Kivi südamelt”, 1935)

 

Tänavuse juubelihõngulise teatriaasta Endla repertuaarile mõeldes tuleb meelde Merle Karusoo 1999. aastal kaitstud magistritöö pealkiri “Põhisuunda mittekuuluv”. Nimelt otsustas Endla pealavastaja Tiit Palu Eesti teatri 100. ja Endla 95. sünnipäeva tähistada ainult omamaise näitekirjanduse lavaletoomisega, mis ju paras julgustükk. Mitte just kaelamurdev ettevõtmine, kui mõelda sellele, kui hästi on viimastel aastatel läinud meie teatrites kodumaisel dramaturgial.

Aga siiski: Endla tänavuse aasta repertuaari eesti kirjanike nimekiri  on muljetavaldavam kui ühelgi teisel teatril: Mati Unt (Undi romaanil “Mõrv hotellis” põhinev “Mis värvi on vabadus” esietendus juba 2005. aastal), Andrus Kivirähk (“Rehepapp”, lavakunstikooli diplomilavastus, mida enam ei mängita), August Kitzberg (“Kauka jumal”), Jim Ashilevi (“Nagu poisid vihma käes”, suvelavastus), Jaan Kruusvall (“Võikõllane üü”), Friedebert Tuglas (“Väike Illimar”), Astrid Reinla (“Koduabiline”), Jaan Kaplinski (“Liblikas ja peegel”), Eva Koff (“Sabaga täht), A. H. Tammsaare – Urmas Lennuk (“Vargamäe kuningriik”, suvelavastus koos Rakvere teatriga).  Repertuaaris on veel Mihkel Ulmani “Agnes”, noorte pärnakate Liisu Krassi ja Sandra Sillaotsa noortetükk “Sõbrapäev”  ja Silvi Väljali lasteraamatul põhinev “Jussikese seitse sõpra”.  Põhisuunda mittekuuluv nimistu tõesti, kui arvestada Pärnu publiku aastakümneid kujundatud maitsega, mis eelistaks pigem komöödiat, muusikali, meelelahutust, ühesõnaga kergemat sorti kraami nagu suvituslinnale kohane.

On lugupidu väärt, et Tiit Palu oma linna publikut siiski ei alahinda ja rühib (vähemalt pidulikul teatriaastal) vastuvoolu, hoolimata kohustuslikust mainstream’ist, millega teatrile raha (ja publikut) kokku kühveldada. Ja hoolimata sellestki, et omamaisel dramaturgial põhinevad lavastused pole tekitanud nn kunstilist furoori, mis paneks pealinna kriitikud Pärnusse tormama. Teatrijuht toimetab kadestamisväärse rahuga edasi ega lase end kõigutada võimalikest tagasilöökidest (kriitika, publik, vaatajate hulk). Aga eks see ole üks kivi mitmekesise teatritegemise müüri – miks kiita ainult Von Krahli või NO-d teisititegemise eest, kui omanäolist teatrit pakuvad teisedki: VAT, Tallinna Linnateater, Ugala jt. Ja ka Endla.

Mida mitmekesisem-värvilisem teatrimosaiik, seda huvitavam-põnevam peaks olema vaatajail. Kuigi, paraku jah,  vaatajate valikuvõimalused on tänases päevas piiratud: kes elab pealinna teatrite “teenindusalas”, see satub ilmselt harva nägema-võrdlema nn väikelinnateatrite lavastusi. Ja vastupidi – väikelinnadesse sõidavad teatrid enamasti oma kassatükkidega, rääkimata sellest, et Von Krahl või NO99 suvatseks näiteks Viljandit, Pärnut, Rakveret külastada…

Endla sünnipäevanädala lõpetas läinud laupäeval “Väikese Illimari” esietendus. Korraga nii üllatuslikult kui ootuspäraselt. Üllatuslik oli nimitegelase valik – väikest Illimari kehastab lavastuses Endla näitlejate raudvara, 58aastane Jüri Vlassov. Huvitav väljakutse näitlejale, publikule ka. Siit peaks johtuma juba ilmne vihje meie koolide kirjandusõpetajatele: “Väike Illimar” pole lastelavastus, millega kompenseerida koolijütside lugematust, tegu pole Tuglase teose ümberjutustusega teatrilaval, pigem viiekümneselt “Väikese Illimari” kirjutanud Tuglase väga selgete lapsevõlve mälupiltidega, millele viide ka kavalehel.

Lavastaja on oma dramatiseeringu üles ehitanud pigem Tuglase sõnale, selmet luua “Väikesest Illimarist” tegevuslikku-ümberjutustavat lavalugu. Esimese vaatuse põhjal võinuks oletada, et tegemist on puhta “lugemisteatriga”, kuigi kuulsad stseenid (nii esimeses kui ka teises vaatuses), eelkõige Illimari kosjaskäik, aga ka arupidamine-kalasöömine Hirmu-Juhaniga (Feliks Kark), maailma-avastuslikud vestlused ema (Liina Tennosaar) ja isaga (Sepo Seeman) on lavaloos olemas ja pakuvad Tuglase tekstide ettekandmisele vahelduslikku näitemängulist lusti.

Lavastuse jutustavad lugemislõigud toovad esile Tuglase sõnaseadmise ilu, ent paraku ei olnud neis seda sisemist intensiivsust ja tekstitundlikkust (piduliku sünnipäevapeo esietendusärevus?), millega publikuni jõuda. Pikkade tekstide (nn monoloogide) ettekandmine on omaette kunst, mis nõuab näitlejalt ettekantavasse teksti sisenemist – nagu rolli sisse minek – millel omad lahendused, temporütmid, karakterivärvid jne.  Ent tervikust (lavastusega kongeniaalne kunstnikutöö Silver Vahtrelt, muusikaline kujundus Tiit Palult ja Feliks Kütilt) hõllandus Tuglase loomingu sisu ja ilu.