Vaikne imetegija Udmurtiast

R.A.A.A.Mi juhi Märt Meose vaieldamatuks teeneks on olnud põnevate välis­lavastajate Eestisse meelitamine. Damir Salimzianov on nende hulgast kõige õnnelikum leid.

JAAK ALLIK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

R.A.A.A.Mi „Diktaator, naljamees ja liiderdaja“, autor ja lavastaja Damir Salimzianov, tõlkija Tiit Alte, kunstnik Riina Vanhanen, valguskujundaja Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres. Mängivad Kristo Viiding, Elina Reinold ja Martin Kõiv. Esietendus 11.VII Mäetaguse kirvehallis.

Vastates ajakirja Teater. Muusika. Kino teatriankeedi küsimusele säravamatest hetkedest teatrihooajal 2020/2021, kirjutasin: „Tuli vaikne mees Venemaalt, tegi kuu aega proove ning asetas peegli kogu meie filmi- ja teatrimaailma ette, esitades küsimuse: mille nimel te teete seda, mida te teete, mille nimel siblite?“* Pidasin tookord silmas Damir Salimzianovi lavastust „Läbi kõigi elude ma otsin sind …“.

Salimzianovi võluvits. Udmurtia väikelinnas Glazovis sündinud ja suurema osa oma teatriteest sealset linnateatrit Parafraas juhtinud tatarlase Salimzianovi vaiksed käigud Eestimaale algasid 2017. aastal lavastusega „Praegu pole aeg armastamiseks“, mis jõudis sõnalavastuste aastaauhindade jagamisel nelja nominatsioonini (lisaks lavastajale ka Kristo Viiding, Mari-Liis Lill ja Harriet Toompere) ning tõi Toomperele naiskõrvalosa aastaauhinna. Järgnesid „Pikse pill“ (2018), „Kapten Mihkel“ (2019), „Muinasjutumöll“ ja „Läbi kõigi elude ma otsin sind“ (mõlemad 2021) ning nüüd siis „Diktaator, naljamees ja liiderdaja“.

R.A.A.A.Mi juhi Märt Meose vaieldamatuks teeneks on olnud kümnete põnevate välislavastajate Eestisse meelitamine. Salimzianov on minu arvates nende hulgast kõige õnnelikum leid. Ta saabub suvel mõneks nädalaks Eestisse, kohtub siin praeguseks juba tuttavate näitlejatega (seekord Kristo Viiding ja Martin Kõiv), lisab neile alati mõne uue avastuse (seekord Elina Reinold), puudutab neid mingi vaid talle teada oleva võluvitsaga ning paneb kohalikud teemandid äkki briljantidena särama.

Mis aga kõige hämmastavam: lavastaja saabub siia meist kaugel valmis kirjutatud tekstiga, mis on kõigil juhtudel (välja avatud esimene, mille aluseks oli portugali kirjaniku Guilherme Figueiredo näidend) eestiainelised. „Pikse pill“ põhines Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muinasjuttudel ja „Muinasjutumöll“ Matthias Johann Eiseni muistenditel, „Kapten Mihkel“ Juhan Smuuli „Muhu monoloogidel“ ning „Läbi kõige elude …“ jutustas sellest, kuidas eesti filmimehed püüavad Jäneda mõisaprouast ning Maksim Gorki ja Herbert Wellsi armukesest Maria Budbergist filmi teha. Nüüd siis mõtles ta aga välja 1920. aastal Venemaalt põgenevate Tito ja Hašeki võimaliku kohtumise Narva Punase Risti laagris.

Iga kord on tulemuseks olnud eesti teatripilti nii rikastav kui ka kaunistav lavastus. Loomulikult saab selliselt töötada mitte ainult vaieldamatult andekas ja isikupärase lavastajakäekirjaga režissöör, vaid inimene, kellel on iga oma teosega meieni tuua selge tänapäevane sõnum.

Autori ja lavastaja Damir Salimzianovi tahtel on samale ajale sattunud kahe bolševismiideedest läbiimbunud noore mehe Josip Broz Tito (Kristo Viiding) ja Jaroslav Hašeki (Martin Kõiv) loomulik soov oma mehevajadusi rahuldada Narva prostituudi Anja (Elina Reinold) juures.

Matti Kämärä

Nüüdisaegne põhiteema. Autori tahtel samale ajale sattunud kahe bolševismi­ideedest läbiimbunud noore mehe Josja (30) ja Jasja (37) loomulik soov oma mehevajadusi rahuldada Narva prostituudi Anja juures on andnud autorile võimaluse nii nende maailmavaate läbivalgustamiseks kui ka vihjeteks XX sajandi poliitika- ja kirjandusloo suurnimede Josip Broz Tito ja Jaroslav Hašeki kujunemisele. Kirjandusõpetaja Anja pole muidugi ajalooline isik, ent just tema juhatab kindla käega oma „töötoas“ toimuvat ja nii saab lavalolijaist hetkeks sõpruskond, teatavas mõttes ehk perekondki, tänu millele võimendub lavastuse ülimalt nüüdisaegne põhiteema.

JOSIP. Ära nukrutse, Anja. Mina olen sõjaväelane ja taipan neist asjust üht-teist. Niisugust õudset sõda enam ei tule. Ma ütlen seda sulle kindla peale. Ei, väikeseid sõdu, et kõikvõimalikke märatsejaid korrale kutsuda – ilma nendeta läbi ei saa, seda muidugi. Aga niisugust, et kõik kõigiga – ei. Niisugust ei tule. See suur sõda oli viimane. Ega siis inimesed idioodid ole, et vabatahtlikult uuesti midagi niisugust korraldavad. Jasja, kinnita minu sõnu.

JAROSLAV. Ega siis sedagi sõda, Josja, inimesed vabatahtlikult korraldanud. Ei, muidugi alustasid sellegi inimesed, ja omaenda tahtel, aga need, kes sõda alustasid, ise lahinguväljale ei ilmunud. Ega siis mina kõrtsis istudes sõda ei alustanud. Või Anja, sel ajal, kui ta köögis Edvinit ja oma tütart kalaleemega toitis. Ja isegi mitte sina, sel ajal, kui platsil marssisid. Ei. Sõda alustasid täissöönud inimesed paleedes. Limpsides pokaalidest brändit või rummi. Vaatasid üksteist, tegid tõsise näo ja rääkisid targal ilmel, et teisiti ei saa, et see on nende kohus, et seda tahab rahvas ja Jumal, ja ajasid muud seesugust jama.

JOSIP. Jah, muidugi. Aga pärast nad ju nägid, mis välja tuli … Ja kõik nägid … Ja nüüd ei lähe enam mitte keegi niisuguse asja peale välja. Saaks needki haavad lakutud. Ei, edaspidi on maailm targem.

Inimesed aga on osutunud idiootideks. Maailmasõjale, mida keegi ei osanud 1914. aastal kutsuda esimeseks, järgnes 1939. aastal teine ning praegu räägivad idioodid juba kolmanda algusest. Salim­zianovi lavatekst jaguneb kolmeks kohtumiseks. Esimest neist kannab Josip, teist Jaroslav ja kolmandat Anna.

Tito inimnäolisem sotsialism. Austria-Ungari armee allohvitserina venelaste kätte vangi langenud Josip Brozist (kellele varjunime „Tito“ soovitab võtta autori tahtel just Hašek) ei saa pärast 1920. aastal läbi Narva Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriiki tagasipöördumist just kuningat, nagu ta näidendis unistab, küll aga Venemaal omandatud bolševistlike ideede mõjul üks Jugoslaavia Kommunistide Liiga asutajaid. Teise maailmasõja ajal juhtis ta Jugoslaavia võimsat natsivastast partisaniliikumist ning alates 1944. aastast kuni surmani 1980. aastal faktiliselt diktaatorina ka Jugoslaavia Föderatiivset Sotsialistlikku Vabariiki.

Kuid erinevalt teistest Stalini Ida-Euroopa marionettliidritest ei soovinud Tito Kremli diktatuurile alluda ja hakkas Jugoslaavias üles ehitama teistsugust, võiks ehk öelda, et ka inimnäolisemat sotsialismi, mille tunnusteks olid tööliste omavalitsusorganid ettevõtetes ning nõrgem poliitiline ja vaimne tsensuur. See kutsus esile Stalini raevu ja korduvad katsed Titot mõrvata. Igatahes mäletan oma silmaga Rahva Häälest (1952?) loetud epigrammi „Lendavad ringi kaks moskiitot, üks on Franco ja teine Tito“ koos sinna juurde kuulunud verest nõretava karikatuuriga.

Tema Stalini-vastasuse idealiseerimisest läänemaailmas annab tunnistust seegi, et praegu Saaremaa muuseumis avatud metsavendlusele pühendatud näitusel võib näha äratrükki 1950. aasta 8. veebruaril USAs välja antud ajalehest Vaba Eesti Sõna, kus Saaremaa metsavendade juhti Elmar Ilpi nimetatakse Eesti „valgeks Titoks“. Külma sõja ajal sai Titost üks blokivälise liikumise liidritest ja pärast 1968. aastal toimunud Praha kevade Nõukogude Liidu poolt mahasurumise hukkamõistmist ka nn eurokommunismi lipukandjaid.

Sellist noort, naiivset ja julget „moskiitot“ näitab meile laval Kristo Viiding ning just tema veetav (esimene) kolmandik ongi Salimzianovi lavastuse säravam osa. Niisugust tehnilise meisterlikkuse kõrgklassi, mida Viiding demonstreerib, võib teatrilaval kohata haruharva. Lavastusel puudub liikumisjuht, ent suure osa tekstist esitab oma rollis purupurjus näitleja tegelikult tantsides. Purjus inimeste kujutamine läheb laval tavaliselt üle üsna segaseks lällamiseks, kuid Viiding ei kaota korrakski mõtteliini ning seejuures ka ühtegi sõna. Muidugi aitab sellele kaasa ka vaimustav tekst, kus autor laseb Josjal selgitada temast tublisti haritumale Anjale proletaarse demokraatia aabitsatõdesid.

Titot pole ma näinud ning tema rajatud sotsialismi erinevust Eesti omast sain kogeda vaid 1979. aastal Belgradis, kui loetlesin toidukaupluses rippunud 78 sorti vorsti versus meil siis saada olnud teevorstile ja (leti all mõnikord leidunud) suitsuvorstile. Viidingu lavaline olek ja mäng, tema nakatavus ning idealistlik naiivsus pani mind aga kummalisel kombel uskuma, et selline võiski olla noor Tito ning ka hilisem diktaator, kes suutis pool sajandit hoida rahulikuna ja küllalt õnnelikuna koos Balkani rahvaid, kelle vaheline verine ajalooline vaen plahvatas varsti pärast tema lahkumist.

Kammitsetud Hašek. Maailmakirjanduse ühe kõige naljakama ja sõjavastasema teose „Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil“ autorist Jaroslav Hašekist saab lavaloos teada paraku oluliselt vähem kui Titost. Martin Kõivu mäng on kammitsetum, pöörases duellis teineteise laua alla joomisel jääb ta üsna kaineks ja pigem kõrvaltvaatajana provotseerijaks, mitte kaasaminejaks. Ka tekstis, kust käivad läbi küll vihjed välipreester Otto Katzile ja České Budějovicele, jäi väheseks Hašekile vist ikka paratamatult omasest huumorisoonest. Jääb mulje, et autor on sedapuhku olnud diktaatorist rohkem huvitatud kui naljamehest. (Olgu öeldud, et Salimzianovi töö „Vahva sõdur Švejki“ dramatiseeringuga Moskva Taganka teatris katkestati hiljuti peaproovide staadiumis, sest olevat selgunud, et teos on sõja­vastane.)

Kõivu tipphetkeks lavastuses jääb monoloog õudustest Nõukogude Venes, mille Jasja esitab vastuseks Anna ülestunnistusele, et ta peab korraliku prostituudina Eesti politseile ette kandma kõigest, mida tema juures räägivad kahtlaselt Venemaalt tulnud kunded. Ja nii kuulemegi, et pooleteisest miljonist Petrogradi elanikust on ellu jäänud ainult Zinovjev, kes röövib tühjas linnas päise päeva ajal poode ja sööb vastsündinud kassipoegi. Paratamatult läheb mõte sellele, et just selliseid „ülestunnistusi“ ootavad ka Anja tänapäeva Narva ametiõdedelt nende ülekuulajad.

Ohjad Anja käes. Lavaloo viimases kohtumises kuuleb Anja lugu ning bufonaadina alanud näitemäng jõuab siin tragismini, võimendades mõtet, et kõik kõrgete ideede, rahva võimu või impeeriumi võimsuse nimel peetavad sõjad tähendavad lihtinimesele, olgu nad horvaadid või tšehhid, eestlased või venelased, ikka ja alati nälga, kannatusi ja inimliku õnnelootuse purunemist. Anja võtab selle kokku tõdemusega, et kelle armsad on õnnelikud, on ka ise õnnelik, kes aga räägib, et teeb kõik õnnelikuks, see ise õnnelik olla ei saa. Ning lausub elutargalt: „Ma olen neid üleilmseid heategijaid plakatitel näinud. Pilk on kõigil niisugune, justkui tahaksid peldikusse, aga ei pääse.“

Elina Reinold on imepärane näitleja. Tema pisut kärisev-kähisev hääl ei muutu ning pole ta ka mingi füüsilise ümberkehastumise etalon, aga ometi on kõik rollid, mida ta loob, tundmatuseni erilaadsed. Nad on täiesti teist­suguse elusaatuse ja tihtipeale ka vastandliku väärtusilmaga inimesed, ning seda sugugi mitte lihtsalt seepärast, et autorid on nad erisuguseks loonud – no olgu või leedi Macbeth, „Juuditi“ ümmardaja Susanna või seekordne elust ja valust vaevatud kirjandusõpetajast prostituut sajanditaguses Narvas. Nad on erisugused eelkõige seepärast, et Reinold on laval iga kord täiesti teistsuguse mõtlemisega. Seda vist nimetakse sügavaks sisemiseks ümberkehastumiseks. Olen püüdnud aru saada, kuidas ta seda saavutab. Taipasin selle ära mõned aastad tagasi Katariina kirikus, samuti Meose toodud külalislavastaja tehtud „Juuditit“ vaadates. Laval käis tempokas lärm, suured näitlejad vehkisid mõõkadega ja käristasid armukirge, ning äkki ilmub pisike kössis Susanna ja me kuuleme absoluutselt kõike, mida ta oma mõne lausega ütleb. Asi pole ainult Reinoldi omapärases diktsioonis, vaid selles, et näitlejanna teab alati täpselt mida, miks ja kellele ta ütleb.

Nii ka kõnealuses lavastuses, kus Annal on teksti kõige vähem ja rollgi ju kõige „passiivsem“, nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Ometi tundub, et ohjad selles meeste lahingus on kogu aeg tema käes, ka kõik tõed on tal täpselt doseeritud ja välja öeldud. Ja lõpuks vaataja silma ka pisar pigistatud, mis vähemasti mulle on teatriskäigu ülim eesmärk (mõnikord võib see muidugi ka naerupisar olla).

Talvisel ajal ka linnarahvale. Peaaegu kõik Salimzianovi lavastused Eestis on tehtud kunstnik Riina Vanhaneni kaasabil. Kuna seekord on kujundus sedavõrd funktsionaalne, et etendust andis mängida atmosfäärilt lausa nii vastandlikes paikades nagu on Mäetaguse kirvehall ja Tõstamaa mõisa pidulik saal, siis jääb loota, et R.A.A.A.M leiab võimaluse seda ka talvisel ajal linnarahvale näidata, et peale muu hea ka Ardo Ran Varrese vaimukast ja lavastust igati „rahvuslikult“ rikastavast muusikalisest kujundusest osa saada.

Ja lõpuks: R.A.A.A.M on viimasel ajal toonud välja ridamisi lavastusi ajaloolistest suurkujudest ning kiiduväärselt esitanud kavalehel ka hulgaliselt andmeid nii nende inimeste kui ka ajatausta kohta. Korduvalt olen aga soovinud, et neid tekste ka keegi ajastut tõepoolest tundev inimene oma valvsa silmaga üle loeks. Seekord hämmastas mind avastus, et 1920. aasta lõpuks suunas Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei Hašeki läbi Eesti Tšehhoslovakkiasse kommunistlikule agitatsioonitööle. Olgu siis öeldud, et tol ajal ei teatud ei sellenimelisest parteist ega riigistki veel mitte midagi.

* Teatriankeet. – Teater. Muusika. Kino detsember 2021.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht