Valge naine, pruun ingel ja keskmise kiirusega filoloogist mees

Kairi Prints

Theatrumis on Andri Luup oma uuslavastuses „Pruuniks” võtnud luubi alla naise. Theatrumi „Pruuniks”, autor ja lavastaja Andri Luup, valguskujundaja Helvin Kaljula ja koreograaf Tiina Mölder. Mängivad Liina Olmaru, Maria Peterson, Ott Aardam, Laura Peterson, Anneli Tuulik, Eva Eensaar ja Anna Ehrenberg. Esietendus 26. I Theatrumi saalis. Andri Luup on oma uuslavastuses võtnud luubi alla naise. Mees on Luubi luubi all juba käinud: 2009. aasta lavastuses „Fööniks”. Võtab alguses ikka feministliku muige suule küll, kui erineva sügavusastmega on nende kahe lavastuse pealkirjad: „Fööniks” kõlab tuhat korda diibimalt kui „Pruuniks”. Viimane tundub esimesel kuulmisel lavastuse pealkirja kohta isegi veidi kohatu, aga harjub ära, ja kui etendus nähtud, kasvab ka tähendusruum kõvasti. Kuna seda lavastuse kummalist pealkirja, saavas käändes omadussõna, on sujuvalt hakatud käänama kui nimetavas käändes nimisõna (pruunikspruuniksipruuniksit), siis see ka muutub nimisõnaks. Minu meelest võiks selle võtta sellise natuke vanema (näiteks alates 30. eluaastast) ja rahulolematu, pealtnäha igati šiki, aga sisemiselt ebakindla ja otsiva naisetüübi sünonüümiks. Umbes midagi sellist: „Mis rahvas seal koos oli?” – „Ah, mingi noorteseltskond laias seal ja paar pruuniksit vaatas pirtsutades pealt.” Sisulises mõttes ei ütleks, et „Pruuniks” on „Fööniksist” kuidagi pealiskaudsem. Kindlasti aga teravam: „Fööniksi” naiivsus on „Pruuniksis” üle kirjutatud irooniaga. Minu meelest väga eluline: tundub olevat mingi tüüpring meeste ja naiste vahelistes suhetes. Mehed on mingis mõttes väga naiivsed, kui see aga kuidagi välja paistma juhtub, pritsitakse kõik üle mingi naljaga, mis üritab olla iroonia, kuid pigem on see naljakampsunisse mässitud vabandus oma liigse tundlikkuse pärast. Kuna naistel on lubatud ja isegi soovitatav olla naiivne, tundlik ja haavatav ning naised seda vabadust rõõmuga (ära)kasutavad, on naiste irooniameel kõrgemalt arenenud, nad orienteeruvad vabalt eneseiroonias ja sarkasmis, samal ajal võivad vabalt mingil hetkel oravasilmad pähe teha ning imestada mehe osavuse, andekuse, julguse ja tarkuse üle. Mees kardab olla naise meele järele, sest see nagu välistaks võimaluse olla iseenda meele järele. Naine suudab aga olla korraga meele järele nii endale kui ka teisele sugupoolele, nii et silm ka ei pilgu. Võimalik, et samal ajal pihku itsitades.

See on nüüd muidugi julgelt liialdatud kokkuvõte minu ja teiste „(nais)antropoloogide” kogemustest ja vaatlusandmetest. Tegelikult ma ei arva, et naised oleksid mingi kõrgem eluvorm. Mitte sinnapoolegi. Lihtsalt mingid soolised iseärasused paistavad rohkem välja ning muutuvad seetõttu tendentsiks. Üldiselt pooldan siiski inimese vaatlemist mitte soo-, vaid isendipõhiselt. Kõik üldistused on lõbus spekulatsioon ja toovad veidi elevust tuima talvepäeva, kus ainult kodus teki all on hea ja soe olla ega tahaks kuhugi minna. Siiski on veel mõni koht, kus võib olla hea ja soe – näiteks teatris. Theatrumis on alati hea. Sattusin istuma enam-vähem radiaatori peale, nii et soe oli ka. Pealekauba oli huvitav ja naljakas. Nii et täpselt nagu kodus. Või siis mitte täpselt, sest solaariumi ja haldjat mul kodus ei ole: esimene ei mahuks kuidagi ära, haldjas aga ju eriti ruumi ei võtaks, nii et ehk tuleb kunagi.

„Pruuniksi” peategelasel, naisteajakirja peatoimetajal (Liina Olmaru) on solaarium kodu keskpunkt, sest vaja on saada pruuniks: „Ma tahan pruuniks saada … kogu lugu … mingid kehaosad on juba ära söestunud … aga näole ei hakka päike peale … mul on veri nii hele … probleem on tõsine, ma olen sellise õrna nahaga esiteks, pigmenti on vähe … kiirgust väga ei kannata … aga pruun naine …” (tsitaadid siin ja edaspidi lavastuse tekstiraamatust). Selle avaldusega esineb peategelanna üsna etenduse alguses ja tema lumivalge nahk illustreerib meile selle naise kontrasti soovide-unistuste ja reaalsuse vahel. Ta tahab võimatut, olla keegi teine kusagil mujal. Kepsutab mööda tuba, uurib oma nahka, hambaid, riideid ja muretseb ajakirja uue numbri esikaane pärast. Toa taganurgas istub keegi, ajakiri silme ees – kes see on, ei tea veel ei peategelanna ega publik. Kui peatoimetaja kellelegi helistab ja teda enda juurde kamandab, ilmub ajakirja varjust välja teine naine (Maria Peterson), märksa pruunim ja rahulikum kui esimene. Teatab, et on haldjas ja valmis soove täitma. Nii, vaat kus, tuleb välja, et kui oleme omadega puntras, on lahendus siinsamas: tal on lihtsalt ajakiri näo ette tõstetud, nii et me ei tunne teda ära. Ja kui lõpuks tunneme, ei lase tal ikka probleeme lahendada, vaid läheme veel rohkem puntrasse, sest me ju ei tea, mida me tahame. Kas raatsime üldse puntrast loobuda? Kas jääbki midagi järele, kui jamasid enam pole? Mis siis, kui pundar ongi kogu inimese identiteet, ja kui see lahti harutada, jääb järele mittemidagiütlev inimesetaoline olend, kes pole isegi mitte pruun.

Lavastuse peategelanna küll imestab haldja mõningate isikuomaduste üle, näiteks tundub talle veider, et haldjas on füüsiliselt olemas ning pealegi nii pruun, aga haldja kohalolu tema korteris on selline enam-vähem tavaline asi. Igaks juhuks vaatab ta Eesti Entsüklopeediast haldja tähenduse järele: „Müt looduseseme, ehitise või mingi nähtusega seoses olev ja seda hooldav üleloomulik olend (kaitsevaim) rahvausundis. Sõna „h.” on germaani laen (alggerm haldias) … seondub rohkesti uskumusteateid, muistendeid ja memoraate. Enamasti on h-d nimetud, nimelistest on Lääne-Eestis tuntud Metsikut, Setus Pekot ja Vändra ümbruses Tõnni.” Kui on EE s kirjas, ju siis on olemas. Olgu ta siis pealegi germaani laen, aga kui öeldakse, et hooldab, siis võib küll hooldada lasta. Suurem probleem on hooldusobjektiga. Naisel on suured probleemid sellega, milline naine olema peab: „Ma ei saa aru. Miks naine peab kogu aeg ilus olema. Miks ta ei võiks olla lihtsalt kole … Nii nagu mees. Ma saan aru, see on lapsik … (sirvib entsüklopeediat) … ma ei taha tark olla … keegi ei vaja … kõik ei vaata, appi, kui tark naine … kõik vaatavad, appi, kui ilus. See on nagu mingi needus.”

Entsüklopeedias naise tähendust toodud ei ole. Nii ei saagi teada, kas naine peab olema ilus või tark või hoopis midagi kolmandat. Naine on keeruline, haldjas on lihtne. Naine on nii ebaloogiline, et haldjas paistab tema kõrval kõige loogilisem. Naine on lausa nii ebaloogiline, et oma kolmest soovist esimesega palub ta, et haldjas ta ära kuulaks. Haldjas on muidugi rahul, ei pea võluma ega midagi. Aga miks mitte soovida näiteks sõpra või sõpru, kellega saaks kõigest rääkida? Keda saaks kuulata, armastada ja usaldada? Haldjas kuulab ära ja läheb minema, sõber jääks. Kas tõesti leidub selliseid inimesi, keda pole mitte keegi nii ammu kuulanud (ega ta ise ka kedagi kuulanud), et südamepuistamisest on saanud selline defitsiit? Ju siis on.

Aga mida veel soovida? Ma ei kujuta ette, et mul hüppaks praegu toanurgast välja samasugune haldjas. Aga mida siis sooviksin? Kõht on tühi. Äkki hommikusööki? Või ei, rahu maailmas on ju rohkem vaja. Või rahu endas? Inimesel on nii palju eri soove, et kui neist saab mingi koguse järsku täita, tundub see täiesti võimatu. Kõige keerulisem on aga see, et sellises olukorras tuleb kõigepealt aru saada, milliste soovide täitumist tahetakse ja milliseid soove tahetakse lihtsalt soovida. Aga mida siis tahtis naine etenduses; ja kas ta tahtis seda, mida ta arvas, et ta tahtis. Tema probleem oli see, et ta on liiga tark: „Minu häda on selles, et ma olen liiga tark. Ma olen liiga tark naine. Ja targad naised on teadagi kes. Kõik mehed kardavad mind. Et kui ma suu lahti teen, siis on enamikul meestel piinlik, et nad nii rumalat juttu räägivad …”

Sellest tsitaadist järeldub, et tema probleem on hoopis selles, et tal pole meest. Aga ta ei tahaks ju meest, kes räägib rumalat juttu? Nii et ta tahab ise olla rumalam, sest siis tunduks rumalat juttu rääkiv mees tark? Iseendale ja ka naisele? Aga niimoodi, n-ö targa naise perspektiivist vaadeldes sellist meest ju ei taha, kuidas saab seda siis soovida? Noo, siis tuleb soovida tarka meest. Haldjas loeb mehetüübid ette, keda on pakkuda: liikumatu nohik, väljaspool kodu liikuv kiire mees ning ilus, edev ja laisk diivanikaunistus. Kõik kolm tüüpi ajavad naised hulluks. Neljas tüüp – ideaalne mees – on otsas. Naine rahulduks ka teist tüüpi keskmise kiirusega filoloogiga, aga neid pole kahjuks samuti parajasti saadaval. Tegelikult aeg-ajalt üks mees (Ott Aardam) laval ikka käib. Kuigi tema esimene tants peategelannaga on väga lahe, lausa omaette kunstiteos (lavastuse koreograaf on Tiina Mölder), on mees kuidagi kohatu, nagu ka aeg-ajalt piltidena seinale ning liikuvate ja rääkivate piltidena ekraanile ilmuvad missisekandidaadid (Laura Peterson, Anneli Tuulik ja Eva Eensaar), kellest ajakirja peatoimetaja peab ühe järgmise numbri esikaanele valima. Need neli illustreerivad peategelanna ja üldse inimeste soove, mille täitumist tegelikult ei soovita. Hea ikka, et haldjaid (vist) ei ole päriselt siiski olemas.

Tegelikult on inimeste soovid nii lihtsad, et haldjat ongi vaja ainult selleks, et soovima õppida:
„HALDJAS: Ei … no … Naljakas, et sa tahad selliseid asju. Et sa nii madalalt lendad. Tahad lihtsalt meest. Aga Arno ei sobi. Tahad olla pruun. Ise oled valge. Ja kõik olulised asjad jätad küsimata. Sa ei saa ju kunagi päriselt pruuniks. Mis mõte sellel kõigel on. Soovi nüüd midagi, aitab.
NAINE: Ma soovin, et mul oleks veel lõpmata palju soove. HAL DJAS: Väga hea – su soov on täidetud. NAINE: Nii ruttu?
HALDJAS: Sa tahad, et soov täidetaks aeglasemalt.
NAINE: Ei taha, aga kuidas ma tean, et ta on täidetud? HAL DJAS: Soovi midagi. NAINE : Mida? HAL DJAS: No ma ei tea.
NAINE: No ma soovin.
HALDJAS: Palun.
Naine soovib, plaksutab käsi.
NAINE: … Midagi on valesti. Soov ei täitu.
HALDJAS: Aga kes ütles, et soov peab täituma?
NAINE: Mina.
HALDJAS: Sa ütlesid sõna sõnalt – ma soovin, et mul oleks veel lõpmata palju soove. Ja sul ongi.
NAINE: See ei ole aus … see on sobi … ma tahtsin jätta võimaluse soovida kõike. Sa said aru küll, kuidas ma mõtlen. Et see läheks täide.
HALDJAS: Su soovid on nii lihtsad, et need lähevad niikuinii täide. Selleks pole haldjat vaja.”

Liina Olmaru on peatoimetajanna rollis lihtsalt oivaline, samuti on väga omanäoline Maria Petersoni haldjas. Kui „Fööniksi” mees (Ott Aardam) oli pigem lihtsakoeline mees, kes püüdis end näidata sügavmõttelisena, siis „Pruuniksi” naine on käitumiselt hüsteeriline ja naiivne, kuid samal ajal tugevalt eneseirooniline. Oskab end vaadata eri positsioonidelt. Teda on seetõttu huvitavam jälgida kui „Fööniksi” meest. Mis seal salata, ka „Pruuniksi” tekst on oma maskuliinsest eelkäijast ikka palju vaimukam. Palju head absurdi. Haldjaid võib olla küll igasuguseid, nagu „Pruuniksi” haldjas ka ise ütleb, aga Maria Petersoni tegelane on küll pigem meie ettekujutuse tavahaldja negatiiv. Robustne, veidi lodev, selline jõmmhaldjas – see roll sobib Petersonile väga hästi, polegi teda laval nii mõnusana varem näinud.

Nii et nagu Theatrumis ikka: saab absurdi, diipi ja metatasandeid, palju tahad. Või kes soovib, saab kerge komöödia tänapäeva üksildasest emantsipeerunud naisest, kes tahab „midagi muud” – samastamine on lihtne, vastandamine samuti, naerda saab, nutta võib. Kompositsioon on paigas, aga mitte liiga. Mõnus kodune teater – armas ja mugav, isemoodi ja kiiksuga. Ise pead ka vaeva nägema, et oleks hea olla. Ainuke probleem, et orienteerumisprobleemidega inimestel võib raskeks minna. Iga kord, kui Theatrumis käin, astun vähemalt korra mingist valest uksest sisse. Seekord lausa kaks korda töötajate ruumi: algul tualetti ja pärast väljapääsu otsides. Piinlik. Mulle meeldib väga, kui lavastused ei kanna silte, aga ustel võiks mõni ikka olla.