Vanemuise võimalik nägu

Tartus on puudu selge kunstilise taotlusega teater, kus huvitutaks peale lavastuste ka kunstikeele arendamisest, teooriast, teatri rolli ja olemuse mõtestamisest.

OLIVER ISSAK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Vanemuise teatris puhuvad praegu muutuste tuuled: üle aasta on ametis olnud uus teatrijuht Kristiina Alliksaar, mõne kuu uus muusikajuht Risto Joost, Vanemuise draamatrupiga on liitunud viis uut lavakunstikooli lõpetanut. Seega on ehk paslik heita (taas) pilk Vanemuise draamaosa minevikku, kõneleda olevikust ja mõtiskleda tuleviku üle.

Oktoobris avalikustatud 2019. aasta teatristatistika järgi oli Vanemuine Eesti teine kõige külastatum teater (152 601 külastust, millest 64 453 sõnateatris), kelle repertuaaris oli 52 lavastust (sh 23 sõnalavastust), millega anti 514 etendust (neist 282 kuuluvad sõnateatri alla).1

Draamaharu seis ja väljavaade. Loomulikult on 2020. aastal lahti rullunud sündmused mõjutanud kõike ja kõiki: mitmed plaanid, ideed, visioonid ja soovid on jäetud tagaplaanile ning üsna paradoksaalselt on esile kerkinud Tartu kui 2024. aasta Euroopa kultuuripealinna moto „Ellujäämise kunstid“ (loodushoidlikuma keskkonna saavutamine on küll asendunud finantsilise stabiilsuse jahtimisega). Nii mitmegi majandus- ning poliitikavaatleja suust on seejuures kõlanud väide, et head kriisi ei tohi raisku lasta. Tõepõhi on sellel muidugi all. Kui tahta nii suurt struktuuri nagu Vanemuine mingiski suunas kõigutada, peab aga arvestama aastate, mitte kuudega. Seepärast ei tohiks olla praegune raske aeg kuigi asjakohane muutustevastane argument.

Milline on Vanemuise teatri draamaharu seis ja väljavaade? Nii küsiti neli aastat tagasi Vanemuise enese korraldatud konverentsil.2 Mõned nopped.

Margus Mikomägi: „Riiklikult rahastatavates teatrites kipub asi minema rosoljeks – need tahavad pakkuda kõigile midagi. Igal teatril peaks tekkima mingisugune oma nägu, igal teatril peaks olema ajada oma asi. Vanemuisel täna oma nägu ei ole.“

Luule Epner: „Viimastel aegadel ei ole Vanemuise nägu väga selge, vaid on kuidagi hägune, tema omapära määratleda on raske.“

Aime Unt: „Mitu aastat tagasi tulid Vanemuisesse lavakunstikooli lõpetajad mitmekesi koos ja tekkis lootus, et nüüd hakkavad panema, ja siis nad vajusid ära. Läks natuke aega mööda ja jälle tuli neid mitmekesi koos ja tekkis jällegi lootus, et nüüd hakkavad panema, ja siis nad vajusid jälle ära. Mis toimub?“

Nagu mainitud, on nüüd Vanemuise trupiga liitunud taas viis uut lavakunstikooli lõpetanut. Kas on lootust, et muutuste tuuled hakkavad teatrikoridorides valjemalt vilisema ning värske veri lükkab rutiini vajunud terviksüsteemi käima? Pigem ei.

Miks ei võiks Vanemuine Sadamateatri oma kehandist selgemalt eraldada, määrata-vaielda selgeks finantsilised ja organisatoorsed piirid ning kuulutada välja kunstilise juhi konkurssi?

Sille Annuk / Pm / Scanpix

Veelgi suurema hämmastusega loen aga Noor-Eesti välja antud „Teatriraamatut“ (1913), kus literaat ja kriitik Bernhard Linde kirjutab (lk 84): „Vanemuise repertuaarile oleme kuivust, ühekülgsust ette heitnud. Siin on ehk sihikindlusega, kui mitte, – ja ma kardan seda, – rutiiniga tegemist; see sihikindlus lubab kas koguni harva ehk pea mitte sugugi täiesti kunstiväärtuslise tüki ettekandmist, aga ei lase kunagi ka mitte täitsa alaväärtuslist tükki näitelavale. Ühe sõnaga: see sihikindlus liigub sihikindlalt keskpärasuse rööbastes.“

Keskpärasuse rööpad. Siiski-siiski, hüüab nii mõnigi (teatri)kriitik, juhtides minu pilgu Vanemuise teatri edule Eesti teatri aastaauhindade jaotamisel. Ei saa kuidagi mööda vaadata Priit Strandbergi „Naiste koolist“, mis pälvis sel aastal lavastajaauhinna nominatsiooni, rääkimata eelmise aasta lausa kahest nominatsioonist eelmainitud kategoorias (Andres Noormetsa „Midagi tõelist“ ja võitjaks kuulutatud Karl Laumetsa „Kalevipoeg“) ning mitmest näitlejaauhinnast. Samuti leiab teatriaastat kokku võtvast (ja teataval viisil hindavast) Teater. Muusika. Kino teatriankeedist viimastel aastatel ohtralt Vanemuise nime.

Seega olen nõus, et Vanemuise kriisist rääkida oleks ülekohtune. Draamaosa pealiku Tiit Palu juhtimise all on teater tõesti liikunud üsna stabiilsetel (keskpärasuse) rööbastel, pakkunud vaatamist kõigile sihtgruppidele ning rahuldanud nii kunstisnoobi kui ka komöödialembese vaataja iha. Seda Eesti ühelt suuremalt teatrilt võibki eeldada. Ometi võiks Eesti suurima masinavärgiga teatrilt eeldada ka selgemat kunstilist visiooni (nägu?) ning tahet arendada „põhieesmärgi“ kõrval uut kunstikeelt, katsetada, eksperimenteerida.

Taas kõlavad ilmselt hääled, mis hüüavad, et Vanemuises ju tehakse järjepidevalt eksperimente. Sadamateatris on esietendunud mitmedki katsetused, olgu nimetatud Sander Puki „Estoplast“ (2014), Mehis Pihla „Ilus on noorelt“ (2016) või Andres Noormetsa „go neo und romantix“ (2015). Tõenäoliselt leiab katsetuslikke elemente muudestki lavatöödest. Ometi on kõik need eksperimendid olnud juhuslikud, üksiküritajate katsetused, mitte järjepideva kunstilise visiooni elluviimine, ühe lavastaja (või trupi) otsing. Jääb mulje, et Vanemuises üritatakse pigem täita kinnitatud arengukava, vastata kriitikale ning näidata, et midagi ju tehakse, tehes tegelikult nii vähe kui võimalik.

Sadamateatri ajalugu. Mida siis teha? Vanemuisel on kasutada kolm teatrimaja, peale nende tehakse aktiivselt koostööd Teatri Koduga, kus etenduvad mitmed lastelavastused. Kui Vanemuise suur ning väike maja on klassikalise Itaalia tüüpi karplavaga (suur portaal eendub saali), siis Sadamateater on black box, mida on võimalik diagonaale-vertikaale-horisontaale mööda ümber tõsta. Seepärast pöörasingi oma pilgu ja mõtted just selle teatrimaja suunas.

Kaevudes Sadamateateri ajalukku, avastasin üllatusega, et Sadamateater toimiski algusaastatel üsna iseseisvalt, selge suunitlusega eksperimentaalsema teatri poole. Esimene kuraator Margit Roosaar (ta lahkus küll ametist üsna pea) on sõnanud 2001. aastal enne Sadamateatri avamist: „Siin majas võiksid käima hakata tudengid ja kõik need inimesed, kes on huvitatud eksperimentaalse loomuga asjadest.“3 Veelgi tugevamalt kuulutatakse uut algust Eesti Päevalehes: „Vanemuise teater lubab, et uus teatrisaal on rutiinivaba ja nii sisu kui disaini poolest revolutsiooniline.“4

Miks selles suunas omal ajal kuigi pikalt ei jätkatud, on omaette küsimus. Ehk oli asi selge kunstilise programmi (ja kunstilise juhi) puudumises, kui Sadamateatrit vedas üksinda Viljar Pohhomov,5 samuti keskendumine kõigele muule kui teatrile. Tookordne ebaõnnestumine ei välista aga kuidagi uut algust.

Eksperimentaallava. Miks ei võiks Vanemuine Sadamateatri oma kehandist selgemalt eraldada, määrata-vaielda selgeks finantsilised ja organisatoorsed piirid ning kuulutada välja kunstilise juhi konkurssi? Sakala 3 teatrimaja konkurss tõestas ilmekalt, et Eestis on küllaga huvitavaid tegijaid, kes loodavadki ehk suurema organisatsiooni varju all saavutada mõningase stabiilsuse.

Eksperimentaallava loomise üleskutse on eelmainitud konverentsil teinud ka Madli Pesti: „Eksperimentaallava võiks olla teostatav, kui teatril on soov mitmekesisust hoida ja arendada. Vanemuise draamarepertuaaris on mitmekesisust, aga seda tuleks arendada ja hoida, teha veelgi eksperimentaalsemaid lavastusi kui näiteks „Estoplast“. [—] Eksperimentaallava oleks Vanemuise üks nägu.“6

Veelgi suurema üllatusega lugesin hiljutist Eesti Draamateatri ajalehte, kus kunstiline juht Hendrik Toompere jr sõnab: „On üks teema, millega ma tahaksin tulevikus veel tegeleda. Mujal maailmas on suuremate rahvusteatrite kõrval ja küljes väiksemaid rakukesi, kes tegelevad puhtalt eksperimentaalsemate teatrivormidega. Praktika on näidanud, et alternatiivne teater vajab üldjuhul ka alternatiivset ruumi ja keskkonda, kuid nad vajaksid ka tehnilist ja administratiivset tuge. Me saaksime seda pakkuda. National Theatre Londonis ja teised maailma suured näitavad, et see on toimiv mudel ning rikastab oluliselt ka seda, millist teatrit n-ö peamajas tehakse. Kõik võidaks. Kui muidu on meie repertuaar väga lai ja mitmekülgne, siis julgelt eksperimentaalse suunaga on veel tööd teha.“7 Miks pole Vanemuine oma ainukordset (juba olemas!) võimalust ära kasutanud ning selgemalt oma tegevust selles vallas mõtestanud, suunanud, kontseptualiseerinud?

Ka kontekst Sadamateatri ümbersünni tarvis on praegu igati sobiv. Tartus on puudu selge kunstilise taotlusega teater, kus huvitutaks peale lavastuste ka kunstikeele arendamisest, teooriast, teatri rolli ja olemuse mõtestamisest. Tartu Uus teater on siinkohal muidugi tänuväärne erand, kus mitmedki omapärase teatrikeelega tegijad on peavarju leidnud (Kadri Noormets, Renate Keerd).

Siiski vääriks Tartu veel ühte eksperimentaalselt kunstikeskust, midagi revolutsioonilist, mis oleks sünkroonis Tartu energiast pulbitseva tudengihingega ning pakuks ülikooli teatriteadlastele kodulinnas tegevust (pidevalt Tallinna sõita on üsna tüütu!). Märkimata ei saa jätta ka Sadamateatri lohutut ümbrust (seejuures on tegu väga huvitava asukohaga), mis vääriks uut sisu ja selget kontseptsiooni. Loodetavasti jõuab ka Tartu linnavõim peatselt sealse kaldapealse renoveerimiseni.8

Usun, et XXI sajandil võiks küsimus teatri ja linnaruumi ühendamisest, teatri(maja) kui kunstikeskuse sümboolsest tähendusest olla igati relevantne. Kuidas siduda üsna näotu Sadamateatri hoone sealse keskkonnaga? Kas ehk Sadamateater oleks koht, mis suudaks ulatada käe Annelinna ning kõnetada tartlast mingil teisel tasandil, selmet keskklassi meelelahutuspaigana?

Loomulikult on ajad praegu ärevad, tõenäoliselt tabab kõiki teatreid suurem või väiksem muutuste laine. Muutusi tehes tasub aga alati silme ees hoida kaugemat tulevikuhorisonti, kust loodetavasti paistab ühel hetkel uus, särav ja värviküllane postkoroona koidik. See, milliste mõtete ja plaanidega sellesse koidikusse sammuda, tuleb aga juba praegu paika panna.

Lõpetuseks aga taas üks Bernhard Linde mõte, mida võiks pidevalt kusagil oimusagarates endaga kaasas kanda (lk 98): „Kõik on võimalik, kui aga on lõikavat, läbilöövat, kestvat ja püsivat kunsti vaimustust, mis meid üle kõrguste ja kauguste kannab Kunglasse. Jah, kui aga kunsti vaimustus ei puudu!“

1 Vt https://statistika.teater.ee/stat/stat

2 Raimu Hanson, Vanemuine otsis draamale uut nägu. – Tartu Postimees 12. V 2016.

3 Aigi Viira, Sadamateatri eesotsas on kaks juhti korraga. – Tartu Postimees 21. VIII 2001.

4 Riina Oruaas, Tartu Sadamateater lubab publikule enneolematuid teatrielamusi. – Eesti Päevaleht 1. X 2001.

5 Anu Mõistlik, Sadamateatri juht töötas pausita kaks ööpäeva. – Tartu Postimees 18. VII 2002.

6 Raimu Hanson, Vanemuine otsis draamale uut nägu.

7 Mehis Pihla, Sajand täis draamat. Intervjuu teatrijuhtidega. – ERRi kultuuriportaal 12. X 2020.

8 Vt https://www.tartu.ee/sites/default/files/uploads/Arhitektuur_ja_ehitus/Arhitektuur/ 1603ES_KALLASRAJA%20KERGLIIKLUSTEE%20ESKIIS_2016-08-25%20(1).pdf

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht