Variatsioonid kujuteldava küla teemal

Enn M?and

Eesti küla nägu on laiguline ja kannatab verevaesuse käes. „Päeva lõpus”. Tepo – Toomas Suuman, Jakobi – Erik Ruus. RAKVERE TEATER

See lavastus on nii õrn ja pehme, et puutudagi ei tahaks. Ei tahaks puutuda kedagi ega midagi, mis seotud ühe õnneliku külaga. Aga et küla kui haldusühik evib mitmeid tähendusi, siis on paratamatu, et mõni nendest ennast teistest olulisemaks peab. Ja endast kõnelema sunnib.

Urmas Lennuki näidend „Päeva lõpus”, mille alapealkirjaks on autor lisanud „Õnnelik küla kahes osas”, paistab esmapilgul silma kui kavatsus viia vaataja külamiljöösse jälgima sealsete inimeste elu ja pürgimisi. Tegemist on julge ettevõtmisega, sest eesti küla kui selline on totaalses muutumises ning pole selge, kuhu need muutused viia võivad. Eesti küla nägu on laiguline ja kannatab verevaesuse käes. Samas paisuvad linnalähedased külad aina suuremaks ning on hakanud tasapisi oma nägu ja traditsioone kaotama. Küla kunagine omapära – kõik tundsid kõiki on neis juba minevik. Külade tühjenemise protsess on lavastuses küll äramärkimist leidnud. Unistuse endisaegsest olelusvormist hävitas juba kolhoosikord jäägitult ja lõplikult. Seepärast on uuem põlvkond hakanud külaelust otsima suuremat avatust ja võimalusi kohaneda ajastupärasema  elustiiliga. Küladest on saamas külaliste meelispaik.

Kui 1938. a ilmunud Väike Entsüklopeedia avab märksõna „küla” tagasihoidlikus sõnastuses „ligistikku asetsevate elamute või talundite kogum maal”, siis uuem teatmeteos (EE, kd 12, Tallinn, 2003) pühendab „küla” tutvustamisele ligi poolsada trükirida! Ei aita ka teadmine, et 80 külas (2000. a andmed) ei ela ühtegi püsielanikku ning et 70 külas resideerib vaid üks-kaks (vana)inimest.

Laval kujutatu on teostatud suure tinglikkusega, mis on pigem kokkuhoid ega sega väljendamast olulist sõnumit külast ja selle inimestest. Keskse tegevuspaiga – kušeti tagant algab raieküpse palgimetsa lank – kokkusurutust kompenseerib mõnevõrra metsaalune vaba ruum. On ju kasvav mets oma tumeda massiiviga üks lavastuse osalisi, mis on inimsaatusigi mõjutanud. Metsa kaitsvasse rüppe tullakse ja sealt ka lahkutakse. Tegelaste rollimuutused sünnivad mujal.

Lavastuse üheks kandvaks teljeks on tihe suhestumine tänapäevaga. Lennuki tekst on tükati otsekui meedia peegeldus. Või kui ta seda otseselt ei ole, siis ideoloogiline ja mõtteline ühendus on märkimisväärne. Tarvitseb vaid nimetada märksõnu nagu kool, kauplus, prügimajandus, apteek, postkontor, mets… Kõigi nimetatute kohalolek on külas olnud vajalik aastakümneid. Nende kadumine või uute tekkimine on linnaellu puutuv nähtus, maaoludes peab kõik stabiilne olema, kõik peab kohal olema. Nüüd on aga hakatud arvama, et kool võib ka kaugemal olla, apteek ja kauplus ei teeni väikses maakohas midagi, et põlismetsa võiks ka rahaks teha, postkontor on hakanud känguma… Kõige selle taga on inimesed, kes kannatavad. Ettevõtlikumad võtavad linnatee jalge alla. Vanad ja väetid jäävad.

Lavastuses on tegevustiku sotsiaalne külg mängitud esiplaanile. Kooliõpetaja Marta (Liisa Aibel) esindab külast lahkujaid, sest kool suletakse. Vennaksed Jakobi (Erik Ruus) ja  Peteri (Velvo Väli) elavad nostalgilist külaelu. Pähe tulvavad mälestused lapsepõlvest, kodust… Kirjas vend Peterile  pihib Jakobi oma elumuutustest, üleelatud masendusest ja  sellest vabanemisest… magades. Jakobi kirjutab: „Kujutad sa ette, ma jõin ennast inimeseks. Väga raske oli ennast inimeseks juua. Aga mina tegin seda.” Venna rahapalvele peab vend Jakobi vastama eitavalt, sest raha enam ei ole, kõik läks pudelisse… Aga vennad jäävad ikka vendadeks, ehkki ka nagistamist tuleb ette.

Lavastuse kavavoldikus kirjutab Urmas Lennuk (kes nimetab ennast selles tagasihoidlikult „lavastusgrupi liikmeks”): „Rakvere teatri laval papist puude vahel ringi liikuvad Eesti Vabariigi kodanikud, kes töötavad selles teatris näitlejatena, ei saa mingite loogika reeglite järgi olla päris elu.” Isikute võrdlemine abstraktse mõistega!? On see toetusavaldus lavastuse tinglikkusele?  Või hoopis ambivalentne suhtumine tegevuspaiga autentsusesse? Kuid siit ka küsimus: kas ka kujutatav küla ei ole „päris küla”?

Lavastuse päevakajalisus ei taha sobituda üldisemat laadi arutlustega inimese ning tema eksistentsi üle. Olmehädade ja teeninduse teema kaob kuidagi kiiresti, jättes mulje maaelus päevakorda tõusnud probleemidest, mille vastu lihtinimene on võimetu võitlema. Kui, siis vaid jahipüssiga (!), nagu teeb seda oma kujutelmades Tepo (Toomas Suuman). See episood tänu Toomas Suumani meisterlikule esitusele lisab etendusele vürtsi ning elavdab publiku reaktsiooni laval toimuvale. Samas on sel kaalukas osa lavastuse gradatsioonis.  Lennuki lavastuses märkimist väärivad tagasivaatelised hetked, mil meenutatakse kunagisi aegu (Jakobi-Peteri kõnelused), Tepo huumor ja võllanaljad  ning  ettevõtlikkus. Tahe siduda lapsepõlves kogetu elu põhiväärtustega kandub mitmesse stseeni, on need siis mälestused emast, multikate vaatamine või pilajutt kirjatundvast hobusest.

Urmas Lennuki lavastuses ei pretendeerita ühe küla mitmemõõtelisele kujutamisele. Inimesedki ei ole päris sellised, nagu nad on meie mällu talletunud. Maainimene=külaelanik on pühaks pidanud ikka maad ja selle harimist. Poleks ju midagi kurjast, kui ka selline pasteldes talumees lavalaudadelt meile vastu vaataks ja oma tõde kuulutaks. Praegune lavastus on meie aja laps, sellel on oma asi ajada. Ja ta ajab seda eestlaslikul moel – otse või mõistu, alandlikult või ägenedes.

Kui lavastuse reklaami peale teatrisse mineja loodab eest leida mahlaka jutuga külaseltskonna või konfliktirohke õhustiku, siis peab ta mõnevõrra  pettuma. Lavaline tonaalsus ja väljapeetus on eelkõige mõtlevale ja keskmisest tundlikumale meelele  mõeldud. „Päeva lõpus” on pigem poeetiline jutustus ühe kujuteldava maanurga, õnneliku küla  inimestest.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht